What do you think?
Rate this book
Täheraua saaga
„Täheraua saaga“ on neljakordse Stalkeri-laureaadi Manfred Kalmsteni kolmas raamat tunnustust ja ulmeauhindu kogunud debüütkogumiku „Raske vihm“ (2020) ning jutukogu „Kaarnalaul“ (2021) järel.
Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit…
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud…
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks…
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe…
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad…
Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit…
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud…
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks…
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe…
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad…
- GenresFantasy
122 pages, Paperback
Published November 29, 2022
1 person is currently reading
10 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
December 31, 2022
Vaikselt hakkab juba jõulutraditsioon tekkima, et kui advendiaeg on käes ning päkapikud juba piiluvad, siis pöördub pilk härra Kalmsteni poole, et kas talt ka mõni uus raamat on tulemas. Ja nagu tellitud! Autor oli nõus saatma mulle arvustamiseks värske teose, seekord viikingite saaga stiilis Põhjala müütilise draama. Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku. Ja lugemise vahele on hea nautida viimasel ajal juba peaaegu et kohustuslikuks saanud illustratsioone, mille autoriks on Liis Roden.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
January 6, 2023
Mulle alguse poole väga meeldis loo teatav hämarus. Keegi arvustaja kuskil ütles, et huvitav oli, kuidas mingid seni mainimata asjad äkki ilmuvad ja ma olin häälestunud neiks huvitavateks jutustamislünkadeks (pisiasi, eksin detailides, aga ei hakka järele vaatama: näiteks ilmus nõid oma ennustusega või millegagi ja mingi hetk oli vaja, et keegi hoiaks ennustuse kuuljat kinni - ja seda tegid nõia kaaslased. https://www.youtube.com/watch?v=QVbQd... - miks sa arvasid, et nõid ilmus üksinda?).
Raamatu esimene pool ja etteaimatavad ennustuse poole tormamised (a la "mu pojad peavad üksteist tapma? Haa, aga ma lasen neil kolida eri maailma otstesse, siis ei juhtu midagi". https://www.youtube.com/watch?v=QVbQd... - Sa just lõid tingimused ennustuse täitumiseks) olid omal kohal, need olid klassikalised saagade-eeposte võtted. Keegi ütles, et tegelased olid rumalad, et seda ette ei näinud? Võib-olla olnuks tore, kui tegelased ise ka tunnevad analoogseid lugusid, on n-ö žanriteadlikud või päris intelligentsed. See olnuks ehk huvitav lahendus, aga seda, et autor nõnda ei lahendanud, ei saa mumst tingimata veaks lugeda. YMMV - minule sobis tegelaste naiivsus oma situatsiooni suhtes.
Mulle eriti meeldisid hetked, mil peategelasi valdas mingi meelsus. Nagu kurja vaimu pealetulek tabas meie naispeategelast verejanu - and it was glorious. Nagu kinnisidee haaras tema ema tätoveerimise vajadus - ja see oli lummav. Veidi ehk väljusid eeposelikult minimalistlikust ja veidikene kiretust stiiliregistrist (või õigemini - eeposelik lõkketulejutustus on jubedate sündmuste haarav kirjeldus väljastpoolt, aga need hetked olid kuidagi teisiti haaravad, olid vist pigem poeetilised, olid pigem kaasaelamist taotlevad, haaravad kirjeldused seestpoolt), aga nende hetkede lummavus kaalus kõik üles.
Mingist hetkest tundus aga lugu ja maailm liiga väike. Otsekui kogu kirjutatav maailm taanduks neile jumalaile ja polekski ülejäänud panteoni. Mingi kitsuse tunne oli, otsekui polekski muid jumalaid peale kahe mainitu. Isegi kui neid mainitakse, pole neil mingit mõju loole.
Tagasivaated ammuste tülide juurde kahe jumala vahel panid kuidagi jutu takerduma, edasiliikuv (ja vältimatu suunaga) hoog veidi aeglustus. Ja loo ootamatu esmapöörasus muutus veidike lõpu vormistamiseks.
Hüva, ma tegelt ei saa öelda, et lõpp olnuks mingi teada-tuntud asja viimseni lahendamine. Tegelikult oli lõpp sisuliselt ootamatu. Neid lahendusi ma ei oodanud sellisel kujul. Kuid loo alguse võimalustekülluse juures tundus lõpp kuidagi ahtavõitu. Raamatu teine pool lihtsalt ei vaimustanud.
Ent loo tugevused on jätkuvalt need, mis panevad autorist mõtlema kui huvitavate juttude garantiist. Kui mõtlen Kalmsten, mõtlen: kvaliteet meie ulmes.
Raamatu esimene pool ja etteaimatavad ennustuse poole tormamised (a la "mu pojad peavad üksteist tapma? Haa, aga ma lasen neil kolida eri maailma otstesse, siis ei juhtu midagi". https://www.youtube.com/watch?v=QVbQd... - Sa just lõid tingimused ennustuse täitumiseks) olid omal kohal, need olid klassikalised saagade-eeposte võtted. Keegi ütles, et tegelased olid rumalad, et seda ette ei näinud? Võib-olla olnuks tore, kui tegelased ise ka tunnevad analoogseid lugusid, on n-ö žanriteadlikud või päris intelligentsed. See olnuks ehk huvitav lahendus, aga seda, et autor nõnda ei lahendanud, ei saa mumst tingimata veaks lugeda. YMMV - minule sobis tegelaste naiivsus oma situatsiooni suhtes.
Mulle eriti meeldisid hetked, mil peategelasi valdas mingi meelsus. Nagu kurja vaimu pealetulek tabas meie naispeategelast verejanu - and it was glorious. Nagu kinnisidee haaras tema ema tätoveerimise vajadus - ja see oli lummav. Veidi ehk väljusid eeposelikult minimalistlikust ja veidikene kiretust stiiliregistrist (või õigemini - eeposelik lõkketulejutustus on jubedate sündmuste haarav kirjeldus väljastpoolt, aga need hetked olid kuidagi teisiti haaravad, olid vist pigem poeetilised, olid pigem kaasaelamist taotlevad, haaravad kirjeldused seestpoolt), aga nende hetkede lummavus kaalus kõik üles.
Mingist hetkest tundus aga lugu ja maailm liiga väike. Otsekui kogu kirjutatav maailm taanduks neile jumalaile ja polekski ülejäänud panteoni. Mingi kitsuse tunne oli, otsekui polekski muid jumalaid peale kahe mainitu. Isegi kui neid mainitakse, pole neil mingit mõju loole.
Tagasivaated ammuste tülide juurde kahe jumala vahel panid kuidagi jutu takerduma, edasiliikuv (ja vältimatu suunaga) hoog veidi aeglustus. Ja loo ootamatu esmapöörasus muutus veidike lõpu vormistamiseks.
Hüva, ma tegelt ei saa öelda, et lõpp olnuks mingi teada-tuntud asja viimseni lahendamine. Tegelikult oli lõpp sisuliselt ootamatu. Neid lahendusi ma ei oodanud sellisel kujul. Kuid loo alguse võimalustekülluse juures tundus lõpp kuidagi ahtavõitu. Raamatu teine pool lihtsalt ei vaimustanud.
Ent loo tugevused on jätkuvalt need, mis panevad autorist mõtlema kui huvitavate juttude garantiist. Kui mõtlen Kalmsten, mõtlen: kvaliteet meie ulmes.
December 17, 2022
Kuna autor on lisaks kõigele muule suurepärane inimene, oli mul õnn saada raamat kingituseks. Arvestades seda, et ma loen raamatuid õhtuti pärast voodisse heitmist ja enne uinumist, nii umbes viie minuti kaupa, siis võib öelda, et see suisa lendas käes. Loo selgroog järgib kahe pere lugu. On inimeste pere ja jumalate pere ning muidugi on raamatu sünniks tarvis, et nende perede lood ühineksid ehk siis on tegu ühe suure kärgperega. Ja nagu ikka, lähevad asjad pereringis lappama. Ning kuigi tegelasi ei paista suuremat häirivat kahe pere erinev kultuuritaust, võivad nii mõningadki kirjeldatud seigad lugeja kulme kergitada. Kuna ma pole Skandinaavia saagasid lugenud, meenutas see teos mulle enim “Iidsete aegade lugusid”. Mulle oleks meeldinud kui tegelased ja taustad oleksid olnud rohkem avatud. Natuke jättis sellise mulje, nagu oleks tegu õpilaste jaoks tehtud lihtsustatud kokkuvõttega päris teosest. Kuna mul pole juurdepääsu autori mõttemaailmale tunnen, et mind on millestki ilma jäetud. Võta sa kinni, kas see on hea või halb tunne pärast viimase lause lugemist.
December 3, 2023
Ja läbi ma ta lõpuks saingi! :P
Siinkohal pean ütlema tänusõnad autorile nii kingitud raamatu kui sinna sisse kirjutatud pühenduse eest! Ja vabandan, et selle läbi lugemine niivõrd kaua on võtnud... Ei teagi, kas asi minu meeleseisundis või selles, et olen sel aastal paberraamatuid tõepoolest häbiväärselt vähe lugenud, aga kuigi olen teda igale poole mööda ilma käekotis kaasa vedanud ja siin-seal lehekülje kaupa ka lugenud, siis kuidagi ei tahtnud see mul edeneda. Ise mõtlen, et küllap on süü sel lõppematul verevalamisel, mis suurema osa loost muudab minu õrna hinge jaoks liialt rõlgeks. Orgiad vahelduvad tapatalgutega, sekka veidi tausta maailma loonud ning seda valitsevate jumalate pesakonnast ja miks on kõik jõudnud välja siia, kuhu on.
Siit saab fantaasiat, ajalugu, võitluskunste ja õukonna intriige, kõige rohkem lendab igal teisel leheküljel aga verd ning soolikaid. Ehtne poistekas :D
Ma ise aga hakkasin raamatu lõpupoole mõtisklema hoopiski, et olgu, mehed on üldiselt väga sirgjoonelised olendid, seepärast ei olnud siin ka üleliia "liha luudel" ega lausepoegagi rohkem, kui hädapärast tarvis. Skandinaavia saagad saagadeks, ma tean, et sa neid lugesid ja sealt oma inspiratsiooni võtsid, kuid sellise loo valguses - Mannu, mis su peas ja hinges ikkagi päriselt toimub, et sealt säärane lugu paberile voolas?!
Sigmund Freud - analyze this!
Siinkohal pean ütlema tänusõnad autorile nii kingitud raamatu kui sinna sisse kirjutatud pühenduse eest! Ja vabandan, et selle läbi lugemine niivõrd kaua on võtnud... Ei teagi, kas asi minu meeleseisundis või selles, et olen sel aastal paberraamatuid tõepoolest häbiväärselt vähe lugenud, aga kuigi olen teda igale poole mööda ilma käekotis kaasa vedanud ja siin-seal lehekülje kaupa ka lugenud, siis kuidagi ei tahtnud see mul edeneda. Ise mõtlen, et küllap on süü sel lõppematul verevalamisel, mis suurema osa loost muudab minu õrna hinge jaoks liialt rõlgeks. Orgiad vahelduvad tapatalgutega, sekka veidi tausta maailma loonud ning seda valitsevate jumalate pesakonnast ja miks on kõik jõudnud välja siia, kuhu on.
Siit saab fantaasiat, ajalugu, võitluskunste ja õukonna intriige, kõige rohkem lendab igal teisel leheküljel aga verd ning soolikaid. Ehtne poistekas :D
Ma ise aga hakkasin raamatu lõpupoole mõtisklema hoopiski, et olgu, mehed on üldiselt väga sirgjoonelised olendid, seepärast ei olnud siin ka üleliia "liha luudel" ega lausepoegagi rohkem, kui hädapärast tarvis. Skandinaavia saagad saagadeks, ma tean, et sa neid lugesid ja sealt oma inspiratsiooni võtsid, kuid sellise loo valguses - Mannu, mis su peas ja hinges ikkagi päriselt toimub, et sealt säärane lugu paberile voolas?!
Sigmund Freud - analyze this!
January 16, 2023
Verine värk! Kohe hoiatan, et tapeldud saab siin kõvasti aga kuna autor on selgituseks kohe ära öelnud, et tegu on klassikaliste saagade järeleaimamise või neile kummarduse tegemisega siis mida muud oligi oodata :D
Lühidalt: jumalad keeravad jama kokku ja inimesed kannatavad :D Siis slegub et noh tegelt enne jumalaid oli ka veel midagi kes juba siis jama kokku keeras... ja noh neile keerati ka saatuse poolt ja noh... kõik kannatavad :D Aga see kõik, kuigi on teada, kuhupoole tüürib, on kuidagi väga võluvalt kirja pandud. Taaskord näitab autor oma teistsugusust stiili poolest ja seda, kui osav ta sõnadega on. Ja seda, kuidas peab kirjutama, et olenemata lõpu oodatavast teadmisest lugejat lõa otsas hoida ning pinget üleval. Ja kuidas jutustada head lugu. Ma korra mõtlesin mingi koha peal, et vot see on selline lugu, mida pimedatel sügisõhtutel laagrilõkke ääres kujutaksin ette jutustatavat :)
Eks seda mustrit, kus on niiöelda saatus, ettemääratus ja rajalt kõrvale astumise hind veerema lükatud on ju ennegi palju kasutatud. Ses osas ei olnud üllatusi. Samas... et kohati ma jälle panen imeks et kuidas küll inimesed ikka on nii kaua üldse elus püsinud, kui nende elukäiku määravad tormakus, ülbus, kadedus ja ahnus. No ja siis veel armukadedus ja saamahimu. Vahepal hakkas mõnest sipa kahjugi... aga siis vaatad mida tegelane teeb ja mõtled et... jep... noh kui sa nii tobu oled... siis su saatust ei sõlmi miskid kõrgemad jõud kah ümber. Vaba tahe või asi :P
Igatahes kes ei karda verd, intriige ja noh igat masti erootilisi stseenikesi siis andke tuld! Väga selline ma ütleks teistmoodi ja värskendav vahelugemine tavapärasele :) Mõne saaga olen elus ikka lugenud ja noh seesinane siin ei jää sugugi alla! :)
Lühidalt: jumalad keeravad jama kokku ja inimesed kannatavad :D Siis slegub et noh tegelt enne jumalaid oli ka veel midagi kes juba siis jama kokku keeras... ja noh neile keerati ka saatuse poolt ja noh... kõik kannatavad :D Aga see kõik, kuigi on teada, kuhupoole tüürib, on kuidagi väga võluvalt kirja pandud. Taaskord näitab autor oma teistsugusust stiili poolest ja seda, kui osav ta sõnadega on. Ja seda, kuidas peab kirjutama, et olenemata lõpu oodatavast teadmisest lugejat lõa otsas hoida ning pinget üleval. Ja kuidas jutustada head lugu. Ma korra mõtlesin mingi koha peal, et vot see on selline lugu, mida pimedatel sügisõhtutel laagrilõkke ääres kujutaksin ette jutustatavat :)
Eks seda mustrit, kus on niiöelda saatus, ettemääratus ja rajalt kõrvale astumise hind veerema lükatud on ju ennegi palju kasutatud. Ses osas ei olnud üllatusi. Samas... et kohati ma jälle panen imeks et kuidas küll inimesed ikka on nii kaua üldse elus püsinud, kui nende elukäiku määravad tormakus, ülbus, kadedus ja ahnus. No ja siis veel armukadedus ja saamahimu. Vahepal hakkas mõnest sipa kahjugi... aga siis vaatad mida tegelane teeb ja mõtled et... jep... noh kui sa nii tobu oled... siis su saatust ei sõlmi miskid kõrgemad jõud kah ümber. Vaba tahe või asi :P
Igatahes kes ei karda verd, intriige ja noh igat masti erootilisi stseenikesi siis andke tuld! Väga selline ma ütleks teistmoodi ja värskendav vahelugemine tavapärasele :) Mõne saaga olen elus ikka lugenud ja noh seesinane siin ei jää sugugi alla! :)
December 24, 2022
Et siis, autori „aupaklik kummardus põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele“ (lk 5). Uurisin oma Goodreadsi nimekirju, selgus, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda viimase kümne aasta jooksul loetud raamatute hulgast need, mis kvalifitseeruvad põhjala saagaks või müüdiks, muinasjutte on rohkem, kuid see selleks. Mitte, et mul midagi saagade vastu oleks, pigem pole kätte juhtunud (isegi piinlik kuidagi) ja nii oli see minu jaoks väga ebaharilik lugemine.
Kõigepealt üllatas autori poolt kasutatud keel. Kummalised, mulle tundmatud, ilmselt saagadele iseloomulikud sõnad. Ma konkreetselt googeldasin, et saada aru, kes või mis (nt hirderid, bersergid, eenid, tapper jm). Lisaks võõrastele sõnadele üllatasid (võite mind parandada, kui eksin) autori poolt välja mõeldud või stiliseeritud sõnad nagu kunugad (kuningad), pöörid (aastad), kaasid (kaasad), jumalded (jumalad) jm – üllatasid kõige paremas mõttes ja mõjusid nutikalt. Piisavalt lihtsad, et lugemist mitte häirida, kuid siiski omapärased. Seejuures, Kalmstenil on selletagi nö palju lugenud inimese keel, rikkalik ja värvikas („hullusegused tiirahood“, „vereligased kämblad“ jne). Selgelt tajutav rütm tektis (ta teeb lausetega, midagi, mida ma seletada ei oska), aitab süveneda, teksti sisse minna, ennast lugema unustada.
Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev. Seejuures, pole teab mis pikk lugemine, 120 lk kõigest. Kuid kõik loo alguses tekkinud küsimused saavad loo edenedes vastused läbi jutustaja tagasivaadete ja selgituste, õigel ajal, midagi pole puudu ega liiast, intriig püsib ja veel kuidas! Ühegi peatüki tagant ei teki tunnet, et nii, paneks nüüd korraks käest ja käiks nt köögis nt võileiba söömas. Nii et olge hoiatatud – sõltuvalt lugemiskiirusest võiks arvestada umbes 4-5 tunnise dieediga, kui just lugemiskoht külmkapi kõrval ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma viimati selliselt raamatu ühe korraga kaanest kaaneni läbi lugesin.
Lugu ise on karm, kaanest kaaneni täis eralduvaid jäsemeid ja kõikvõimalike voolavaid kehavedelike. Ajast, mil jumalad maid jagasid inimeste üle arvet pidamata. Kes kasulik tundus, kasutati, kes jalgu jäi, teadagi … Igasugu ninnu nännuta, ehedalt, asju pärisnimedega nimetades (ma vist lugesin kohati ripsmete vahelt piiludes) ja eraldi kiitus autorine, et seda kõike eriliste naiivsusteta (umbes nagu „armastus võidab kõik“ jm selline jura). Maailm on suur, sünge ja huvitav, keelenikastuseni keeruliste nimedega (mu meelest samuti stiili seisukohalt põhjendatult) tegelased on elusad, jumalad on jumalikult isekad ja … Ja kui siis tõesti tähenärija olla, siis need vennad. Nende puhul jäi mulle küll arusaamatuks, miks neist sellised emmid kasvasid. Muus osas oli kõik super.
Kui üldse mingisugust paralleeli tuua, siis ma näen mingisugust, väga kaudset, kuid siiski, sarnasust Triinu Merese „Kuigi sa proovid olla hea“ raamatuga. Sarnane (hügieenieelne) ajastu, sarnased jooned ühiskonnakorralduses (hõimud ja see, et naised on igas mõttes meestega minimaalselt võrdsed) ja ka seda täiesti omanäolist sõnaloomet ja mingit, positiivset, kammi lausetega – Meres on ainuke Eesti kirjanik, keda hoobilt nimetada oskan, kes seda samuti oskab ja harrastab.
Ühesõnaga. Mulle väga meeldis. Tõsine, tubli elamus. Täiega soovitan endasugustele, kes saagasid ehk muidu ülemäära tihti ei loe, see on täpselt õige koht proovida. Mul igatahes on nüüd üks kirjanik juures, kelle järgmist raamatut ma ootan.
Nii et, khm, sieni :)
Kõigepealt üllatas autori poolt kasutatud keel. Kummalised, mulle tundmatud, ilmselt saagadele iseloomulikud sõnad. Ma konkreetselt googeldasin, et saada aru, kes või mis (nt hirderid, bersergid, eenid, tapper jm). Lisaks võõrastele sõnadele üllatasid (võite mind parandada, kui eksin) autori poolt välja mõeldud või stiliseeritud sõnad nagu kunugad (kuningad), pöörid (aastad), kaasid (kaasad), jumalded (jumalad) jm – üllatasid kõige paremas mõttes ja mõjusid nutikalt. Piisavalt lihtsad, et lugemist mitte häirida, kuid siiski omapärased. Seejuures, Kalmstenil on selletagi nö palju lugenud inimese keel, rikkalik ja värvikas („hullusegused tiirahood“, „vereligased kämblad“ jne). Selgelt tajutav rütm tektis (ta teeb lausetega, midagi, mida ma seletada ei oska), aitab süveneda, teksti sisse minna, ennast lugema unustada.
Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev. Seejuures, pole teab mis pikk lugemine, 120 lk kõigest. Kuid kõik loo alguses tekkinud küsimused saavad loo edenedes vastused läbi jutustaja tagasivaadete ja selgituste, õigel ajal, midagi pole puudu ega liiast, intriig püsib ja veel kuidas! Ühegi peatüki tagant ei teki tunnet, et nii, paneks nüüd korraks käest ja käiks nt köögis nt võileiba söömas. Nii et olge hoiatatud – sõltuvalt lugemiskiirusest võiks arvestada umbes 4-5 tunnise dieediga, kui just lugemiskoht külmkapi kõrval ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma viimati selliselt raamatu ühe korraga kaanest kaaneni läbi lugesin.
Lugu ise on karm, kaanest kaaneni täis eralduvaid jäsemeid ja kõikvõimalike voolavaid kehavedelike. Ajast, mil jumalad maid jagasid inimeste üle arvet pidamata. Kes kasulik tundus, kasutati, kes jalgu jäi, teadagi … Igasugu ninnu nännuta, ehedalt, asju pärisnimedega nimetades (ma vist lugesin kohati ripsmete vahelt piiludes) ja eraldi kiitus autorine, et seda kõike eriliste naiivsusteta (umbes nagu „armastus võidab kõik“ jm selline jura). Maailm on suur, sünge ja huvitav, keelenikastuseni keeruliste nimedega (mu meelest samuti stiili seisukohalt põhjendatult) tegelased on elusad, jumalad on jumalikult isekad ja … Ja kui siis tõesti tähenärija olla, siis need vennad. Nende puhul jäi mulle küll arusaamatuks, miks neist sellised emmid kasvasid. Muus osas oli kõik super.
Kui üldse mingisugust paralleeli tuua, siis ma näen mingisugust, väga kaudset, kuid siiski, sarnasust Triinu Merese „Kuigi sa proovid olla hea“ raamatuga. Sarnane (hügieenieelne) ajastu, sarnased jooned ühiskonnakorralduses (hõimud ja see, et naised on igas mõttes meestega minimaalselt võrdsed) ja ka seda täiesti omanäolist sõnaloomet ja mingit, positiivset, kammi lausetega – Meres on ainuke Eesti kirjanik, keda hoobilt nimetada oskan, kes seda samuti oskab ja harrastab.
Ühesõnaga. Mulle väga meeldis. Tõsine, tubli elamus. Täiega soovitan endasugustele, kes saagasid ehk muidu ülemäära tihti ei loe, see on täpselt õige koht proovida. Mul igatahes on nüüd üks kirjanik juures, kelle järgmist raamatut ma ootan.
Nii et, khm, sieni :)
January 18, 2023
Poisikestena oli meil vennaga üpris korralik koomiksite kogu (meie ületamatu lemmik oli tol perioodil "Fantoom"). Kuid kodus oli ka paar rootsikeelset "Thorgali" koomiksit, mis omasid natuke erilist staatust. Need lood olid otsekui teisest maailmast. Paigast, kus surm on reaalne ja lõplik. Seal ei löödud naeratus näol pahadele vastu lõugu, et neist lõpuks üks suur hunnik meelemärkuseta tegelasi kuhjata. "Thorgali" lugudes löödi sulle lihtsalt tapriga pähe või torgati pistoda selga. Veri voolas lakkamatult!
Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.
"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.
"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 23, 2023
Mulle väga meeldis. Sujuvalt kulgev tekst, mis haaras algusest peale kaasa. 5* lahutab vaid lõpp, mis oli minu meelest liiga tormakas.
Read
December 13, 2022Tehtud! Sisuliselt on tegemist raamatuga, mille ma oleks tahtnud kirjutada teismelisena. Õnneks ma ei teinud seda ja tulemus sai sellevõrra palju parem. :)
December 4, 2023
Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.
Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.
Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.
Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!
Suht sama jutt koos piltide ja linkidega blogis: https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/...
Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.
Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.
Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!
Suht sama jutt koos piltide ja linkidega blogis: https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/...
December 19, 2022
Raske oli käest panna, lugesin lapse eest ühest toast teise põgenedes ühe jutiga läbi. Jumalad on omavahel tülis ja nende tülide lahendamiseks on muidugi vaja ilmsüüta inimesi asjasse segama hakata. Inimesed üritavad saatust üle kavaldada, mis läheb nagu läheb. Same old, same old, aga täitsa huvitavas kastmes.
December 15, 2022
Lugesin kahe ja poole tunniga läbi. Igati suupärane amps, vanade saagade hõngu oli tõesti tunda. Meeldis märksa enam kui "Kaarnalaul".
January 18, 2023
Väga omamoodi raamat.
Rohkem ikka meeldis, kui ei meeldinud.
Pikemalt siin: https://loterii.blogspot.com/2023/01/...
Rohkem ikka meeldis, kui ei meeldinud.
Pikemalt siin: https://loterii.blogspot.com/2023/01/...
Displaying 1 - 13 of 13 reviews