Ilolinnuista tutut rouva Kukkin tytöt jatkavat elämää tallinnalaisessa bordellissaan Viron neuvostomiehityksen aikana vuonna 1941.
Maailman tapahtumia seurataan kiihkeästi, Suomen jatkosota alkaa. Virossa ilmiannot ja kyyditykset tihenevät ja ihmisiä katoaa. Keskinäinen luottamus horjuu. Selviääkö edes rouva Kukk salaisen poliisin kuulustelusta puhtain paperein? Virolaisten naisten dramaattiseen tarinaan kietoutuvat neuvostoliittolaiset ja saksalaiset – ja muuan maailman tuntema hohdokas amerikkalainen. Itse kullakin on salaisuutensa, toisista löytyy yllättävää rohkeutta, mutta kaikella on hintansa.
Sanderin Rouva Kukka -sarjan toinen teos jatkaa siitä, mihin edellinen jäi, ja loppuu monin tavoin aivan kesken, kolmatta osaa odotellen siis. Pidän Sanderin tavatasta yhdistää viihteellistä ja hyvinkin traagista kerrontaa Viron kohtalonvuosista. Välillä keikistellään ja liehitellään, seuraavassa kohtauksessa ollaan jo valmistautumassa kyyditykseen Siperiaan. Tunnelmat vaihtelevat nopeasti. Oikeastaan olisin kaivannut vain kirjan sivuille Tallinnan ja lähialueiden karttaa, josta olisi voinut seurata missä milloinkin mennään.
Mulle ikka väga meeldis see tegelt. Sander ise kirjutab intervjuudes, et taustauuringud olid väga põhjalikud ja see paistab välja ka. Teine raamat on haarav ja läheb väga kiiresti edasi, hea vabal hetkel kätte võtta. Mulle meeldis ka see (veidi suvaliste) fotode lisamine. Lõpulugu oli natuke liiga lõunamaa seebikas, aga see ei häirinud, sest muidu oli ülejäänud raamat oma ajaloolise tausta tõttu ikka üsna masendav. Endiselt soovitan kõigile.
Lisaks saate Sandri fantaasiarikkaid võrdlusi näha (just võrdlusi, metafoore on vähem, tal on mingi kinnisidee sõnaga "nagu")
"Päike hakkas tõmbuma tumedamaks nagu küps õun, mille raskuse all oks maadligi vajub.." "Tema päikeses köetud nahk hõõgus nagu palavikus..." (need on paari rease vahega, tavaline stiilinäide :D)
Sarjan edelliseen osaan verraten tämä teos ei yltänyt samalle tasolle. Hahmoja tuli ja meni, näkökulma vaihtui tiuhaan. Sodasta ja jatkuvasta uhkasta huolimatta kertomus oli melko tylsä.
Panin kaks raamatut järjest, seriaali pärast, ise olin ka korra platsil abiks, seega nagu tegelased olid juba silme ees. Mis siin öelda, teema jookseb, on põnevust ja natuke romantikat, aga inimlikkus jääb ja kõigi tegelaste head ja halvad loovad neist väga elulise ja usutavad komplekti. Inimesed sõja keerisesse sattumas kes tahavad ainult silmad kinni panna ja olla noored ja õnnelikud. Peaks kindlasti lükkama kooli kohustuslikku kirjandusse, sest ajalugu saab ikka palju selgemaks läbi nende faktide ja läbi inimeste silmade, kes pole mingid superkangelased vaid täiesti tavalised, kohati isegi küsitava moraaliga inimesed. Sellistest ju elu koosnebki.
Pidin rouva Kukkista ja tytöistä ykkösosassa ja nyt pidin heistä vielä enemmän. Sanderin kerronta on sujuvaa ja nopeatempoista, mutta samalla se kertoo kaiken oleellisen. Vaikka tunnelma saattaa vaihtua yhdestä toiseen hyvinkin nopeasti, ei koskaan tunnu siltä, että tarinaa kiirehdittäisiin turhaan eteen päin. Sanderin tapa kertoa Viron historian kohtalokkaista vuosista on erinomainen ja välillä piti muistuttaa itseään, että kyseessä on romaani, vaikka monet asiat ovat oikeasti tapahtuneetkin. Myös näinä aikoina, kun isotteleva naapuri taas on sotaretkillä, oli ajoittain hyvinkin surullista lukea tätä ja miettiä, kuinka historia yrittää taas toistaa itseään. Ja kuinka optimistisia kirjan hahmot jaksavat olla, kun itse tietää mitä seuraavat vuodet ja vuosikymmenet tuovat tullessaan. Kovasti odotan kolmatta osaa, näin hyvin kirjoitettua ja vetävää historiallista tarinaa on ilo lukea.
Sander kirjutab mõnusalt. Kui 1. osa võtsin kätte eelarvamusega, siis nüüd seda polnud - teadsin, mida oodata. Tegevus jätkub proua Kuke kanalas, kuid esimene nõukogude aasta on toonud elus kaasa palju muudatusi, nt härradest ja prouadest on saanud seltsimehed. Uus aeg toob kaasa ka selle, et tuleb hakata kliente valima, sest valel poolel olev klient toob kaasa süüdistuse riigireetmises. "Litside" esimest osa lugesin juba 2018. aastal. Raamat mulle toona meeldis, kuid millegipärast ootas järje lugemine siis seda aastat. Ka 2. osa oli põnev, 1940. aastad on oma keerukuses huvitavad. Nüüd on ka 2. osa loetud ja peaks vaatama 3. osa poole. ;)
Ka teine Mart Sanderi romaan on kaasahaarav ja ootamatu. Raamatus kohtuvad nii armastus, nooruses tehtud rumalus kui ka hirm ja reaalsus. Olles küll kooli ajalootundides lugenud-õppinud sõja-ajast ja tolleaegsest elust, siis raamatus kirjutatu avab nii mõneski aspektis silmad, tuues lähemale sellel ajahetkel elanud inimeste hirmud, unistused ja südamesoovid. Küll aga pannes tänama, et elame rahulikul ajal. Raamatu lõpp on ootamatu, jättes kõik otsad lahtiseks, pannes ootama järgmist raamatut, et elada kaasa Proua Kuke “Kanala” tegemistele.
Mart Sander oma tuntud headuses. Põhjalik eeltöö ja ajastu tundmine paistab selgesti välja ja muudab lugemiskogemuse eriti elutruuks. Vaatamata sellele, et olen sarja juba näinud ja üldist storyline'i tean, ei ole lugemine sellevõrra kuidagi igavam või etteaimatavam. Vastupidi! Mõnus on teada saada rohkem detaile ja lihtsalt nautida! Sanderi kirjastiil on samuti väga meeldiv, voolav ja kirjeldav, kuid ei muutu üksluiseks või lihtsalt jauramiseks ja hämamiseks. Hargla Melchiori-raamatute kõrval teine väga tugev eesti kirjaniku ajalooline raamatusari!
Neuvostoliitto on miehittänyt Viron ja rouva Kukkin talossa joudutaan sopeutumaan uuteen hallintoon. Saksan hyökkäystäkin odotellaan. John F. Kennedykin saa tilaa kirjassa useamman luvun verran (Kennedy ihan oikeasti vieraili Virossa 1930-luvun lopussa). Toinen osa ei ole samalla tavalla päälle liimattuja historiallisia tapahtumia ja henkilöitä kuin ensimmäinen osa oli. Eli edistystä siinä mielessä on tapahtunut.
Aasta on 1941 ja Pirita litsimajas hakatakse aru saama tõelisest punavõimust. Tuleb alluda uuele võimule. Punased kliendid on vägivaldsed ja jõhkrad. Litsimajast kujuneb pikapeale naiste käsitöö keskus. Maalitakse loosungeid ja Stalini pilte. Raamatu lõpus meenutatakse kolmes peatükis John Kennedy visiiti Tallinna. Lüüakse ka punased Tallinnast välja.
Jätsin teadlikult kahe osa vahele päris pika pausi, et aru saada, kas esimene osa oli mingil "õigel hetkel" loetud ja tundus sellepärast nii hea või oli päriselt ka hea :) JA - endiselt haarav, endiselt usutav, endiselt mõnus lugemine!
Ei ihan niin hyvä kirja kuin sarjan ensimmäinen osa. Ja kirjan loppu on ärsyttävä, kun ei ole seuraavaa osaa heti käsillä (edes vielä suomeksi saatavissakaan). Mutta ihan kelpo lukemista tämä Naisten sota on.
Sijoittuu vuoteen 1941. Lainaan kanteen päätynyttä virkettä "Kai sinä tiedät, että historia on voittajien kirjoittama ja heidän mielestään sota päättyy aina onnellisesti."
Mu meelest ei õigusta ennast see ühe päevaga loetavate raamatute triloogiaks jagamine. Autor on suisa märkinud, et materjali oleks isegi rohkema kui vaid triloogia jaoks. Ühe raamatuna oleks lugu palju mõjusam, nüüd jääb lihtsalt suvalise (põnevus)loo mulje. Teine raamat jääb eriti poolikuks, lugu katkeb poolelt sõnalt. Muidugi tahab lugeja teada, et mis edasi sai, aga samas muutub ka rahulolematuks, et jälle ootama peab. Mingit loogilist põhjendust raamatu hakkimiseks ju pole (peale trendi ja majandusliku põhjenduse).