Taas üks pärl Eesti loo sarjast. Mahult ja ajaloo taustalt igati samal pulgal Krossi Kolme katkuga. Sain minagi esmakordselt teada, et ka Eestist on Potjomkini küladesse rahvast küüditatud. Ja meenutuse, kui palju Eesti aadelkond oli seotud tsaari õukonna tegemiste ja meelsustega. Lisaks pean tõdema, et ka mina ei teadnud ranna-rootslaste eristaatusest võrreldes eestlastega.
Ja seda kõike on Sergo suutnud esitleda mõnusa loetava tekstiga, kus vahele pikitud põikelugusid ajastu elust-olust. Jah, praktilist meresõidu-, kalapüügi- ja talupere elu on ka päris palju kirjeldatud, aga minu jaoks isilikult on praktiline kodulooajalugu samuti huvitav, et kuidas ikkagi vanasti kõige tavalisemate igapäevatoimetustega hakkama saadi.
Rannarootslaste lugu läbi mitme inimpõlve. Tõsise meremehe poolt kirjutatud. Korjas ajaloo tõtt ja lahustas seda omaenda fantaasias - ütleb ise. Natuke liiga palju hülgetapmist, aga nii see ilmselt oli (on)
Suguvõsasaaga eestimaises või siis rootsimaises kuues, sõltuvalt kuidaspidi vaadata. Enim tekitas segadust osade sujuv üleminek, mis tähendas et hoopis teine sündmustik algas lihtsalt järgmises peatükis ja nii oligi. Kolm osa on kõik olemuselt erinevad, esimene on Gailiti karge merelik eluolu lugu, teine on tõdeõiguslik vägikaikavedu ja kolmas osa on epiloog, vähemalt mina ei suutnud sinna muud peateemat tuua.
Suurim väärtus ongi vast eluolu kirjelduses. Samuti meeldis, et kuna olin just õppinud merendustermineid, siis sain ka laevasõidu osasedest ilma sõnastikuta aru, mis muidu poleks kindalt päevakohane olnud.