Tylko Świetlicki potrafi opisać patologię tak, że czytelnik czuje się, jakby wziął do ręki tomik poezji.
Tym razem przeżywamy z głównym bohaterem nie dwanaście miesięcy, a trzynaście dni. Tak konkretniej - trzynaście dni z maja 2006 roku. Dokładnie tyle wystarczy, żebyśmy przygarnęli do serca mistrza. Mistrza, który znów utył, posiwiał i spuchł, a ponadto jest jeszcze bardziej żałosny niż był... Żebyśmy na dobre związali się z klimatycznym i tajemniczym, choć trochę leniwym Krakowem... Żebyśmy zrozumieli, że nie każdy thriller musi przyprawiać o dreszcze.
Kawał dobrej, rodzimej literatury o słodko-gorzkim wydźwięku.
Esimene osa meeldis mulle rohkem. Autoril polnud nagu selget ideed ses osas, kas see võiks olla krimi või lihtsalt lugu sahkerdavatest kohalikest, kes kõik miskit pidi on meistriga seotud. On laipu aga osa liine jääks nagu lahtiseks.
See on üks äraütlemata kummastav raamat. Olles lugenud 46% ( e-luger näitab sulle täpselt., palju loetud on:)), polnud veel mitte midagi juhtunud. Ja ometi jääb see painama ja kummitama ning sa loed ja loed edasi. Mõtlesin kaua, et mida tuua võrdluseks näiteks. Usun, kui Mart Juur kirjutaks ilukirjandust, siis võiks see olla samalaadne raamat,. Vaimukas, irooniline ja mingil veidral moel- mitte võttes seisukohti, lugemata moraali, lihtsalt kirjeldades- ühiskonnakriitiline.