Jäälätted

Tartu-romaanide tsükkel #1

by Bernard Kangro

Genres: Historical Fiction, Fiction

316 pages, Hardcover

First published January 1, 1958

Reviews

[Kaarel Aadli · Rating 3 out of 5]

Kommentaariks tooksin välja Silvi Salupere langeva intonatsiooniga öeldava fraasi:

"No ma ei tea..."

Jah, tegu on Bernard Kangro loomingu tipuga. Jah, kindlasti on tegu ka verstapostiga nii Tartu kirjeldamises kui uudse kirjandusliku stiili viljelemises. AGA. Pean tõdema, et postmodernistlikest romaanidest meeldivad mulle suhteliselt spetsiifilist tüüpi teosed (Brautigan, anyone? Anyone?) ja see nagu päris hästi ei sobinud sellesse nimekirja. Ehk on põhjust otsida ikkagi mingis vindumises? Kuidagi nagu ei võlunud need kirjeldused nii, nagu oleks taht. Kuidagi ei läinud korda mis toimub. See viimane on muidugi taotluslik ka, aga.. oleks ma siis nautinud seda mitte-kordaminekut. Lisaks oli süžee lõpuks nagu tasakaalust lappes.. selline lõpp?? Pärast sellist romaani??? Veits oli tunne, nagu Kangro tegi Tammsaare IV osa järgi, aga madala eelarvega. Ma-ma-mamma mia, pizzeria!

Tugev eelaimdus, et "Wikmani poisid" läheb hulga paremini alla.

[Igor · Rating 4 out of 5]

Muidu oli väga tore, aga viimases peatükis tulev plottwist ja selle lahendamine on veits meh.. autor küll ise raamatus mainib, et elus ei peagi olema happy endings, aga siin on pigem odav lahendamine kui midagi.

[Camilla · Rating 5 out of 5]

“Elu, mida me kõik elame, mida me peame läbi elama, on paratamatult üksteisele järgnevate tõsiasjade käik. Aga meie ei tea iialgi midagi kindlat ette. See ongi elu müsteerium.”

Lubage mul nutta! :( “Jäälätted” paneb mind tundma nagu ma oleks ise 1930. aastatel tudeng, kõik need tänavad mida mainiti on nii tuttavad... kirjeldused ja volbriöö, raamatu lõpp oleks justkui hüvastijätt lahkunud sõbraga keda kunagi enam ei näe

[Piret · Rating 5 out of 5]

“Tüdrukul oli trotslik profiil, üle pea kammitud lopsakad juuksed läikisid pealael vasekarvaliselt vastu valgust. Lilla gaasrätik ta kaelas oli tõepoolest sireli värvi.
Tüdruk oli näo kateedri suunas pööranud, ta käed lebasid tegevusetult laual, ta ilme oli, nagu poseeriks ta teadlikult. Naatan võis teda segamatult vaadelda. Ja mida kauem ta seda tegi, seda janusemaks ta muutus. Tal oli tunne, nagu jooks ta ahnete sõõmudega külma allikavett, ise hirmul, et see joomaaeg poolelt suutäielt katkeb.”

[Aimi Tedresalu]

Võrumaalt pärit ja sõja eest Rootsi pakku läinud kirjaniku teos viib meid 1930. aastate Tartusse ja ülõpilasmaailma. Kahtlemata on siin autobiograafilisi sugemeid, kuid et teos ilmus 1958. aastal Rootsis, kui Kangro oli juba tükk aega kodumaalt eemal olnud, siis loetakse seda vahel ka Kangro enda poeetiliseks nägemuseks hoopis teistsugusest Tartust.

Teose peategelased on noored üliõpilased, kel kõigil huvitavad nimed: Naatan Üirike (millegipärast tuli siin kohe Gailit meelde), Verner Taklaja, Johannes Leebram, Pärdijaak, Villibald Oona. Viimane on omamoodi igavene üliõpilane ja filosoof. Naisliinist on peategelane Asse Jairus, esmapilgul vaid sirelilõhnaline kaunitar, kuid tegelikkuses hoopis mitmekihilisem. Huvitava kirjandusliku võttena on autor raamatusse sisse kirjutanud ka enda, esitades esmalt oma mõtted kaldkirjas ning astudes seejärel Benno-nimelise noormehena ka reaalselt tegevusse. Just tema kaudu avanebki kõige paremini Asse Jairuse tegelik maailm.

Raamatut lugedes jooksis ühelt poolt silme ees kogu aeg vana Tartu oma ammukadunud söögikohtade, kinode ja linnamaastikuga. Teisalt tuuakse mälestustekildudena sisse Kangro enda Võrumaa Raudna jõe käärude ja haljendavate küngastega. Romaani pealkiri on tähendusrikas sümbol - Naatan Üirikese kodumaja vastas asuvast künkast välja nirisevad allikad, mis talvel tunduvad küll külmunud ja vaikelulised olevat, kuid tegelikkuses pulbitsevad ikka jääkatte all ja rajavad endale teed, nii nagu romaan tegelasedki.

Raamatu lõpp oli mõnes mõttes üllatav, nii et kellele puändiga lood meeldivad, siis siit seda saab. Lisaks teadmine, et see on vaid kuueosalise raamatusarja esimene raamat, nii et põnevat lugemist peaks jaguma pikemaks ajaks. Minule nostalgilise Tartu austajana avaldas see raamat igaljuhul muljet, kuid ma usun, et igaühele pakub see midagi.

"Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutunud sestsaadik kui sa tulid …" (vt ka jutupeatus.ee)

[Tiiu · Rating 3 out of 5]

Olin seda raamatut oma Tartu-nostalgia varasalves hoidnud - aga paraku valmistas pettumuse. Mina siin romaaniuuendust ei täheldanud, st mitte selles uues ja põnevas vormis - pigem meenutas see lugu oma püüdlustes mulle Lutsu "Sood" - st jutustust "Kirjutatud on" aastast 1914. Kangro kirjaviis oli küll nauditav ja mõned Tartu kirjeldused ka, neid jään ilmselt hiljemgi siit üle lugema.

[Anu · Rating 4 out of 5]

Kui Tartul on olnud sinu elus oma osa, tasub lugeda. Parim Vallikraavi tänava olemuslik kirjeldus ja kokkuvõte.

[Eduard Kamm · Rating 3 out of 5]

Sõjaeelse Tartu atmosfäärist annab see teos aimu küll.Vormilised keerukused ei tee lugemist siiski kuigi lihtsaks.

[Kaarel Johannes · Rating 5 out of 5]

Mul on väga hea meel, et seda raamatut mulle soovitati. Muidu ise poleks kätte võtnud. See oli väga meeldiv esimene samm, tagasi Eesti kirjandusse rüppe.

[Ülle · Rating 4 out of 5]

Tsiteerin tutvustust: “Uues, Kalle Mülleri kujundatud köites ilmuvale romaanisarjale annab lisaväärtust Janika Kronbergi eessõna kogu sarjale ja Toomas Hiio järelsõnad kõigile kuuele romaanile, kus ta avab ajastu ajaloolist tausta ja tegelaste võimalikke prototüüpe. Raamatute kaante sisekülgedele on trükitud Tartu linna kaardid eri aastakümnetest, kust paistavad sõjapurustused ja see, kuidas tegelased seal kunagi liikusid. Samuti on seal albumilehed vanade fotodega, mis kajastavad Tartu hävingut Teises maailmasõjas.”

Lõpuks jõudsin eesti 1950-60. suure romaani lugemiseni. Eesti eksiilkirjandusest sain esmakordselt maiku alles 1988. aastal, so pärast Tartus kirjandusõpingute lõpetamist. Tollal puudus esmalt võimalus ja hiljem ka suurem huvi kõike uuesti lugeda. "Jäälätteid" sai nullindate lõpus loetud, aga sel ajal liikus mu enda mõte muudel radadel ja ei mäleta eriti mingit elamust peale enda ülikooliaastate ja teose võrdluse. Nüüd oli põnev tagasivaade.

[Mona · Rating 3 out of 5]

Olen enda rebasajast saadik soovinud seda lugeda, kuid nüüdseks vist olid lootused-ootused liig suured. Ajastule kohaselt on mängitud vormiga, kuid kui näiteks vaadata sarnasel ajal kirjutanud Enn Nõu "Koeratapjat", siis seal mängis see kuidagi paremini välja. Teoses on küll tore ära tunda tuttavaid kohti ja traditsioone, kuid vormimäng on viinud selleni, et minategelasi on mitu ehk see tähendab ka seda, et tegelastesse süübimine on ka pinnapealsem. see peaks tõenäoliselt jätma sellise väga müstilise maigu sinna, aga minu jaoks jätab lihtsalt liiga teineteisest eemalseisvate tükikeste jada, kuhu on raske seoseid vedada.