Otsekui hirv kisendab-- : Mälestusi ja tõekspidamisi

by Ella Ilbak

Estonian

201 pages, Unknown Binding

First published January 1, 1990

Reviews

[Kitty · Rating 4 out of 5]

väga huvitav inimene paistab Ella Ilbak olevat olnud. ma ei tea, kas teda endale just sõbrannaks oleks tahtnud (ja vastupidi veel enam, sest tal tundusid kaasinimestele ja nende elu- ja kunstimõistmisele väga kõrged nõudmised olema), aga sellest on küll hea meel, et ta sellise raamatu kirjutas ja me saame aimu, kuidas oli üldse see elu tsaariajal ja eesti ajal, aga eriti siis veel sellise... iseseisva ja isepäise naise elu, kes otsustaski end oma kunstile pühendada. lisaks osutus ta heaks kirjutajaks.

hullult tahaks teada, kuidas siis nägi lõppeks välja see tema tantsimine, mida vahel isegi päris tantsimiseks ei loetud, vaid millekski veel... enamaks. aga vist ongi läinud nii, et teda ei filmitud kunagi ja nüüd me ei teagi.

põnevad olid ta reisilood ja kuidas ta oma elu ja karjääri vähemalt II MS-ni nii suutis üles ehitada, et tal kodu justkui polnudki. elas aga igasuguste sõprade ja patroonide juures, harjutamiseks-esinemisteks rentis saale ja kuidagi oma piletitulust pidas kogu seda tsirkust üleval. ja reisis nii kogu Euroopa läbi ja isegi Palestiinas ja Egiptuses käis.

"tõekspidamiste"osa lendas mul aegajalt küll kõrgelt üle pea, aga huvitav lugeda oli sedagi. jällegi juba panduna selle aja ja tausta konteksti, kust see kõik tuli. nagu et... kust võttis see noor naine need mõtted üldse? (aga kuna ma Ilbaku "Tuvi Malmi" juba lugenud olen, siis sealt tuli see kõik tuttav ette küll.)

eks seal oli kibestumust ka, nii nende suhtes, kes lihtsalt ta kunsti ei mõistnud, kui eestlaste ja Eesti riigi suhtes, kes teda justkui piisavalt ei toetanud ega omaks pidanud. jällegi, ilmselt võib mõista mõlemat osapoolt, sest ega ta kerge inimene ei olnud ilmselgelt.

lugesin Ilbakut järjestikku Age Oksa värske (eluloo)raamatuga ja need kaks niiviisi kõrvuti olid ka huvitav kogemus. Ilbak klassikalisest balletist suuremat lugu ei pidanud, aga ma arvan, neil kahel daamil olnuks omavahel asjadest rääkida küll ja poleks vist tüligi majja tulnud.

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Ma armastan ajalooga raamatuid. See 1953. aastal Rootsis Lundis välja antud raamatuke jõudis minuni koos kümmekonna sarnase kaaslasega. Kõik vanadele raamatutele iseloomuliku lõhnaga ja see konkreetne eksemplar ka esimese omaniku poolt väljaandmise aastal signeerituna. Lisaks meeldib mulle selle mõnusalt käeshoitav formaat ja kõigile tolle aja raamatutele iseloomulik minimalistlik kujundus. Vaid sinised kaaned ja sees mõned mustvalged fotod.

Sisu kohta juhtusin ühest (ilmselt mitte õige neutraalsemast) tutvustusest lugema, et tegemist on kõigi aegade parima mälestusraamatuga. Et ma üldiselt väga palju selliseid mälestuste raamatuid lugenud ei ole, siis jätan selle igaühe enda otsustada. Küll aga võin julgelt väita, et sellist teost oma žanris mulle siiani küll kätte juhtunud ei ole. 1897. aastal sündinud Ella Ilbak kirjutas selle juba küpses eas, nii et mõtetel ja tundmustel oli aega settida. Igal juhul on tegemist tugeva isikusega, kes järgis oma sisemist loomingulist iha ja murdis kogu maailma tantsulavadele ajal, kui iseseisvad naised veel üpris tundmatu nähtus olid. Muidugi tõi see kõik ka kadedaid keeli, aga õnneks ei ole raamatul kibestumise maitset juures. Saame lugeda tantsijanna lapsepõlvest Mulgimaal tädi juures, kooliaastatest Tartus, tantsuõpingutest Petrogradis ja Pariisis ning lugematutest esinemistest nii Euroopas kui ka väljaspool seda (Türgi, Iisrael). Teosest vilksatavad läbi päris paljud kuulsad isikud. Tundub, et kogu Ilbaku elu on kantud motost, et kes sünnib siia ilma kustumatu ilujanuga, sellele saab elu olema üks suur seiklus. Vaatasin järele, ta elas lõpuks 102-aastaseks ja minu teada pereelu tema maailma ei mahtunud.

Minu arust hästi ilus ja hingeliselt kirjutatud teos. Võib-olla ei pruugi tema tõekspidamised ja isiksus päris kõigile meeldida, aga minule sobis küll, nii et nautisin selle mitte just paksu raamatu lugemist kohe kuu aega. Ikka väikeste ampsude kaupa puhkepäeval hommikukohvi kõrvale. Julgen soovitada. Vaatasin, et ta on veel kirjutanud, ehk loen kunagi ka tema teisi teoseid.

[Piret Dahl · Rating 4 out of 5]

Haarav ja omapärane raamat. Huvitav oli lugeda, kui lahti oli maailm enne II maailmasõda, KUI lahti enne I maailmasõda veel. Peterburis, Riias, Helsingis käia oli üsna igapäevane, sai ka Pariisi, Londonisse ja olge lahke - isegi Iisraeli, mida siis veel küll Palestiinaks hüüti. Egiptusesse - miks mitte. See oli natuke ilmustuslik - reisimisvabadus pole mingi taasiseseisvumisjärgne leiutis, enne nõukogude okupatsiooni rändasid eestlased samamoodi mööda maailma ringi. Ma üldse kõike kippusin natuke oma vanaema eluetappidega võrdlema. Ta elas samal ajal, lihtsalt oli peale sõda siinpool piiri.