What do you think?
Rate this book
Meie pole süüdi
- GenresFiction
240 pages, Paperback
First published January 1, 1984
1 person is currently reading
42 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
August 20, 2014
Kaugveri üks paremaid romaane minu arust. Mitte sellepärast, et ta moraal oleks paremini loetud kui teistes analoogsetes teismeliste probleeme käsitlevates teostes, vaid sellepärast, et ta annab edasi suurepärase pildi eestimaisest homo soveticusest. Moraal ise pole ka väga paha ja sunnib mõtlema, et tõesti, kes on siis süüdi? Kas vanemad, sõbrad, alkohol või kogu ühiskond? Ja paratamatult lõpuks jääb ühiskond selleks, mis oma kahepalgelisuses ise kurjategijaid toodab. Nii noorte näol, kes reaalselt kohtu alla lähevad, kui vanemate näol, kes igal võimalusel tutvusi ning võimu ära kasutades mammonat kokku ahnitsevad.
Ime, et selline ühiskonnakriitika ENSV-s trükki lasti!
Ime, et selline ühiskonnakriitika ENSV-s trükki lasti!
Read
August 20, 2024Raimond Kaugver on kirjanik, kes minu arvates on teenimatult vähe tähelepanu ja tunnustust saanud. Ometi on paljud tema romaanid suurepärane pilguheit tolleaegse ühiskonna inimhinge. Minu lemmikud on lisaks siintoodule ka "Tee isa juurde" ja "Kas ema südant tunned sa".
Romaani peategelaseks on pereisa, kelle poeg astub kohtu ette süüdistatuna teise inimese surnukspeksmises. Tegevus toimubki läbisegi olevikus ja minevikus, rohkem muidugi minevikus. Juureldakse põhjuste üle, mis viib ühe pealtnäha heast perest ja korralikult kasvatatud noormehe sellise teoni. Kuskohast tuleb selline julmus? Mälestusi lahti kerides selgub nii mõndagi. Me kõik tahame oma lastele parimat, aga vahel kukub välja teisiti ja see, mida meie heaks ja õigeks peame, ei pruugi pikemas perspektiivis sugugi selliseid tulemusi anda. Moraali pole vaja lugeda, liigne autoritaarsus ei vii sihile, aga pähe ka endale istuda ei tohi lasta - kuidas siis? Eriti veel, kui ka vanemate pereelu päris korras pole.
Lugesin seda raamatut esimest korda juba üsna noorena ja juba siis jättis mulje ning haaras kaasa. Raamatu põhjal on tehtud ka film "Õnnelind flamingo".
Romaani peategelaseks on pereisa, kelle poeg astub kohtu ette süüdistatuna teise inimese surnukspeksmises. Tegevus toimubki läbisegi olevikus ja minevikus, rohkem muidugi minevikus. Juureldakse põhjuste üle, mis viib ühe pealtnäha heast perest ja korralikult kasvatatud noormehe sellise teoni. Kuskohast tuleb selline julmus? Mälestusi lahti kerides selgub nii mõndagi. Me kõik tahame oma lastele parimat, aga vahel kukub välja teisiti ja see, mida meie heaks ja õigeks peame, ei pruugi pikemas perspektiivis sugugi selliseid tulemusi anda. Moraali pole vaja lugeda, liigne autoritaarsus ei vii sihile, aga pähe ka endale istuda ei tohi lasta - kuidas siis? Eriti veel, kui ka vanemate pereelu päris korras pole.
Lugesin seda raamatut esimest korda juba üsna noorena ja juba siis jättis mulje ning haaras kaasa. Raamatu põhjal on tehtud ka film "Õnnelind flamingo".
January 20, 2026
Masendav ja eluline küsimus: kust tuleb karistamatuse tunne?
Mäletan ähmaselt ka filmi (miks just „Õnnelind flamingo“ sellele filmile nimeks pandi, seda ma küll ei mäleta). Filmiversioonis toimus vanamehe tiiki lükkamine, nii et ta uppus; raamatuversioonis toimus aga vanamehe ja -naise peksmine, nii et üks suri ja teine sandistus. Minu meelest on raamatuversioon palju võikam ja selles mõttes palju parem. Ei tea, miks sellest versioonist loobuti. Mitte et ma peksmise stseeni filmi oleks tahtnud, seda oleks võinud lihtsalt markeerida. Kahjuks on see teema – noored teisi peksmas – ju ka tänapäeval uudistes. Ikka ju märkan, kuigi pööran silmad ära, ei taha sisse minna. Mina pole ju süüdi, kui Kaugverit parafraseerida. Ja au talle, et ta sellistele teemadele (noorte halvale teele minekule) lausa mitu romaani on pühendanud.
Raamatu ilmumisest on möödas 40 aastat, ja olgu öeldud, et väga muutusterikast aastat. Siin on üldinimlikud teemad, mis pole mitte kusagilt otsast vananenud. Mõisa tagant varastamine ja omasuguste hulgast kõrgemale ronimine ehk tõusiklikkus, see on meil veres, ei see vanane! Ning kuigi sovetiajastu detaile on palju, ei saa siiski öelda, et raamat räägiks vaid „homo soveticuse“ maailmast. Igal ajal on olemas need, kes oskavad elada! (Näiteks tänapäeval käib OÜ-tamine, ja samamoodi kui raamatus käib maalt Tallinnasse kolimine ja laste eliitkoolidesse pressimine.)
Aga muidugi on huvitav vaadata, mismoodi neid teemasid lahates avaneb nõukogude aeg. Ehe värk, mitte järgi tehtud ja aimatud; ajalooline romaan sündimas tänu aja möödumisele. Just niimoodi öeldigi „seltsimees“ ametlikel puhkudel. Teietati. Suitsetati siseruumides. Mainiti täitevkomiteed ja komsomolikomiteed, kui oli vaja autoriteedile viidata. Konkureeriti autoostulubade- ja korterijärjekordades...
Vastus põhilisele küsimusele („Kes on süüdi?“) on üsna lihtsalt teksti seest leitav. Lausa näpuga näidatud. Pealtnäha ideaalne (tõusik)perekond ehk ema ja isa on peasüüdlased. Kaugveri ajal ei olnud veel moes selline sõna nagu „empaatia“, aga just sellest jääb kasvuskeskkonnas vajaka. Pisikesed stseenid, kus öeldakse poisile, et „pole sinu asi“... antakse asju, aga mitte ärakuulamist ja tähelepannu, ja leitud kassipoega ta koju jätta ei või... Petta ja valetada võib, aga vahele jääda ei või, oma viga tunnistada ei või. Kohati mõtlen, kas on tõesti olemas ni äärmuslikult nõmedaid inimesi nagu need lugupeetud lapsevanemad, aga siis muutuvad nad taas korraks sümpaatseks ja mõistetavateks. Korraks.
Mulle meenub üks ameeriklaste raamat ja film, „Me peame rääkima Kevinist“, see on enamvähem samasuguse struktuuri ja ülesandega lugu. Aga Kevini-loos on vaid üks poiss (koolis massitulistamise korraldanu). „Meie pole süüdi“ poisse on neli ja üks romaani kiht on lähedaste sebimine- intrigeerimine pärast juhtunut: kas on võimalik kedagi ära päästa kellegi teise arvelt, kas saab tunnistustega mängida ja liite moodustada. See on painav ja kohutav, kui avastan end mõtlemast: mis tunne on olla sellise tapja ema või isa? Viimati mõtlesin seda, kui Eesti meedias kajastati ohtralt seda oma imiku tapnud vaimses segaduses noort naist. Kogu nende pere peab elama kuidagi edasi, just nii, nagu „Meie pole süüdi“ lugu peab mingil moel ikkagi jätkuma ka pärast kohtuprotsessi. Arvan, et selle loo lugemine võiks tekitada empaatiat mis iganes kohtualuste lähedaste suhtes.
Ajaliselt on romaani tegevus oskuslikult kokku pandult mitmekihiline, hästi jälgitav. Jookseb kohtuprotsessi päeva hommik, jooksevad meenutused vanadest aegadest, noore poisi kasvulugu, ja samas meenutused täiesti värsketest aegadest, pärast "seda" ja enne kohtuprotsessi-päeva. Lõpp jääb lahtiseks, ja ongi õige, kohtuprotsessi pole vaja lugejale näidata.
Ma ei saa siiski sellele loole päris maksimumpunkte anda, sest juhtus nii, et Kaugveri-voo vahele lugesin Oscar Wilde’i ja mõtlesin: „Oo, millised vapustavad sõnapärlid otsekõnena inimeste suus, just piiripealselt usutavad ja samas nii erilised. Lihtsad ja geniaalsed...“ Kaugver on küll täiesti eluline, aga siiski ehk liiga eluline... see üks kraad tegelaste tsitaatide geniaalsusest jääb puudu, siit ei saa noppida eriti palju selliseid lauseid, mis oma elu elama hakkaksid...
Aga vähemasti üks tsitaat on siin küll, mis oma elu elama hakkas, küllap ka tänu filmile: "Algul väikesed tantsud, siis väikesed napsid, siis... teadagi mis."
Mäletan ähmaselt ka filmi (miks just „Õnnelind flamingo“ sellele filmile nimeks pandi, seda ma küll ei mäleta). Filmiversioonis toimus vanamehe tiiki lükkamine, nii et ta uppus; raamatuversioonis toimus aga vanamehe ja -naise peksmine, nii et üks suri ja teine sandistus. Minu meelest on raamatuversioon palju võikam ja selles mõttes palju parem. Ei tea, miks sellest versioonist loobuti. Mitte et ma peksmise stseeni filmi oleks tahtnud, seda oleks võinud lihtsalt markeerida. Kahjuks on see teema – noored teisi peksmas – ju ka tänapäeval uudistes. Ikka ju märkan, kuigi pööran silmad ära, ei taha sisse minna. Mina pole ju süüdi, kui Kaugverit parafraseerida. Ja au talle, et ta sellistele teemadele (noorte halvale teele minekule) lausa mitu romaani on pühendanud.
Raamatu ilmumisest on möödas 40 aastat, ja olgu öeldud, et väga muutusterikast aastat. Siin on üldinimlikud teemad, mis pole mitte kusagilt otsast vananenud. Mõisa tagant varastamine ja omasuguste hulgast kõrgemale ronimine ehk tõusiklikkus, see on meil veres, ei see vanane! Ning kuigi sovetiajastu detaile on palju, ei saa siiski öelda, et raamat räägiks vaid „homo soveticuse“ maailmast. Igal ajal on olemas need, kes oskavad elada! (Näiteks tänapäeval käib OÜ-tamine, ja samamoodi kui raamatus käib maalt Tallinnasse kolimine ja laste eliitkoolidesse pressimine.)
Aga muidugi on huvitav vaadata, mismoodi neid teemasid lahates avaneb nõukogude aeg. Ehe värk, mitte järgi tehtud ja aimatud; ajalooline romaan sündimas tänu aja möödumisele. Just niimoodi öeldigi „seltsimees“ ametlikel puhkudel. Teietati. Suitsetati siseruumides. Mainiti täitevkomiteed ja komsomolikomiteed, kui oli vaja autoriteedile viidata. Konkureeriti autoostulubade- ja korterijärjekordades...
Vastus põhilisele küsimusele („Kes on süüdi?“) on üsna lihtsalt teksti seest leitav. Lausa näpuga näidatud. Pealtnäha ideaalne (tõusik)perekond ehk ema ja isa on peasüüdlased. Kaugveri ajal ei olnud veel moes selline sõna nagu „empaatia“, aga just sellest jääb kasvuskeskkonnas vajaka. Pisikesed stseenid, kus öeldakse poisile, et „pole sinu asi“... antakse asju, aga mitte ärakuulamist ja tähelepannu, ja leitud kassipoega ta koju jätta ei või... Petta ja valetada võib, aga vahele jääda ei või, oma viga tunnistada ei või. Kohati mõtlen, kas on tõesti olemas ni äärmuslikult nõmedaid inimesi nagu need lugupeetud lapsevanemad, aga siis muutuvad nad taas korraks sümpaatseks ja mõistetavateks. Korraks.
Mulle meenub üks ameeriklaste raamat ja film, „Me peame rääkima Kevinist“, see on enamvähem samasuguse struktuuri ja ülesandega lugu. Aga Kevini-loos on vaid üks poiss (koolis massitulistamise korraldanu). „Meie pole süüdi“ poisse on neli ja üks romaani kiht on lähedaste sebimine- intrigeerimine pärast juhtunut: kas on võimalik kedagi ära päästa kellegi teise arvelt, kas saab tunnistustega mängida ja liite moodustada. See on painav ja kohutav, kui avastan end mõtlemast: mis tunne on olla sellise tapja ema või isa? Viimati mõtlesin seda, kui Eesti meedias kajastati ohtralt seda oma imiku tapnud vaimses segaduses noort naist. Kogu nende pere peab elama kuidagi edasi, just nii, nagu „Meie pole süüdi“ lugu peab mingil moel ikkagi jätkuma ka pärast kohtuprotsessi. Arvan, et selle loo lugemine võiks tekitada empaatiat mis iganes kohtualuste lähedaste suhtes.
Ajaliselt on romaani tegevus oskuslikult kokku pandult mitmekihiline, hästi jälgitav. Jookseb kohtuprotsessi päeva hommik, jooksevad meenutused vanadest aegadest, noore poisi kasvulugu, ja samas meenutused täiesti värsketest aegadest, pärast "seda" ja enne kohtuprotsessi-päeva. Lõpp jääb lahtiseks, ja ongi õige, kohtuprotsessi pole vaja lugejale näidata.
Ma ei saa siiski sellele loole päris maksimumpunkte anda, sest juhtus nii, et Kaugveri-voo vahele lugesin Oscar Wilde’i ja mõtlesin: „Oo, millised vapustavad sõnapärlid otsekõnena inimeste suus, just piiripealselt usutavad ja samas nii erilised. Lihtsad ja geniaalsed...“ Kaugver on küll täiesti eluline, aga siiski ehk liiga eluline... see üks kraad tegelaste tsitaatide geniaalsusest jääb puudu, siit ei saa noppida eriti palju selliseid lauseid, mis oma elu elama hakkaksid...
Aga vähemasti üks tsitaat on siin küll, mis oma elu elama hakkas, küllap ka tänu filmile: "Algul väikesed tantsud, siis väikesed napsid, siis... teadagi mis."
July 23, 2017
Väga hea raamat.
August 16, 2012
Väga karm teema, mis on tuntud ka filmi järgi "Õnnelind flamingo" paneb väga mõtlema kasvatuse teemadel.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews