Enn Nõu on peetud kõige tundlikuma lähiajalootajuga eesti pagulaskirjanikuks, kelle loomingu põhiaines on Eesti saatus pärast Teist maailmasõda, eriti poliitilisest eksiilist vaadates. Tema mitmes ajas kulgev romaan «Koeratapja» räägib ühelt poolt uudses võtmes Otto Tiefi valitsusest, mis tegutses septembris 1944 vahetult enne N. Liidu okupatsioonivägede Eestisse jõudmist. Teine plaan keskendub pagulaselu argipäevale, kust ei puudu abielukriisid, erinev suhtumine kodumaal toimuvasse, KGB kohalolu vari jms. Raamatu esmatrükk ilmus Stockholmis 1988. aastal, Eesti laulva revolutsiooni ajal, ja seetõttu võib «Koeratapjas» näha ka kogu poliitilise paguluse kokkuvõtet. Romaan kuulub eesti pagulaskirjanduse tähtteoste hulka ja ilmus 1993 ka kodumaal.
Ootasin Enn Nõust midagi malbet (tõenäoliselt sellepärast, et Helga Nõu kirjutab teoseid lastele ja noortele), kuid üsna algusest peale pole see teos seda üldse - vulgaarset väljendusviisi jätkub hulga. Teos on üsna omapärane nii vormilt kui ka teemavaldkondade suhtes. Kuid seda üldse mitte halvas võtmes. Isemoodi vorm (nt muutuv mina-tegelane; kord päevikuvorm, siis kiri, raport jne) ning pidevad ettehoiatuseta ajas hüpped sunnivad süvenema. Kõik see vaheldumine (ning muidugi ka teemad) teeb lugemise nauditavaks ja hoiab põnevust üleval.
Koeratapja rääkis ühe mehe probleemist. Mees kaotab kogu mälu, kui proovib endalt elu võtta. Ta hakkab tuhnima oma minevikus ning avastab peagi, et tema naine on teda petnud mitmete meestega. Mees on põlatud ülejäänud ühiskonna poolt, kuna mehe isa peeti äraandjaks, teadmata tõelisi põhjusi( isa piinati). Raamtu lõpus saab selgeks ka raamatu pealkiri ning saab selgeks ka see, miks mees proovis enesetappu ning mis elu ta siiski enne seda oli elanud.