Monument

by Enn Vetemaa

Enn Vetemaa tuli proosakirjandusse 1965. aastal ilmunud lühiromaaniga «Monument», mis tekitas kohe elevust. Uudselt mõjus juba see, et minavormis esineb negatiivne tegelane, kes pealegi on kommunist. «Monument» oli üldse esimesi raamatuid parteilisest karjeristist, kes oma punaminevikku ja nomenklatuursust ära kasutades teisi nurka mängib. On ime, et tsensuur «Monumendil» ilmuda laskis: autor on meenutanud, et tsensor olnud trükiloale lubavat templit lüües purjus. Moskvas pälvis «Monument» suurt tähelepanu ja ... sai parima rahvuskeelse romaani üleliidulise romaanipreemia! Teos on tõlgitud 22 keelde.

Teise lühiromaani «Pillimees» (1967) peategelane analüüsib oma aastatetagust teguviisi ja otsuseid, sest Stalini ajal saatis ta enda kirjutatud laimuartikliga hukatusse oma õpetaja. Oli see reetmine tahtlik või tahtmatu, kelle lunastada on süü – milliste painetega tuleb inimestel Eesti NSVs edasi elada? Ka «Pillimees» on tõlgitud paljudesse keeltesse. Enn Vetemaa on üldse üks enim tõlgitud eesti kirjanikke.

Enn Vetemaa on sündinud 1936. aastal Tallinnas arhitekti peres, 1959 lõpetas ta keemiainsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi ja 1965 kompositsiooni erialal ka Tallinna Riikliku Konservatooriumi. Kirjanduslikku tegevust alustas Vetemaa luuletajana, hiljem on avaldanud ka (lühi)proosat, näidendeid, stsenaariume ja tõlkeid.

76 pages, Paperback

First published January 1, 1965

About the author

Enn Vetemaa was an Estonian writer sometimes referred to as a "forgotten classic", as well as "the unofficial master of the Estonian Modernist short novel

Reviews

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

Raamatu algus ei suutnud mind kaasa haarata. Tundus natuke liiga ilulev - aga mida edasi, seda paremaks läks. Ja kirsiks tordil oli raamatu lõpp.

Kuna mu elukaaslane on hariduselt skulptor, ei ole seegi maailm mulle päris võõras. Tuttav just ka mitte (igapäevast leiba ta sellega ei teeni), aga ühe koma teisega olen kursis ikka.

Ja kuigi raaamatu peategelasteks on skulptorid, ei ole teos sugugi sellest. Fookuses on erinevad inimtüübid, silmakirjalikkus. Edasi pürgimine. Kohanemine.

Mulle meeldis!

[Adi · Rating 2 out of 5]

Too many art discussions. Also, I was not really drawn into the conflict, so I didn't really care what would happen in the end.

[Helena Härm · Rating 5 out of 5]

Homo homini lupus est.

[Keijo · Rating 3 out of 5]

Enn Vetemaa oli eesti kirjanik ja helilooja, kes sündis aastal 1936. Ta lõpetas keemiainsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi ja kuulus Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Kirjanduslikku tegevust alustas ta luuletajana ning Monument oli tema esimene proosateos. Vetemaa suri aastal 2017.

Raamat algab sellega, et vana ja kogenud skulptor Toonelt pakub noorele Moskvast saabunud skulptorile Svenile tööd. Riik on tellinud monumendi fašismi ohvritele, aga Tooneltil pole sellega aega tegeleda. Sveni ülesandeks on teha reljeefid antud monumendile. Monumendi põhitöö tegijaks on Tooneltile tuttav Ain.

Sven märgib, et Aini peetakse väga andekaks, kuid tal on nõrkus viina vastu; kui ta seda tarbib lõpetab ta harilikult miilitsas. Kui Ain oma kavandiga valmis on saanud, ütleb ta Svenile, et reljeefid tema versiooni ei sobi. Üleüldse on tema versioon monumendist väga eksperimentaalne ja koosneb vaid kahest suurest käest.

Sven muidugi ei ole tulemusega rahul ja üritab Aini naist veenda viimase eksimuses. Selle käigus joob Ain end täis, muutub armukadedaks Sveni üle ja tekib draama. Kuna see aga tema meelt ei muuda, laseb Sven lõpuks oma tuttaval parteilasest skulptoril Magnusel Aini veenda, et tema kavand ei kõlba kusagile. Kui nad kolm kokku saavad, tekib nende vestluse käigus kaklus, mis kulmineerub sellega, et Ain oma kavandi nende ees tükkideks rebib. „Kunstitegemine,“ nagu Sven varasemalt raamatus täheldab, „on ilus ainult halbades filmides.“

Raamatu lõpuks on monument valmis. Selle loojateks on Sven ja Magnus ning see baseerub osaliselt Aini ideele.

Alles pärast raamatu lõpetamist ja internetist selle kohta uurimist sain ma teada, et nimitegelane peaks väidetavalt olema „negatiivne“ tegelane. Ent sellist tunnet mul raamatut lugedes ei tekkinud ja ma ei imestaks, kui tegemist on mingisuguse hilisema interpretatsiooniga, et Vetemaad paremas valguses näidata, kuna viimane kuulus ometigi ju Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Tõsi küll, romaani lõpus on ebamääraselt viidatud, kas peategelane ei peaks end oma käitumise pärast ehk veidike halvasti tundma, ehkki samas on enamus loost teda esitletud siiski üpris sümpaatsena.

Kui me peame loos Sveni kommunismi sümboliks ja Aini individualiteedi sümboliks, siis loo lõpus kommunism võidab. Ja kuna raamatu autor ise oli põhimõtteliselt samuti kommunist, on mul raske ette kujutada, et tegemist võiks tegelikult olla kommunismi kriitikaga, kui see just ei olnud mingisugune väga õrnalt edasi antud kriitika, mis sisaldas ka Vetemaa enesekriitikat, kes ju ise samuti parteisse kuulus. Me võime isegi Aini purjus käitumist interpreteerida justkui kriitikat individualiteedi ebastabiilsuse üle, samal ajal kui peategelane Sven terve loo käigus raudselt kontrolli all oli.

Teisest küljest võib raamatu moraali interpreteerida ka hoopis lihtsamalt. Kunsti saab luua vaid individuaalselt, mis on see, mida Ain üritas teha ja mille Sven ja tema kaasparteilane Magnus temalt ära võtsid, muutes selle lõppude lõpuks vaid järjekordseks Nõukogude Liidu tooteks. Kuid ka see interpretatsioon on kommunismi osas kriitiline, seega võibolla oli siiski Vetemaas veidike eneseviha või siis oli tegemist lihtsalt veidike kriitilisema kommunistiga.