Õudne Eesti

by Indrek Hargla (editor), Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Jaik

Valimik eesti õudusjutte

31 kõige hirmuäratavamat õuduslugu eesti kirjandusest. Jutte libahuntidest, loitsimistest, kooljatest, nõidadest, tontidest, needustest, haldjatest, manamistest ja viirastustest klassikutelt nagu Tuglas, Tammsaare, Kitzberg, Gailit ja Ristikivi kuni uuema aja ulmekirjanikeni välja.

See on omapärane õudusfantastiline peegelpilt Eesti maa ja linnaelust keskajast tänapäevani. Esmakordselt on ühtede kaante vahel 140 aastat eesti algupärast õuduskirjandust ning eesti muistendite ja rahvaluule salapärast üleloomulikku maailma.

Sisukord:
Indrek Hargla - Sissejuhatuse asemel
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Rõugutaja tütar
August Gailit - Libahunt
Veiko Belials - Metsavaim
Karl Ristikivi - Luigelaul
Rein Raud - Soo sõrm
Herta Laipaik - Häitsmetund
Friedebert Tuglas - Õhk täis on kirge
Cathleen Q. Brookland - Kojutulek
Andres Ehin - Vainuköie klubi
Juhan Jaik - Suurte kuuskede man
Rein Põder - Kivi
Peet Vallak - Lodjavahi surm
Abel Cain - Uisomäe
A. H. Tammsaare - Matus
Leo Sinilaid - Suursugused sugulased
Karen Orlau - Rannahiidsed
Raivo Seppo - Hüatsintsõrmus
August Kitzberg - Libahunt
Gert Helbemäe - Öö nõiapoes
Indrek Hargla - Väendru
Matt Barker - Malmkurat
Kristjan Sander - Rulett
Aleksander Tassa - Surnu pärandus
Maniakkide Tänav - Surm on lahti
Veikko Vangonen - Kuri Kääpamäel
Jaan Oks - Ohvrid
Jaak Sarapuu - Ussid tõusevad õhku
Arnold Kõiv - Kuradijärv
Wimberg - Ämbra kiriku hukk
Richard Roht - Surm
Lew R. Berg - Autokrati ebaõnn

Genres: Horror

512 pages, Hardcover

Published January 1, 2005

Reviews

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Juba 2005. aastal ilmunud Hargla koostatet kogumik sisaldab 31 eesti algupärast õudusjuttu. Maraton saab hoo sisse Kreutzwaldi "Rõugujtaja tütrega", järgnevad muuhulgas näiteks Gailiti "Libahunt" - jah, temal on ka samanimeline jutustus, mitte vaid Kitzbergil (viimane on ka muide kogumikus olemas loo kujul). Gailiti oma aga oli mu arust kogumiku üks parimaid, kirjutet täitsa ehtgailitilikius stiilis. Peale selle vanemast põlvkonnast veel Ristikivi, Tammsaare, Tuglase novell "Õhk täis on kirge" - mis on tegelikult ju sulapuhas õudukas - , Gert Helbemäe, Jaan Oks, Juhan Jaik, Richard Roht, Andres Ehin jne. Kui nii mõnegi korral neist autoreist tundub õuduse ja õõva üllitamine loomulik, siis teise puhul jällegi pole see nii tavaline. Mu üllatuseks saab ka Leo Sinilaidi vanema põlvkonna sekka paigutada, ma millegipärast pidasin teda nooremaks autoriks. Uuemast põlvkonnast on muuhulgas esindatud Belials, Maniakkide Tänav, Karen Orlau - kõike ei jõua siinkohal nimetada ja pole mõtetki, tasub ise tutvuda.

Lood enamasti väärisid oma paigaldumist õuduskirjanduse alla, kuigi mõne puhul tekkis küll küsimärk, kuid õnneks olid sellised vähemuses. Lisaks eelneb iga autori loo ilmumisele lühitutvustus tema (õudus)loomingust. Mu meelest igati viisakas koguteos ja mõnes aspektis kindlasti paremgi kui Hargla nüüdisajal toimetatud.

[Elar · Rating 3 out of 5]

Ülidselt on väga väheseid jutte, mis eelmise sajandi alguse poole kirjutatud on ning veel ka nüüd söödavad püsivad. Just sellised müüdi/legendi moodi lood paistavad oskavat kõige paremini ajahammast nüristada.

[Susanna · Rating 3 out of 5]

Huvitav valik, kuid veidi igav? Ma ei suuda uskuda, et siin polnud ühtegi lugu, mis oleks mu pikemaks ajaks paranoiliseks või vähemalt oma peegli peale ehmatuvaks muutnud. Materjali nagu meie metsades ja rahvapärimustes on, kuid ju siis kõlavad hirmujutud kõledamalt lõkke ümber jutustatuna.
Oleksin rohkem ulmelisust oodanud. Ehk on aeg uue kogumiku kirjastamiseks?

Lemmikuteks lugudeks said "Lodjavahi surm", "Uisomäe" (räige, jess!), "Rannahiidsed", "Väendru" ja "Malmkurat" (päris kena mõte see kehadevahetus). Tammsaare jutus "Matus" oli korjusel kena kõne teda austama tulnud külalistele. Tervenisti seda siia ümber kirjutada pole mõtet, leidke raamat ja lugege ise lk 211-213.