Eesti saatuseaastad 1939–1941, kui hävis riiklik iseseisvus ja maa vallutasid järjestikku stalinliku Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa okupatsiooniväed, olid Teise maailmasõja vallandumise tõttu pöördelised terves Euroopas.
Ent kuidas kajastusid maailmaajaloolised sündmused ühe väikelinna unises elus? Kuidas maailma suured tuuled linnaelanike ellu tungivad, milliseid pingeid ja vahekordade muutusi endaga kaasa toovad, sellest annab haarava ülevaate Valev Uibopuu romaan "Keegi ei kuule meid" (1948). Teost on nimetatud parimaks tolle aja kohta kirjutatud kollektiivromaaniks.