Katkuhaud

by Ene Mihkelson

Ene Mihkelsoni raamat kirjutab asjadest, mis puudutavad kõiki eestlasi lähedalt. Tema romaani minategelane hakkab uurima, mis juhtus tegelikult Teise maailmasõja lõpus ja selle järel, ajal, millest tal endal on üsna udused ja lapselikud mälestused. Ta teab, et ta isa ja ema varjasid ennast metsas, isa tapeti, ema on küll elus, kuid jutustaja on temast võõrdunud. Teda kasvatas tädi, ema õde, ning just selle tädi poole ta nüüd pöördubki lisaks arhiividele ja vestlustele teiste oma kodukandi inimestega. Tõde, mis vähehaaval välja tulema hakkab, ei ole meeldiv. See on keerulise aja keerulisi valikuid ja suhteid peegeldav tõde nagu katkuhaud, mille lahti kaevamist peljatakse.

Genres: Fiction

320 pages, Hardcover

First published January 1, 2007

Reviews

[Morten Made · Rating 4 out of 5]

"MA OLEN ALATI ARVANUD, ET NII VÄIKESE MAA KOHTA KUI EESTI ON AJALUGU LIIGA PALJU"

[Maarja Lünekund · Rating 2 out of 5]

Uhhh...
Teos, mida on raske läbi närida.
Sisu oli ju päris hea, väärib Eesti kirjandusklassikasse kuulumist. Minu jaoks aga rikkus teose ära selle vorm ja ülesehitus.
Mihkelsoni stiil on minu arvates väga puder ja kapsad laadi toodang. Autor tundus olevat üks nendest inimestest, kes alustavad jutu rääkimist aga ei jõua sellega kunagi lõpuni, kuna vahepeal räägib ta juurde sada kõrvallugu või mälestust, mis tegelikult pole nii suure väärtusega ja ei anna loole midagi juurde. Ta alustab rääkimist Kaatast aga siis hüppab tagasi mingi mälestuse juurde ja siis hakkab rääkima hoopis mingist unenäost (??) ja siis paneb ta keset teksti mõne kursiivis kirja või artikli, mille seost antud peatükiga on mul üldse raske näha. Lisaks sellele ei kasuta ta dialoogide ajal otsekõne vahendeid (jutumärgid, saatelause), mille tõttu on nii raske vahet teha, kumb tegelastest nüüd räägib või on tegu minategelase vahepealsete mõtetega või tuli peategelasele jällegi isu rääkida mõnest mälestusest. Sel raamatul oli nii mõnigi peatükk, kus peatüki lõpus oli loo süžee samas punktis, mis peatüki alguses. Minu jaoks lihtsalt oli selles teoses nii palju tühja teksti, et tegelikult see raamat oleks võinud palju lühem olla.

[Gea · Rating 5 out of 5]

Ei ole kerge lugemine, kuid väärt süvenemist ja läbinärimist. EPLi poolt 2009 välja antud trükil on ka väga hea järelsõna, mis tegelikult tuleks läbi lugeda enne raamatut, eriti kui tegemist on noorema lugejaga.
Mulle meeldib, kuidas autor žongleerib lugeja emotsioonidega. Kui algul tunned viha ja ängistust, et Kaata on oma vanaduses hüljatud ja jäetud sellisesse olukorda, siis raamatu edenedes leiad end juurdlemast, kas see on ära teenitud, kas mina annaksin andeks jne. Raamatu stiil võib tunduda liiga pingutatult keeruline ja elitaarne, eks selle loo oleks saanud ka lihtsamini edasi anda, kuid samas annab lugemise pingutus edasi seda pingutust ja segadust, mis valdab minategelast oma perekonna lugu välja kaevates.
Hää raamat on, mulle meeldis. Aga kuidas ma selle gümnaasiumis kohustusliku kirjandusena läbi sain ja mida ma üldse aru sain, seda küll ei tea. Vaid mõned kohad tulid tuttavad ette. Küllap kirjandusõpetaja aitas raamatut lahti mõtestada.

[Uuttu · Rating 1 out of 5]

Tämä kirja oli mielenkiintoinen, mutta sen kirjoitustyyli oli todella epämääräinen. Osa minusta tavallaan nautti kirjan antamasta haasteesta, mutta isompi osa oli ärtynyt siitä, miten epäselvästi hyvä ja mielenkiintoinen tarina oli kirjoitettu. Kirjailija tunnetaankin enemmän runoistaan ja ne oletettavasti toimivat paljon paremmin.

Ruttohauta on kirjoitettu ajatuksenvirtana ja siinä ei merkitä ollenkaan puhujia tai puhuttuja kohtia, vaan ne kulkevat sekaisin kaiken muun kuvauksen kanssa. Kirja on kirjoitettu kokonaisuudessaan minä-muodossa, joten puhujaa tai puhetta on kaikin puolin hankala erottaa. Kirja vaatii täyden keskittymisen, mutta jäi ainakin minulle silti tosi tuskastuttavaksi lukukokemukseksi ja tässä unohti hyvin nopeasti aiemmat tapahtumat.

Tavallaan tahtoisin antaa mielenkiintoisen aiheen takia paremman arvosanan, mutta lopulta kirjoitustyyli vie vain lukemisesta ilon pois.

[Linda · Rating 3 out of 5]

Rakāšanās pa atmiņām - tu gatavs vai ne.

Runājot par "Mēra kapu", gribu atsaukties uz Dr. philol. Zandas Gūtmanes izmantoto terminu "atmiņu ekshumācija", jo tas visprecīzāk raksturo šīs grāmatas būtību. Teiciens par to, ka autors pirmajās 100 lapas pusēs sagatavo lasītāju romānam, kārtējo reizi apliecina sevi - sākums bija lēns, galvenokārt tādēļ, ka tekstā netiek atdalīts, kurš ko domā vai saka. Ņemot vērā, ka saturs tik tiešām ir rakņāšanās veca cilvēka atmiņās, tas ir pat ļoti atbilstošs: ne vienmēr ir skaidrs, vai šīs atmiņas ir patiesas, jo gatavas uznirt virspusē, vai tās ir klausītāja "izvilktas", līdz ar to ar iespējamu izskaistināšanu klausītājam par godu (vai negodu). Grāmatas sākums sagatavo lasītāju tām sarežģītajām atmiņām, kas gabaliņu pa gabaliņam salīmējas turpmākajā stāstījumā.

Ņemot vērā, ka līdz šim igauņu literatūru esmu lasījusi ļoti maz (pati sev nosolos laboties), jutu ziemeļniecisko pieskārienu, kas ņemot vērā Latvijas un Igaunijas pagājušā gadsimta līdzīgos stāstus, man biaj diezgan liels pārsteigums.

Pēdējā piebilde par to, ka grāmata droši vien ir visu piecu zvaigžņu vērta, bet pēdējā laikā mani ir izlutinājusi grāmatu sērija "Mēs. Latvija, XX gadsimts", kas ietver man daudz tuvākus romānus, tādēļ pašlaik tieši tā arī jūtos - man patika. Un bonuss igauņiem par to, ka viņi literatūrā šo tēmu sākuši vilkt ārā no atmiņām daudz agrāk kā latvieši.

[Sanna · Rating 1 out of 5]

Vihdoinkin luettu! Aikamoinen kirja...

[Aimi Tedresalu]

Et nii mitmedki lugemise väljakutse grupis raamatut tutvustasid, siis tekkis endal ka uudishimu lugeda. Seda enam, et see Päevalehe sari on mul juba aastaid riiulil põhjalikumat lugemist oodanud. Alles hiljuti oli grupis hästi põhjalik tutvustus ja see ongi tõesti selline raamat, mis tekitab palju mõtteid ja emotsioone. Pean ütlema, et see on teos, mis tuleks läbi lugeda rahulikult ja süvenenult ja järjest. Ise tegin selle vea, et lugesin vahepeal ka muid raamatuid ja siis ei saanud enam kuidagi järje peale. Lihtsalt nii keeruline oli uuesti sisse elada ja et tegevus toimub mäluromaanile iseloomulikult üsna kaootiliselt ja mitmel tasandil, siis tekkis vahepeal segadustki. Nii et varuge aega ja süvenege.

Mulle meenutas raamat kohati üht mu lemmikut sama ajastu kohta, Viivi Luige "Seitsmendat rahukevadet". Mihkelsoni romaan on aga tunduvalt filosoofilisem ja tunduvalt rohkem faktilistele ajalooallikatele keskendunud. Süžeeliinis, kus minategelane soovib rohkem teada oma metsavennast isa hukkumise kohta, põimuvad omavahel ajalooline taust, pereliikmete ja suguvõsa lood ning eetilised tõekspidamised, tuues esile ajastule iseloomulikud valikud või nende puudumise.

Kindlasti on tegemist ühe seda ajastut käsitleva tähtteosega, mille kindlasti veel kunagi üle lugeda kavatsen.

[Kadri Siller · Rating 4 out of 5]

Selle raamatu lugemine ei olnud kerge teekond, tihti leidsin ennast eksinuna ridade vahelt. Seega nõudis lugemine keskendumist, süvenemist sellesse, mis on kirjutatud ridade vahele, kohati justkui aimatavat tõde, mis siis jälle käest libises. Katkuhaud on metafoor, ja küsimus on, kas on vaja seda avada või oleks elus vähem kannatusi, kui jätta haud puutumata. Ja kas igalühel meist on see hinge salasoppides olemas? Minajutustaja soov tõde teada saada ja katkuhauda avada pakub siiski leevendust, justkui ravib ja teeb tugevamaks. See annab võimaluse leppida, andestada ja minna elus edasi. Tõe teadasaamine ja rääkimine teeb küll haiget, aga haavad kasvavad kinni ning vaim saab vabaks, lõpuks omati.

[Astra Schults · Rating 5 out of 5]

Daamide lugemisklubi raamat.
Ene Mihkelsonist kõneldakse ja kirjutatakse mu tuttavate poolt sageli. Tugitoolifilosoofe ja ka haritud humanitaare on mu tuttavate hulgas mitmeid. Mul on mitmeid tuttavaid, kes enda suguvõsa uurivad. Erialase rikutuse juurde kuulub see, et traumadest, just hingehaavade mõttes, räägitakse sageli. Ses raamatus on kõik need komponendid kaante vahele koondatud ja lugemise järgselt on võimalik olla nii segatud kui ka raputatud. Katsed saada inimloomust tundma ei vii õnneliku lõpuni, küll aga avavad vaatenurki ja pakuvad nii äratundmisi kui ka üllatusi.

P.S. Kuna alustasin selle raamatuga vahetult pärast "Pedro Paramo" lõpetamist, siis tekkis ohtralt kentsakaid paralleele ja lõimumisi Mehhiko surnute kultuuriga.

[Signe Mežinska · Rating 4 out of 5]

20. gadsimta vēstures pavērsienu traumētas igauņu ģimenes vēstures sāga. Mežabrāļi, valsts drošības komitejas aģenti, nodevēji un glābēji ir notiekošā piespēlētas lomas, ko katrs izspēlē atbilstoši savai izpratnei par realitāti. Lai aptvertu (bet diez vai saprastu) spēli un tās noteikumus, vajadzīgs ne vien laiks, bet arī kaut kas daudz svarīgāks.
Guntara Godiņa tulkojums lasās labi, lai gan vietām aizķēros aiz kļūdām, kas radušās neuzmanības vai paviršības dēļ.

[Geret · Rating 3 out of 5]

“Olgu sõda või maailmalõpp, noored tahavad tantsida.” (166)

“Meie olevik muutub minevikuks liiga ruttu, et jõuaksime seeüle mõtelda. Meie tulevik on kaduvuse tulevik, sest päev päeva järel me kas unustame, mis olnud, ei tea sellest midagi või teeme igaüks ise aja- ja eluloo, nagu oleksid need vaid riided, mida teisele näidata.” (203)

[Elina · Rating 2 out of 5]

Äh olisin halunnu tykätä tästä niin paljon enemmän ku tykkäsin! Kiinnostava aihe, tarina, hahmot ja teemat. Mutta tosi haastava kirjotustyyli, jossa itellä oli vaikeeta pysyä mukana. Hankala arvioitava, mutta silti tyytyväinen et luin loppuun asti.

[Piret · Rating 2 out of 5]

Liig masendav...

[Laura · Rating 4 out of 5]

Mihkelsoni stiil on väärt süvenemist ja kuigi unenäolised vahepalad pole just mu lemmikud, olid need siin omas elemendis ja ei häirinud. Ei alahinda lugejat ja oskab raske teema läbi mitme vaatepunkti huvitavaks (nii sisult kui stiililt) lahti kirjutada olemata sealjuures liiga pateetiline või ülepingutatult traagikasse kalduv.

[Bärbel · Rating 1 out of 5]

Oeh. Kohe üldse ei meeldinud.
Lootsin, et tegemist on põneva II maailmasõja-järgsest Eestist rääkiva romaaniga, tegelikkuses oli aga raamatu sisu nagu puder ja kapsad, mingid mälestused-heietused minategelase tädi Kaatast ja arhiivis töötavast proua Bintast, sekka saksakeelseid lauseid ilma tõlketa (kellegi päevik mõisnike elust) ja dialooge ilma kirjavahemärkideta, mis osutaks, kes räägib või kas tegu üldse kõne või mõtetega. Algus oli eriti halb, kuskil poole peal hakkas olukord paranema. Lausa paar korda uurisin tagakaant, et äkki ma kujutasin ette, et selline teos on kirjandusauhindu saanud (ei kujutanud ette).
Raamatut lõpetades jäi üle vaid ohata, et nii põneval teemal (metsavendlus) oleks ju saanud mitu korda parema romaani kirjutada. Idee oli hea, teostus jättis aga soovida.

[Mona · Rating 3 out of 5]

Esimesed 50 lehte on halb, kui sellest üle saada, siis läheb paremaks, kuid lõpp vajub jälle ära ning seetõttu jääb kahjuks ka teos minu jaoks pigem segaseks.

[annleen]

mid

[Madara]

Šogad man grāmatas iet ļoti lēni.
Un tomēr.
Azerbaidžāna, Islande, Čehija. Un nu laiks igauņiem.

Pasauli tik dažādās mēlēs - un reizē latviski - izlasīt.

Ak jā.

Nesajūk.