What do you think?
Rate this book
Eesti loodus
„Eesti loodus“ on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid.
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu
211 pages, Hardcover
First published November 15, 2022
5 people are currently reading
53 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books122 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
January 1, 2023
Miks peaks üldse lugema kellegi teise loodusheietusi, kui võiks lihtsalt ise õue minna, vaadata, kuulata, nuusutada ja oma kogemused kirja panna? Eriti kui jutuks ei ole kauged ja eksootilised paigad, vaid oma kodused metsad, rabad ja luhad.
Õnnepalu loodustekstid on sellised, et esiteks tekitavad tunde, et oledki selles kohas, mida ta kirjeldab. Kuni valguse ja lõhnade tajumiseni välja. Teiseks räägib ta asjust, mida ehk polegi seni ise tähele pannud või teadnud otsida, nii et tahaks nüüd joonelt minna ja neid märgata. Kolmandaks sõnastab ta oma kogemust keeleliselt nauditavalt. Ja neljandaks on need lugemissõõmud justkui paus argipäevast. Vaikusehetk. Vaim rändab ja puhkab ja on kohal - kõike üheaegselt.
Õnnepalu loodustekstid on sellised, et esiteks tekitavad tunde, et oledki selles kohas, mida ta kirjeldab. Kuni valguse ja lõhnade tajumiseni välja. Teiseks räägib ta asjust, mida ehk polegi seni ise tähele pannud või teadnud otsida, nii et tahaks nüüd joonelt minna ja neid märgata. Kolmandaks sõnastab ta oma kogemust keeleliselt nauditavalt. Ja neljandaks on need lugemissõõmud justkui paus argipäevast. Vaikusehetk. Vaim rändab ja puhkab ja on kohal - kõike üheaegselt.
June 2, 2024
seltsimees loodusteadlast me oleme nõus kuulama tundide kaupa. või kas peaks ütlema, et kirjanikku ikkagi, aga Õ astub siin üsna mitmes kohas ikka vanadesse headesse bioloogikummikutesse tagasi, et raba mööda sumbata; nimetab lilli ja linde ja seletab geograafiat ja. ühesõnaga, kirjaniku käega kirja pandud, aga pealkiri ei valeta ja loodusest see raamat igal juhul on. ehkki nagu need Õ pajatused ikka, on siin paraja peoga ka üldiseid mõtisklusi inimese elust. just selliseid, mida võiks oodata ühelt eluaeg randu ja metsi mööda tallanud mehelt. ma nüüd hetk pärast lõpetamist ühtegi konkreetset mõtet ei suuda meenutada ega tsiteerida, aga väga ilusti oli öeldud kõik!
Pariis saab korra-paar äramainimist, "Piiririigi" kirjutamine seekord mitte (vabandust, see on mu isiklik üheinimese siseringi nali).
vahepeal oli tunne, et liiga lüürilisekski läheb ära see kõik, aga siis rääkis Õ natuke, mis ta rahvusparkidest arvab, ja kenasti said jalad maa peale tagasi.
ja sain siit teada sellised enda jaoks uued sõnad nagu "vaigas" ja "jõgev".
Pariis saab korra-paar äramainimist, "Piiririigi" kirjutamine seekord mitte (vabandust, see on mu isiklik üheinimese siseringi nali).
vahepeal oli tunne, et liiga lüürilisekski läheb ära see kõik, aga siis rääkis Õ natuke, mis ta rahvusparkidest arvab, ja kenasti said jalad maa peale tagasi.
ja sain siit teada sellised enda jaoks uued sõnad nagu "vaigas" ja "jõgev".
December 25, 2025
”Mereäärsete surnuaedade muldki on tõesti kerge, liivane, kuiv. Kõverad männid ajavad oma vaiguseid juuri luude-kontide vahele, teevad lihast okkad ja käbid, milles tuul oma laulu saab laulda.”
Õnnepalu on ikka Õnnepalu, nii seski raamatus, mis koosneb raadio jaoks kirjutatud kohaelulugudest. Need on sellised lood, et kord oli nii, siis naa ja nüüd on nee, ja eks selle eluga nii ole, et on nagu on.
On nagu on.
Väga meeldib, et muu jutu sisse on punutud väiksed spetsiifilised loodusteadmised, mida tavainimene teada ei pruugi. Looduspimedus mind ikka jätkuvalt hämmastab. Rohepimedus on vaid üks osa sellest. Linnupimedus, tihasepimedus, punarinnapimedus!
Õnnepalu on ikka Õnnepalu, nii seski raamatus, mis koosneb raadio jaoks kirjutatud kohaelulugudest. Need on sellised lood, et kord oli nii, siis naa ja nüüd on nee, ja eks selle eluga nii ole, et on nagu on.
On nagu on.
Väga meeldib, et muu jutu sisse on punutud väiksed spetsiifilised loodusteadmised, mida tavainimene teada ei pruugi. Looduspimedus mind ikka jätkuvalt hämmastab. Rohepimedus on vaid üks osa sellest. Linnupimedus, tihasepimedus, punarinnapimedus!
March 10, 2023
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
November 13, 2025
Tasapisi olen mõtlema hakanud, et Tõnu Õnnepalu on nagu Fred Jüssi, meie rahva südametunnistuse ja meelerahu ürgosa. Siit raamatust saab ka puuduvaid lülisid juurde, mis neid kahte mees ühendab: Kõrvemaa ja Hiiumaa. Ja ülikooli bioloogiaõpe. Mõlemad jõudsid Hiiumaale (toonasesse piiritsooni) juhuslikult, ülikooli lõpu ajal. Ja mõlemad on kirjeldanudd seda, kuidas see saar nad „ära tegi“. Eks nad uitaja loomuga ole ka mõlemad. Välja valitud radu pole ei liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Neile radadele tuleb tagasi tulla, aga vahelduseks ka uue maastiku avastamise elevus on midagi väärt...
Oma Eestimaa-maastikest Õnnepalu siin raamatus räägibki. Iseenesest on see nii autorile kui lugejale turvaline kulgemine. Ei ole vaja mingeid stiilikatsetusi, tuleb lihtsalt märgata. Kuulata ja vaadata. Vahepeal jutustab ta isiklikke lugusid, siis kusagil kõrgel ja kaugel suure pildina üldistades. Vahepeal märgates sõnu, mida kasutab, kohanimesid, millest kõneleb, ja asudes hoopis nende sõnade taha vaatama.
Näiteks seesama sõna: loodus. Sõna käib kõige kohta, mis on jumala loodud. Loodus on täiuslik. Aga kõik inimese tehtu vajab pidevalt täiustamist ja tulevad uued versioonid... Inimene ei saa luua loodust.
Või Eesti kohanimede käänamised. Me ütleme „Kuusikul“, kui on kohanimi, aga „kuusikus“, kui tegu kuusemetsaga. Ja me oleme Türil ja Vormsil, aga Ruhnus ja Kihnus. Muide, õige oleks öelda Vilsandis. Ja muide, selle nime panid saarele sakslased: viel sand ehk palju liiva!
Aga mida tähendab Kõrvemaa? See tuleb sõnast „kõrb, kõrve“ – üksik kõrvaline paik. Vanas Piiblis nälgis Jeesus kõrves. Alles hiljem otsustasid keelekorraldajad, et asume käänama „kõrb, kõrbe“, ja Jeesus asus nälgima kõrbes.
Mõtlen: Õnnepalu võiks vabalt kirjutada raamatu „Eesti sõnad“, lugejad loeksid tänuga.
Võrreldes mõne muu tema teosega on „Eesti loodus“ üsnagi optimistlik ja peaaegu üldse mitte depressiivne. Siinseal on õrna huumorit, on leppimist, on loodusvaatlusi, näiteks lindude elust. Aga ka inimene on loodus. „Tänapäeva inimese tavalisim biotoop on linn. Inimene on karjaloom, talle meeldib olla inimhulga seas.“ Umbes midagi sellist ütleb ta. Või teises kohas mainib: „Tundrasse ilmusid kiskjad, näiteks hundid ja inimesed...“ Vahepeal küsib, nii mõnegi koha peal: kui kiiresti muutused tulid? Ja mina mõtlen, Õnnepalu võiks kirjutada raamatu „Eesti ajalugu“, kõigest, mis ta pähe kulgeb, ja me loeksime, tänulikult.
Raamat „Eesti emotsioonid“ sobiks talle ka, sest ta oskab nii omamoodi kirjeldada seda, mis hinges toimub ja kuidas on see seotud ümbritsevaga. „Nukrus tuleb kasvama lasta, muidu temast lahti ei saa. Tuleb nukrusega kõndida, kuni jalad on täiesti väsinud,“ umbes nii ta õpetab. Eriti head nukrusekõnnid olla sügiseti ja mere ääres. Vesi pihustub lainete murdudes õhku ja tekitab soolase õhu.
Mulle meeldib, kui enesestmõistetavalt toob Õnnepalu välja selle, et ta on elanud kodumaa erinevais paigus. Ainuüksi Hiiumaal umbes viies erinevas paigas! „Uude kohta tasub kolida vastu talve, siis saad kätte koha õige palge, minna sellega pimedusse ja hakata koos sellega valguse poole sammuma.“ Nii teab ta oma kogemust jagada. Igal Eestimaa paigal olla oma taevas, ja kõige suurema taevaga Eestimaa punkt on Vilsandis. Ta on elanud jõgedemaal Jõgevas, järvedemaal Järvamaal ja muidugi mere juures, eriti Hiiumaal ja Vilsandis. (Tegelikult, tõsi. Järvamaal on vähe järvi ja järva olla hoopis sood tähendanud. ) Sealpool Emajõge on üks teine maa, Lõuna-Eesti, sellest ta kõnelda ei söanda.
„Ja igaüks valib ise oma elu,“ selles on ta kindel. Ta räägib lainetest elus, nende tunnetamisest, reeglitest ja mustritest. Laineharjale järgneb ikka langus. Kas see on kõigil nii? Minul küll on, aga tavaliselt ei mõtle sellele. Aga tänu Õnnepalule märkan ja mõtlen.
Peaaegu iga lehekülje taga ootab mingi äratundmishetk, mis paneb sisimas ahhaa! hüüdma, aga millest kohe edasi libisetakse. Maarahvas on kaduv tõug, nagu Ameerika indiaanlased. Tallinn-Tartu kiirtee ei vii kordagi linnast maale, ta viib ainult linnast linna, läbi igava maastiku. Ja milline nuhtlus on rahvaüritused, näiteks muinastulede ööd, mis inimesi massiliselt loodusesse veavad, aga nad ei lähe loodusesse mitte looduse pärast ja nad ei märkagi seda. Ka laudteedega rabad ja igasugused muud klantsid rahvuspargid on miski, mis Õnnepalule ei meeldi. Selle üle võiks ju vaielda, aga... tema raamatu universumis tundub küll väga õige mõte: huvitavamad on just suvalised nurgatagused, mitte „ametlik loodus“.
Oma Eestimaa-maastikest Õnnepalu siin raamatus räägibki. Iseenesest on see nii autorile kui lugejale turvaline kulgemine. Ei ole vaja mingeid stiilikatsetusi, tuleb lihtsalt märgata. Kuulata ja vaadata. Vahepeal jutustab ta isiklikke lugusid, siis kusagil kõrgel ja kaugel suure pildina üldistades. Vahepeal märgates sõnu, mida kasutab, kohanimesid, millest kõneleb, ja asudes hoopis nende sõnade taha vaatama.
Näiteks seesama sõna: loodus. Sõna käib kõige kohta, mis on jumala loodud. Loodus on täiuslik. Aga kõik inimese tehtu vajab pidevalt täiustamist ja tulevad uued versioonid... Inimene ei saa luua loodust.
Või Eesti kohanimede käänamised. Me ütleme „Kuusikul“, kui on kohanimi, aga „kuusikus“, kui tegu kuusemetsaga. Ja me oleme Türil ja Vormsil, aga Ruhnus ja Kihnus. Muide, õige oleks öelda Vilsandis. Ja muide, selle nime panid saarele sakslased: viel sand ehk palju liiva!
Aga mida tähendab Kõrvemaa? See tuleb sõnast „kõrb, kõrve“ – üksik kõrvaline paik. Vanas Piiblis nälgis Jeesus kõrves. Alles hiljem otsustasid keelekorraldajad, et asume käänama „kõrb, kõrbe“, ja Jeesus asus nälgima kõrbes.
Mõtlen: Õnnepalu võiks vabalt kirjutada raamatu „Eesti sõnad“, lugejad loeksid tänuga.
Võrreldes mõne muu tema teosega on „Eesti loodus“ üsnagi optimistlik ja peaaegu üldse mitte depressiivne. Siinseal on õrna huumorit, on leppimist, on loodusvaatlusi, näiteks lindude elust. Aga ka inimene on loodus. „Tänapäeva inimese tavalisim biotoop on linn. Inimene on karjaloom, talle meeldib olla inimhulga seas.“ Umbes midagi sellist ütleb ta. Või teises kohas mainib: „Tundrasse ilmusid kiskjad, näiteks hundid ja inimesed...“ Vahepeal küsib, nii mõnegi koha peal: kui kiiresti muutused tulid? Ja mina mõtlen, Õnnepalu võiks kirjutada raamatu „Eesti ajalugu“, kõigest, mis ta pähe kulgeb, ja me loeksime, tänulikult.
Raamat „Eesti emotsioonid“ sobiks talle ka, sest ta oskab nii omamoodi kirjeldada seda, mis hinges toimub ja kuidas on see seotud ümbritsevaga. „Nukrus tuleb kasvama lasta, muidu temast lahti ei saa. Tuleb nukrusega kõndida, kuni jalad on täiesti väsinud,“ umbes nii ta õpetab. Eriti head nukrusekõnnid olla sügiseti ja mere ääres. Vesi pihustub lainete murdudes õhku ja tekitab soolase õhu.
Mulle meeldib, kui enesestmõistetavalt toob Õnnepalu välja selle, et ta on elanud kodumaa erinevais paigus. Ainuüksi Hiiumaal umbes viies erinevas paigas! „Uude kohta tasub kolida vastu talve, siis saad kätte koha õige palge, minna sellega pimedusse ja hakata koos sellega valguse poole sammuma.“ Nii teab ta oma kogemust jagada. Igal Eestimaa paigal olla oma taevas, ja kõige suurema taevaga Eestimaa punkt on Vilsandis. Ta on elanud jõgedemaal Jõgevas, järvedemaal Järvamaal ja muidugi mere juures, eriti Hiiumaal ja Vilsandis. (Tegelikult, tõsi. Järvamaal on vähe järvi ja järva olla hoopis sood tähendanud. ) Sealpool Emajõge on üks teine maa, Lõuna-Eesti, sellest ta kõnelda ei söanda.
„Ja igaüks valib ise oma elu,“ selles on ta kindel. Ta räägib lainetest elus, nende tunnetamisest, reeglitest ja mustritest. Laineharjale järgneb ikka langus. Kas see on kõigil nii? Minul küll on, aga tavaliselt ei mõtle sellele. Aga tänu Õnnepalule märkan ja mõtlen.
Peaaegu iga lehekülje taga ootab mingi äratundmishetk, mis paneb sisimas ahhaa! hüüdma, aga millest kohe edasi libisetakse. Maarahvas on kaduv tõug, nagu Ameerika indiaanlased. Tallinn-Tartu kiirtee ei vii kordagi linnast maale, ta viib ainult linnast linna, läbi igava maastiku. Ja milline nuhtlus on rahvaüritused, näiteks muinastulede ööd, mis inimesi massiliselt loodusesse veavad, aga nad ei lähe loodusesse mitte looduse pärast ja nad ei märkagi seda. Ka laudteedega rabad ja igasugused muud klantsid rahvuspargid on miski, mis Õnnepalule ei meeldi. Selle üle võiks ju vaielda, aga... tema raamatu universumis tundub küll väga õige mõte: huvitavamad on just suvalised nurgatagused, mitte „ametlik loodus“.
December 14, 2025
Kuna sain "Piiririigi" ülelugemisest hiljuti väga positiivse raputuse, siis otsustasin proovida ka tema uuemat loomingut. Olen mõnd neist tema mõtisklevast uuemast raamatust sirvinud, siit-sealt lugenud. Raamatupoes, sõprade juures ja nii edasi. Aga kas on siis kehvad kohad juhtunud, või meeleolu pole õige olnud - neist loetud juhuslikud leheküljed pole mind üldse kõnetanud.
Võibolla on asi selles, et kuigi pealtnäha on need tekstid, mida võiks vabalt juhuslikust kohast lahti võtta ja lugeda, siis mulle tundub nüüd, "Eesti looduse" lugemise järel, et see üldse nii pole. See esmamulje on petlik, nende tekstidega on vaja minna otsast lõpuni. Kahtlen kas autor ise seda nii on mõelnud, kuidagi sellest lähtuvalt kirjutanud, kuid see lihtsalt on sellisena välja kukkunud. Pealtnäha lihtsale ja üsna tasapaksule jutuveeretamisele ei saa suvalise koha pealt seda lugedes kuidagi näppu peale, kuid otsast alates hakkab see mõjuma nagu üks hea pikk matkarada. Nii nagu Õnnepalu ka ise selles raamatus kirjutab, umbes nii, et üks lonkimine läheb heaks alles siis, kui sa longid oma mugavustsoonist kaugemale, sellest välja.
Teiseks lugemise meeleolu. Kuulasin seda raamatut, mitte ei lugenud. Ja argipäeviti on mu peamine kuulamiseaeg õhtul süüa tehes. Kuid siis ei edenenud see kuulamine üldse. Ei saanud kuidagi joonele, vaat et igavlesin. Et mida ta muudkui heietab nendest vanadest võssakasvanud mõisahoonetest ja üldse... Aga siis alustasin uuesti, ja kuulasin vaid rännakute ajal. Kas siis lonkisin ise ringi, või reisin kodumaad pidi bussi ja rongiga. Jaamades istudes ja oodates. See tundus olevat õige kaste selle raamatu lugemiseks, isegi kui looduses ringiliikumisega sellel suuremat pistmist polnud. Oluline oli see ruumilise pidetuse tunnetus, mis klappis selle tekstiga väga orgaaniliselt kokku. Sest on seegi pidetusest, selle pidetuse pidevusest. Ja muudest taolistest eksistentsi püsivuse ja pidevalt muutumise samaaegsuse lõimingutest.
Tekst oli igati kontrolli all kuni eelviimase peatükini. Kontrolli all ses mõttes, et pigem väljaspoolsust kirjeldav, kellegi teiste elude üle mõtisklev. Olid need elud siis looma- või taimeriigist pärit olendite, või teiste inimeste ja inimgruppide omad (vanade eestlaste aegadeülene populatsioon jms). Kuid see eelviimane peatükk Kõrvemaast ja polügoonist - see oli raputav. Seal liikus ta teiste juurest iseendasse ja kirjeldamise juurest analüütilisuse poole. Ja kuigi mulle näib, et ma olen Õnnepaluga võrreldes sootuks teistsugune inimene (pole temaga kunagi kokku puutunud, korra vaid koos juuksurisabas istunud Tartu raeplatsil), kelle viis looduse kogemiseks ja tunnetamiseks on minuga võrreldes väga erinev, ja küllap muudki seisukohad ja meeleolud. Siis tema mõtted seal peatükis - need olid nii täpselt samad, mis mul endalgi juba aastakümneid peas tiirlevad. See kõik juhtus napilt tund aega tagasi, Tallinna bussijaamas bussi oodates. Ei teagi, mis nüüd saab...
Võibolla on asi selles, et kuigi pealtnäha on need tekstid, mida võiks vabalt juhuslikust kohast lahti võtta ja lugeda, siis mulle tundub nüüd, "Eesti looduse" lugemise järel, et see üldse nii pole. See esmamulje on petlik, nende tekstidega on vaja minna otsast lõpuni. Kahtlen kas autor ise seda nii on mõelnud, kuidagi sellest lähtuvalt kirjutanud, kuid see lihtsalt on sellisena välja kukkunud. Pealtnäha lihtsale ja üsna tasapaksule jutuveeretamisele ei saa suvalise koha pealt seda lugedes kuidagi näppu peale, kuid otsast alates hakkab see mõjuma nagu üks hea pikk matkarada. Nii nagu Õnnepalu ka ise selles raamatus kirjutab, umbes nii, et üks lonkimine läheb heaks alles siis, kui sa longid oma mugavustsoonist kaugemale, sellest välja.
Teiseks lugemise meeleolu. Kuulasin seda raamatut, mitte ei lugenud. Ja argipäeviti on mu peamine kuulamiseaeg õhtul süüa tehes. Kuid siis ei edenenud see kuulamine üldse. Ei saanud kuidagi joonele, vaat et igavlesin. Et mida ta muudkui heietab nendest vanadest võssakasvanud mõisahoonetest ja üldse... Aga siis alustasin uuesti, ja kuulasin vaid rännakute ajal. Kas siis lonkisin ise ringi, või reisin kodumaad pidi bussi ja rongiga. Jaamades istudes ja oodates. See tundus olevat õige kaste selle raamatu lugemiseks, isegi kui looduses ringiliikumisega sellel suuremat pistmist polnud. Oluline oli see ruumilise pidetuse tunnetus, mis klappis selle tekstiga väga orgaaniliselt kokku. Sest on seegi pidetusest, selle pidetuse pidevusest. Ja muudest taolistest eksistentsi püsivuse ja pidevalt muutumise samaaegsuse lõimingutest.
Tekst oli igati kontrolli all kuni eelviimase peatükini. Kontrolli all ses mõttes, et pigem väljaspoolsust kirjeldav, kellegi teiste elude üle mõtisklev. Olid need elud siis looma- või taimeriigist pärit olendite, või teiste inimeste ja inimgruppide omad (vanade eestlaste aegadeülene populatsioon jms). Kuid see eelviimane peatükk Kõrvemaast ja polügoonist - see oli raputav. Seal liikus ta teiste juurest iseendasse ja kirjeldamise juurest analüütilisuse poole. Ja kuigi mulle näib, et ma olen Õnnepaluga võrreldes sootuks teistsugune inimene (pole temaga kunagi kokku puutunud, korra vaid koos juuksurisabas istunud Tartu raeplatsil), kelle viis looduse kogemiseks ja tunnetamiseks on minuga võrreldes väga erinev, ja küllap muudki seisukohad ja meeleolud. Siis tema mõtted seal peatükis - need olid nii täpselt samad, mis mul endalgi juba aastakümneid peas tiirlevad. See kõik juhtus napilt tund aega tagasi, Tallinna bussijaamas bussi oodates. Ei teagi, mis nüüd saab...
September 22, 2023
Õnnepalulikult turvaline kulgemine tema südamele kallites ja kodustes paikades. Hiiumaa. Kõrvemaa. Vilsandi. Esna. Varessaare.
Mõtisklused loodu ja looduse üle.
"Kas tolle olgu-muld-sulle-kergem-kui-elu inimese elu oli siis tõesti nii raske? Me ei tea ju teise inimese elu kergust ega raskust. Võib-olla tundus see vaid leinajale nii. Et küll ta vaeseke sai elus tööd ja vaeva näha! Aga töine ja vaevane elu võib seest olla kerge ja rõõmus. Ja kerge elu seest pime. Kõik need päikesepoisid, kes ühel hommikul nööri otsast maha võetakse."
See viimane lause... selle aasta täpseim, ilusaim, valusaim lause.
"Nüüd me ei tea enam, millest me koosneme. Mis maade mullast. Ecuadori banaanid. Läti kartulid. Saksa rukis. Hispaania vein ja sealiha. Ameerika maisist kasvanud kana. Ja pärast meie surma väetatakse nende eksootiliste elementidega mõnd paika, millega meil võib-olla mingit pistmist polnud."
Mõtisklused loodu ja looduse üle.
"Kas tolle olgu-muld-sulle-kergem-kui-elu inimese elu oli siis tõesti nii raske? Me ei tea ju teise inimese elu kergust ega raskust. Võib-olla tundus see vaid leinajale nii. Et küll ta vaeseke sai elus tööd ja vaeva näha! Aga töine ja vaevane elu võib seest olla kerge ja rõõmus. Ja kerge elu seest pime. Kõik need päikesepoisid, kes ühel hommikul nööri otsast maha võetakse."
See viimane lause... selle aasta täpseim, ilusaim, valusaim lause.
"Nüüd me ei tea enam, millest me koosneme. Mis maade mullast. Ecuadori banaanid. Läti kartulid. Saksa rukis. Hispaania vein ja sealiha. Ameerika maisist kasvanud kana. Ja pärast meie surma väetatakse nende eksootiliste elementidega mõnd paika, millega meil võib-olla mingit pistmist polnud."
March 30, 2023
Mulle endale tundub, et ma olen isiksusetüübilt ja maailmavaatelt Tõnu Õnnepalust üsna erinev, aga ometi olen ma tema viimased 4-5 raamatut ilmumise järel ostnud ja üsna pea ka läbi lugenud.
Õnnepalu oskab mõtiskleda ja kirjeldada nii, et see on üheaegselt tema enda suhtes isiklik, aga samas piisavalt üldine ja "filosoofiline", nii et paneb ka lugeja kaasa mõtlema.
Selle raamatu pluss võrreldes "Lõpmatusega" on depressiooni puudus :). Õnnepalu kirjutab endaga seotud Eesti kohtadest läbi looduse. Ei lähe liiga sügavale ja inimestest on juttu minimaalselt.
Rabistasin sellest raamatust paari tunniga läbi ja veel järgmisel hommikulgi mõtlesin iseenda eluga seotud kohtade looduse peale.
Õnnepalu oskab mõtiskleda ja kirjeldada nii, et see on üheaegselt tema enda suhtes isiklik, aga samas piisavalt üldine ja "filosoofiline", nii et paneb ka lugeja kaasa mõtlema.
Selle raamatu pluss võrreldes "Lõpmatusega" on depressiooni puudus :). Õnnepalu kirjutab endaga seotud Eesti kohtadest läbi looduse. Ei lähe liiga sügavale ja inimestest on juttu minimaalselt.
Rabistasin sellest raamatust paari tunniga läbi ja veel järgmisel hommikulgi mõtlesin iseenda eluga seotud kohtade looduse peale.
October 24, 2024
ohhhhh....
mina ja õnnepalu käime kokku nagu õnnepalu ja eesti loodus. ehk isegi kui ma tahaks panna õnnekale alla viie tärni, siis see on mu enda jaoks mingi pühaduse rikkumine, mis on juba iseenesest nii naeruväärne kontseptsioon, et ma otse nimelt jätkan selles olukorras püherdamist. nalja pärast. ehk kui ma nüüd ausalt ütlen, siis muidugi oli väga mõnus täiesti siiralt ja sügavalt ja põhjalikult, aga kokkuvõttes oli mul tunne, et tõnu lihtsalt skämmib mind stiilis "hahaaa, kaarel, ma tean küll, et sulle mu mõtteleemekese liigutamine meeldib, ma kirjutan nimelt midagi eelmiste raamatute pealt kokku ja ütle veel, et sulle ei meeldi!" jah, tõnu, väga aus, ma isegi ei vaidle. aga tead, kui sa veel nii teed, siis! siis ma loen jälle! susi sind söögu!
mina ja õnnepalu käime kokku nagu õnnepalu ja eesti loodus. ehk isegi kui ma tahaks panna õnnekale alla viie tärni, siis see on mu enda jaoks mingi pühaduse rikkumine, mis on juba iseenesest nii naeruväärne kontseptsioon, et ma otse nimelt jätkan selles olukorras püherdamist. nalja pärast. ehk kui ma nüüd ausalt ütlen, siis muidugi oli väga mõnus täiesti siiralt ja sügavalt ja põhjalikult, aga kokkuvõttes oli mul tunne, et tõnu lihtsalt skämmib mind stiilis "hahaaa, kaarel, ma tean küll, et sulle mu mõtteleemekese liigutamine meeldib, ma kirjutan nimelt midagi eelmiste raamatute pealt kokku ja ütle veel, et sulle ei meeldi!" jah, tõnu, väga aus, ma isegi ei vaidle. aga tead, kui sa veel nii teed, siis! siis ma loen jälle! susi sind söögu!
January 22, 2023
"Eesti loodus" on pühendusteos kõigile Eesti natuke unaruses, lohakil, pisut metsistunud paikadele, kus miskit vaatamisväärset esmapilgul justkui polegi. Just sellised paigad on autori jaoks saanud eriliselt südamelähedasteks. Autor annab edasi nende paikade hääli, lõhnu, nende rütmi ja kulgemist ning nendes olemise ning elamise tunnet, kui loodus end kordumiste ja järjepidevuse kaudu kiht-kihilt avab. Õnnepalu räägib ka järjepidevuse katkemisest, muutumisest, heast ja halvast ning nende vahekorra muutumisest ajas, inimeste, nende traditsioonide ja looduse suhtest. Looduses kõik kordub, kuid selles kordumiste jadas ilmutab loodus ennast olevikus, hetkes palju suuremana ning kordumatuna.
February 18, 2023
Väga väärt lugemine - sain enda varasalve mitmeid pärle! Pani mõtisklema Eestimaa looduse lihtsuse ja puhtuse üle, mida me liigagi tihti ei oska märgata. Ikka püüame osta kalleid reisipileteid “võimsa” ja “suurejoonelise” looduse keskele kuskil mujal, kaugel. Aga siin samas on nii palju, mida avastada - isegi kui oled ühte kohta külastanud kümneid ja sadu kordi. Nagu autor ka välja toob: “Eesti on nurgataguste maa. Tema olemus avaldub seal, kus ei käida. [---] Paiga väärtus on lõpuks selles, mis sa temast avastad, ise ja ainult enda jaoks. Õnneks ei saa need nurgatagused ja salapaigad kunagi otsa.”
January 3, 2026
Natuke teistmoodi Ōnnepalu, aga ikkagi väga meeldis, kuidas siis muidu.
“Ma mõtlen, et on tähtis mitte seda kaotada, seda seikluse tunnet oma hinges. Mitte unustada ära, et elu, kuigi tihti hall ja justkui igav, on seiklus.”
“Eesti on nurgataguste maa. Tema olemus avaldub seal, kus ei käida. Mitte turismiobjektide, vaatamisväärsuste juures. Vaatamisväärsused on kõik kuidagi ära vaadatud. Kuulsad kohad ära tallatud. Kohad, mis moodi lähevad, kasvõi sellega, et “seal ei käida”, et seal on veel “tõelist metsikust” - need kohad kaotavad varsti oma karakteri. Või midagi sellest. Tuleb minna mujale otsima. Õnneks ei pea kunagi minema kuigi kaugele.”
“Ma mõtlen, et on tähtis mitte seda kaotada, seda seikluse tunnet oma hinges. Mitte unustada ära, et elu, kuigi tihti hall ja justkui igav, on seiklus.”
“Eesti on nurgataguste maa. Tema olemus avaldub seal, kus ei käida. Mitte turismiobjektide, vaatamisväärsuste juures. Vaatamisväärsused on kõik kuidagi ära vaadatud. Kuulsad kohad ära tallatud. Kohad, mis moodi lähevad, kasvõi sellega, et “seal ei käida”, et seal on veel “tõelist metsikust” - need kohad kaotavad varsti oma karakteri. Või midagi sellest. Tuleb minna mujale otsima. Õnneks ei pea kunagi minema kuigi kaugele.”
April 9, 2024
Mõnusad mõtisklused Eesti kultuurist, ajaloost, elust-olust, ja loodusest muidugi ka. Paljud pildikesed, seosed, aistingud varasematest aegadest, mida siin sõnadega maalitakse, tulevad tuttavad ette. Tuttavad mitte selles mõttes, et olen ka täpselt seal olnud ja sedasama näinud, vaid tuttav on see tunne, et loodust, olemist ja (kultuur)keskkonda saab niimoodi tajuda.
February 12, 2023
Lihtsalt mõnus lugemine. Ja kasulik ka - sain teada asju, mida varem ei teadnud või mida pole osanud tähele panna.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews