„mis tähtsust sel on? kui ollakse kodunt kaugel, on kodu alati siin," ütles ta filosoofiliselt, näidates rinnale südame kohal.”
“inimene on kummaline. ta talub ainult seda, mida tal õnnestub endale alistada, sama lugu on tal ka endasugustega. tema jaoks peab kõik olema korrastatud, süstematiseeritud, lahterdatud, mõistusele allutatud. tõtt-öelda ei suuda ta aga ennast valitseda. kui ta iseenda hooleks jätta, langeb ta alati äärmusse. see tuleb tema liigsest uhkusest. Inimene arvab, et ta on universumi keskpunkt, aga universum on nii suur ja tema nii väike, et üks saab väga hästi ilma teiseta hakkama. see tõdemus on nii valulik, et ta elab oma frustratsiooni välja köike ümbritsevat alistades."
“oluline pole mitte niivõrd see”, rääkis ta, “mida tehakse, kuivõrd aeg, mida sellele pühendatakse. päikeseloojangule või maakaardile aja pühendamisega näitad, et sa hindad seda, et oled tänulik selle hinnalise hetke eest oma elus.”
“liivateral on sageli halb omadus mäesuuruseks kasvada. kõige keerukamad probleemid on tegelikult palju vähem keerukad, kui me seda arvame ning neil on kummaline omadus nagu võluväel kaduda, isegi kui ei juhtu imet, siis kui seda oodatagi ei oska.”