Rikkaliku fotomaterjaliga paeluv mälestusteraamat, kus autor kirjeldab elu Tallinnas Eesti Vabariigi ajal enne Teist maailmasõda, sõja ajal ja nõukogude okupatsiooni alguses. Värvikalt on esitatud tollase Tallinna ärielu, kuid et autor liikus ka kultuuriringkondades, siis võib raamatust leida huvitavid seiku Marie Underi, Artur Adsoni, Johannes Aaviku ja teiste tolleaegsete kultuuriinimeste elust.
Ladusalt kirjutatud teos äratab ellu tükikese jäädavalt kadunud maailmast.
Väga hästi kirja pandud mälestused. Tallinnlastel ja nõmmekatel on kindlasti veel eriti huvitav lugeda eelmise sajandi kirjeldusi linnast, majadest ja tänavatest. Äratundmisi on kindlasti.
Ja mind ikka üllatab, kui haritud olid 20. sajandi alguses sündinud inimesed. Nad oskasid keeli, neil oli lai silmaring ja väga paljud oskasid mitut ametit/tööd teha.
Ja siis ma ikka mõtlen, et kuidas inimesed elasid ja said hakkama nõukogude võimu ajal. Ühes korteris elas nii palju perekondasid, kui oli tube… Millistes piiratud oludes elati ja tegelikult saadi ja osati saada hästi hakkama. Ka Erika Aulik sai. Aitäh selliste memuaaride ülesmärkimise eest!
Erika Aulik on oma mälestusteraamatus võtnud kokku 20. sajandi esimese poole Tallinna hinge. PÕhiliselt keskendub see raamat 1920. - 1940. aastatele, napsates aastaid ka varasemast ja hilisemast perioodist. Põlistele tallinlastele on see raamat kindlasti nauditav ja äratundmisrõõmu valmistav, sest Aulik on väga detailselt kirjeldanud tänavaid, maju ja loodust. Huvitav oli lugeda, et Nõmme oli veel 1950ndatel Tallinna külje all asuv väikelinn, kus oli oma arhitekt, linnapea ja linnavalitsus. Korralik ühendus Tallinna ja Nõmme vahel oli aga puudulik. Uskumatu on mõelda, et inimesed saabusid Nõmmelt linna rongiga või, et männisalud ja Valdeku raba on Nõmme põhilised tunnusmärgid.
Sama uskumatu on Erika Auliku isiksus. Naine, kes sündis Vene keisririigis, sirgus neiuks vabas Eestis ja veetis suure osa oma elust nõukogude okupatsiooni ikkes, suutis säilitada kaine mõistuse, lahkuse, inimlikkuse, väärikuse ja aususe. Rahvas, kellega ta kokku puutus oli seinast seina: Eesti Vabariigi-aegsed juutidest ärimehed, kirjanikud, kultuuritegelaed, kommunistid, spekulandid, poliitvangid. Kõik see kirev seltskond mahtus nende kaante vahele ning säilitas seejuures oma väärikuse. Erika Aulik ei mõista kedagi hukka, vaid räägib asjadest nii nagu need olid, hinnanguid andmata. See on ilmselt üks asi, mida ta oli oma pikal eluteel õppinud - aja oma asja ja lase teistel sama teha. Kuigi sõja-aastad ja ka järgnevad okupatsiooniaastad olid rasked, ei pööranud Erika selga oma tuttavatele, vaid aitas alati võimaluste piires.
Kuigi raamatus on toodud välja ka Eesti ajalugu ja rahvast tugevasti mõjutanud sündmused, jääb ikkagi kumama ühe naise tagasivaade oma elule ja ühiskonnale, milles ta kasvas, arenes ning lõpuks ka maamulda sängitati. See raamat ei ole kokkuvõte 20. sajandi esimesel poolel aset leidnud olulistest sündmustest, vaid pilguheit ajale, mis on igaveseks kadunud. Õnneks on killuke sellest tänu Erika Aulikule meieni jõudnud. Sügav kummardus talle!
Mulle väga meeldis see raamat. Erika mälestused on selged, detailsed ja asjalikud. Huvitav oli lugeda kuidas elati 1930. ja 1940. aastatel, vaadata nii rikkamate kui vaesemate korteriuksest sisse ja kuulda nende pere- ning tööelust. Erika on oma mälestustes väga taktitundeline ja säilitab positiivse ellusuhtumise. Olen selle aja kohta lugenud vaid traagilisi meenutusi, nii et antud mälestused tasakaalustasid pilti, kuigi ka siin jõudsid kirja mitmed ajaloo valusad sündmused. Vast kõige olulisem asi, mis meelde jääb, lisaks pildile vanast Tallinnast ja Nõmmest, on, et ela nii hästi kui saad ja lase teistel elada. Erika oma sõbralikkuse ja suure südamega jääb inspiratsiooniks.
Autori elu lugu läbi enda vahetu kogemuse või teadmise, millesse mahub Eesti iseseisvumine, okupeerimine, teine maailmasõda ja nõukogude okupatsiooni taaskehtestamine. Eelkõige kohtade ja inimeste kirjeldused, mis on edasi antud üsna erpooletult. Minu meelest on selline neutraalne ülevaade autoriga erineval moel seotud inimestest, kellega lugejat tutvustatakse ja mis lõpevad viitega nende saatusele (saadeti asumisele, hukati, arreteeriti ja kadus, põgenes läände jne), kohati isegi mõjusam kui emotsionaalsus. Lugude taustal joonistus välja nii nõukogude kui saksa okupatsiooni kohutav julmus. Kõige raputavamad olid Erika Auliku kirjeldused teise maailmasõja lahingutest oma kodukohas Männikul, Tallinna pommitamisest, juutide hukkamisest autori kodu vahetus läheduses, põgenemiskatse Rootsi.