«Päikesepillaja» on hetkel mahukaim raamat Artur Alliksaare (1923-1966) luulet, millele põhimõtteliselt võiksid kunagi järgneda täielikult kogutud ja nii-ütelda akadeemiliselt editeeritud luuletused. Viidates oma «subjektiivsusele«, tunnistab koostaja, et jättis «Päikesepillajast» välja ligikaudu 60 «teksti». Akadeemiline täielikkus nõudnuks mitmeaastast keskendunud tööd, milleks koostajal puudusid aeg ja võimalused. Käesolev raamat ei taha mingil juhul öelda viimast ja kaalukat sõna, vaid soovib olla ainult järjekordseks etapiks Alliksaare loomingu publitseerimisel ja kättesaadavaks muutmisel.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar Eesti NSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".[1]
Looming
"Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011) "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.
Mõtteid & sügavust oli kõvasti rohkem, kui lehekülgi. Alliksaar armastab keelega mängimist ja mina armastan, kui keele ja sõnadega mängitakse.
Kui Artur Alliksaarel oleks Twitter olnud, siis olen üsna kindel, et oleksin teda follow'nud. Kohati tegelikult tundubki, et üksikud read on mõjusamad, kui luuletus tervikuna.
Minu jaoks veidi seosetud mõtted või siis need ei jõudnud minuni keeruka keelekasutuse tõttu. Väga ekstravagantne sõnastus ja pealkirjad, nagu “Deliirium delikaatsete deliktidega” ja “Variatsioone eternse teema eeterlikult efemeerseile detailidele ettevaatlikus esituses”. Ilusad luuletused, millest midagi aru sain:
(...) Kes suudaks uskuda, et pole valgust, kui öösiti ta kuhugile kaob? Eks pingsamini tõtta selle jalg just, kes raske koorma õlgadele laob.
Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust, kes tunnetanud pole inetust ja inimolemuse jõulist elust, mis sädeledeski on imemust? (…)
Vabadus
Raske on vabadust kanda, sest vabadus tähendab maalide mõtlemist, laulude loomist ja viiside viimistluspiinu. Vabadus tähendab võimete sõltumatust, teadmist oma peaga, tundmist oma südamega ja astumist oma jalgadel. Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene. Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida, ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale. Vabadus on otsimine. Vabadus on eksimine. Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus. Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel. Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange, kuigi neil on kergem. Ka vangina on ta vaba.
(...) Keegi ei mäleta oma sündi. Keegi ei kujutle oma surma. Vesi ei saa poolikult voolata. Elu on eelkõige risk. Kes kaotust kardab, ei võida iialgi. (...)
(...) Kes palju neelab, jääb keeletuks. Kes palju keelab, jääb meeletuks. Kes palju eeldab, ei jõuagi järjele. Kes kõike pooldab, ei poolda midagi. Kes tahab kõigile meeldida, ei meeldi kellelegi. Selles ettevaatlikult vormitud maailmas pole miski küllalt täiuslik, ei karmus ega hellus. (...)
Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?
Nägin sind unes. Eile öösel. Siis, kui kuuvalgus eriti kummitas taevakummil ja südamel oli ebatavaliselt raske. Sa läksid ruttu ja su pilgud olid rahutud. Valguse ruudud purunesid su sammude rütmis. Piinatud pilguga pimedus palistas su puusade pöördeid. Imelik, et sa mind ei näinud. Ma möödusin nii lähedalt, et oleksin sind peaaegu puudutanud. Ometi jäin paigale nagu halvatu. Mu käsi ei tõusnud ja mu hääl ei kuulanud sõna. Nägin sind unes. Sinu ilmumine tegi mu õnnetuks. Sinu lahkumine ei teinud mind õnnelikuks. Nägin sind unes. Milline kohutav kohtumiskoht!
Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Vördsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede sattu. Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, korduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju.