What do you think?
Rate this book
Mercator
2 novelli: Mercator. Pikk protsess.
See oli midagi läikivat, mida ta praegu jälgis. Puulatvade vahelt vilksatav ja jälle kaduv täiskuu helkis sellelt vastu vildakana justkui kõverpeeglist. Ilus, väga ilus, mõtles ta. Justnagu pärit mõne relvamuuseumi klaaskapist. Peaaegu sama ilus kui naine, kes seda väikest asjakest praegu käes hoiab. Kihutav auto väriseb konarlikul maanteel, aga tema käsi on kindel. Võib uskuda, et mõni autoratta alla sattuv suurem kivi võib sundida püstolit oma metalset sisikonda välja sülitama. Ent ta tunneb seda naist ja teab, et tal pole midagi karta. Relv tegutseb ainult siis, kui naine seda tahab. Ta naeratab naisele usaldavalt ja kuigi ta seda ise ei näe, naeratab naine vastu. Auto jätkab kihutamist üle nimetute teede.
See oli midagi läikivat, mida ta praegu jälgis. Puulatvade vahelt vilksatav ja jälle kaduv täiskuu helkis sellelt vastu vildakana justkui kõverpeeglist. Ilus, väga ilus, mõtles ta. Justnagu pärit mõne relvamuuseumi klaaskapist. Peaaegu sama ilus kui naine, kes seda väikest asjakest praegu käes hoiab. Kihutav auto väriseb konarlikul maanteel, aga tema käsi on kindel. Võib uskuda, et mõni autoratta alla sattuv suurem kivi võib sundida püstolit oma metalset sisikonda välja sülitama. Ent ta tunneb seda naist ja teab, et tal pole midagi karta. Relv tegutseb ainult siis, kui naine seda tahab. Ta naeratab naisele usaldavalt ja kuigi ta seda ise ei näe, naeratab naine vastu. Auto jätkab kihutamist üle nimetute teede.
216 pages, Paperback
First published January 1, 1994
1 person is currently reading
9 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
June 17, 2023
Mart Sanderi mitmekülgset loomingut olen viimastel aastatel usinasti lugema sattunud, kuid see 1994. aastast pärit raamatuke oli täielik teadmatus ja üllatus. Vaatamata väikesele formaadile oli raamatus sisalduva kahe jutu tekst tihedalt tummine ja mida edasi, seda huvitavamaks asi läks. Igal juhul olid need lood tunduvalt paremad ja ka puändikamad kui nii mõnedki nüüdisaegsetesse ulmeantoloogiatesse sattunud. Ja just seda tüüpi, mis mulle enim maitsevad - alustuseks argine reaalmaailma olustik, kuid kuklas tiksub kogu aeg teadmine, et miskit on juba õhus ja kaua see nii ei püsi. On ulmet ja on gootilikku õudust. Mõnus.
November 11, 2021
Ostsin raamatulaadalt eurose raamatu, üks martsanderitest, mis veel lugemata. Ma tegelikult ei mäletanud seda üldse, aga omal ajal tekitas Mart Sander selle novellikogumikuga parajalt furoori, kuna tollal teati autorit kui muusikut, muusikut kes pigem oli lausa keigarlik. Igaljuhul oli, kes oli - aga mitte ulmekirjanik. Ning äkki tuli selline debüütraamat, mis tegi paljudel teistel raamatutel seljad prügiseks. Praeguseks ajaks on Mart Sander kinnistanud end mitmes vallas, on ta ju nii hea muusik, kirjanik kui kunstnik. Rääkimata režisööritööst - aga üldiselt see nimekiri pole veel lõplik. Kirjutanud on nii ulmet kui olmet, seni on kõik ta loetud raamatud olnud väga mõnusad, on see siis näiteks ulmevallast aega sõlme ajav "Lux gravis ehk raske valgus" või siis ajalooline "Litsid". Samas vahepeal õnnetul kombel peale "Mercatori" vähest müüki lõpetas Mart Sander tükiks ajaks eesti keeles kirjutamise ning valis teises keeles lugeva lugejaskonna, ka "Lux gravis" ilmus algselt ju inglise keeles; veel meenub jutukogu "Z, The Terminal Letter", mis endal veel lugemata raamatute hunnikus on.
Raamatus on kaks novelli (või lühiromaani). Esimese nimi ongi "Mercator", mis kohe raamatu avades lummab oma olemuse ja stiiliga. Sisu on mingis mõttes üsna tavaline, on mõned tegelased, on teatud tüüpi sinilinnu tagaajamine, natuke on ehk sarnasust Shelley "Frankensteiniga". See pole aga mu arvates isegi oluline, palju neid erinevaid põnevaid stsenaariume kirjanduses ikka enam alles on. Oluline on see, kuidas Sander maalib pildi matemaatikute-maailmast, kus põrkuvad erinevad vaatenurgad ning oma tõe väljaselgitamise nimel minnakse vägagi kaugele. Kuidas gootilikus stiilis nimetus linnas toimub tegevus, peamiselt öö hõlmas. Raugelt naeratavad daamid, sigareid suitsetavad härrad, hasartmängud ning kokteilid. See kõik mõjub äärmiselt stiilselt ja läbimõeldult, tihtipeale on lõike, mis on pikad-pikad, kestavad vahel isegi mitu lehekülge. Aga need ei muutu kordagi igavaks, vastupidi! Ma lugesin seda tavatult kaua, lihtsalt läks kuidagi nii. Aga teate, iga kord, kui jälle raamatu kätte võtsin, siis tundsin, kuidas mõnus rahu üle keha voolas.
Kui "Mercator" läheb teadusliku fantastika valdkonda, siis raamatu teine novell/lühiromaan, "Pikk protsess", on mingi nurga alt gootilik õudus. Jällegi on siin õhuline ja öine meeleolu, kus kirjanik ülima nõtkusega räägib nii Loo, kui maalib sellele hullult nauditava lõuendi. Kusjuures siin on juttu sellest, mida Mart Sander eriti hästi tunneb. Novell on muusikast, muusikuist, verest, mis on paksem kui vesi. Ulme, ulmet on siin ka. Aga ulmena pole seda lugu väga mõtet lugeda, võib pettuda, kuna tegu on vaid kerge maitsenüansiga. Rõhk on hoopis mujal.
Kokkuvõttes laenaksin ma BAASist Silver Sära väljendit, et see raamat on ehe kõrgklassi kirjandus. Mitte tolmunud ja kopitav klassik, kes magama ajab, vaid luust ja lihast värske (kui tohib 27 aastat vana raamatu kohta sellist väljendit kasutada) kraam. Kusjuures autor ise oli ka novellikogu ilmumise ajal 27-aastane, mis on eriti muljetavaldav, nii noor aga milline stiil, milline kaunis raamat! Raamat, mida kahjuks mitte keegi ei tea, keegi ei loe...
Kuna ma lugesin hiljuti Meelis Friedenthali "Mesilasi", siis mu peas on need kaks raamatut natuke sarnased. Just õhkkonna poolest, kus mõlemis oskavad kirjanikud sellise "okei" loo hunnitult rüütada.
Raamatus on kaks novelli (või lühiromaani). Esimese nimi ongi "Mercator", mis kohe raamatu avades lummab oma olemuse ja stiiliga. Sisu on mingis mõttes üsna tavaline, on mõned tegelased, on teatud tüüpi sinilinnu tagaajamine, natuke on ehk sarnasust Shelley "Frankensteiniga". See pole aga mu arvates isegi oluline, palju neid erinevaid põnevaid stsenaariume kirjanduses ikka enam alles on. Oluline on see, kuidas Sander maalib pildi matemaatikute-maailmast, kus põrkuvad erinevad vaatenurgad ning oma tõe väljaselgitamise nimel minnakse vägagi kaugele. Kuidas gootilikus stiilis nimetus linnas toimub tegevus, peamiselt öö hõlmas. Raugelt naeratavad daamid, sigareid suitsetavad härrad, hasartmängud ning kokteilid. See kõik mõjub äärmiselt stiilselt ja läbimõeldult, tihtipeale on lõike, mis on pikad-pikad, kestavad vahel isegi mitu lehekülge. Aga need ei muutu kordagi igavaks, vastupidi! Ma lugesin seda tavatult kaua, lihtsalt läks kuidagi nii. Aga teate, iga kord, kui jälle raamatu kätte võtsin, siis tundsin, kuidas mõnus rahu üle keha voolas.
Kui "Mercator" läheb teadusliku fantastika valdkonda, siis raamatu teine novell/lühiromaan, "Pikk protsess", on mingi nurga alt gootilik õudus. Jällegi on siin õhuline ja öine meeleolu, kus kirjanik ülima nõtkusega räägib nii Loo, kui maalib sellele hullult nauditava lõuendi. Kusjuures siin on juttu sellest, mida Mart Sander eriti hästi tunneb. Novell on muusikast, muusikuist, verest, mis on paksem kui vesi. Ulme, ulmet on siin ka. Aga ulmena pole seda lugu väga mõtet lugeda, võib pettuda, kuna tegu on vaid kerge maitsenüansiga. Rõhk on hoopis mujal.
Kokkuvõttes laenaksin ma BAASist Silver Sära väljendit, et see raamat on ehe kõrgklassi kirjandus. Mitte tolmunud ja kopitav klassik, kes magama ajab, vaid luust ja lihast värske (kui tohib 27 aastat vana raamatu kohta sellist väljendit kasutada) kraam. Kusjuures autor ise oli ka novellikogu ilmumise ajal 27-aastane, mis on eriti muljetavaldav, nii noor aga milline stiil, milline kaunis raamat! Raamat, mida kahjuks mitte keegi ei tea, keegi ei loe...
Kuna ma lugesin hiljuti Meelis Friedenthali "Mesilasi", siis mu peas on need kaks raamatut natuke sarnased. Just õhkkonna poolest, kus mõlemis oskavad kirjanikud sellise "okei" loo hunnitult rüütada.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews