What do you think?
Rate this book
Ahvide pasteet
HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga. Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.
266 pages, Paperback
Published January 1, 2022
1 person is currently reading
103 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
February 15, 2023
tavaline viietärniline raamat, ärge midagi erilist oodake
January 19, 2023
Ei jaksa seda raamatut ära kiita. "Ahvide planeedi" järg ja paroodia, pilamemuaar, ühiskondlik satiir, filosoofiline mõtisklus, põnev ulmelugu. Ladusalt kirjutatud, kohati mõtlik ja melanhoolnegi, kuid läbivalt elutervelt vaimukas ja teravmeelne. 5/5
Üks paljudest lemmikkohtadest: ""Maalappi ja pappi, suppi ja keppi," võinuks kõlada iga riigi põhiseadus ja hümn, sõdurivanne ja lipukiri - ja mitte üks oluline asi poleks jäänud mainimata. Jumal? Aga mida palusid temalt need viirukipannidega papid, kes ümber järjekordse võidusamba tantsu vihtusid? Eks ikka kaitset maalapile - nagu üleaedsed polekski "jumala lapsed" - ja jätku pappi, suppi ja keppi."
Üks paljudest lemmikkohtadest: ""Maalappi ja pappi, suppi ja keppi," võinuks kõlada iga riigi põhiseadus ja hümn, sõdurivanne ja lipukiri - ja mitte üks oluline asi poleks jäänud mainimata. Jumal? Aga mida palusid temalt need viirukipannidega papid, kes ümber järjekordse võidusamba tantsu vihtusid? Eks ikka kaitset maalapile - nagu üleaedsed polekski "jumala lapsed" - ja jätku pappi, suppi ja keppi."
February 17, 2023
Ohsaa, mis raamat.
June 21, 2023
Viimastel kuudel on küll lugeda jõudnud, kuid mõtete kirja panemine on töö tõttu jäänud vabamaid päevi ootama. Nõnda ongi nüüd mõne raamatu lugemisest juba päris tükk aega möödas, kui siia neid ridu kirjutama hakkan. Aga eks see ole ka esimene n-ö lakmustest, kas raamatust saadud elamus on jätnud kestvama jälje või sulab loetu kiiresti kümnete teiste laias pildis keskpäraste teostega kokku üheks "midagi sellist seal vist oli" raamatuks.
Tõnis Tootseni kirjutatud "Ahvide pasteedile" mõeldes pean tõdema, et pea kogu raamatu sündmustik ehk ahv Ergo elukäik on mul pea pool aastat hiljem väga kirkalt meeles. Kohati tekib meenutades lausa tunne, et oleks otsekui Ergo lugu hoopis kinoekraanil filmina näinud (näiteks väikese Ergo kooliaastad või "väljasõit" rohelusse).
Kuid "Ahvide pasteet" on ka üks sellisest raamatutest, mille sisust väga palju ette ära rääkida ei tahaks, vaid jätaks uutele lugejatele võimalikult valge lehe. Samas ütleb mu sisetunne, et see on ilmselt üks neid raamatuid, mis meeldib väga või üldse mitte. Tean mitut inimest, kellega vesteldes Tootseni romaani taevani kiitsid ning suure õhinaga soovisid erinevate kohtade ja tegelaste üle arutada. Ja samas mitu tuttavat ütlesid, et jätsid raamatu pooleli, sest nad ei suutnud sellesse otsast otsani allegooriat ja satiiri täis maailmasse end sisse lugeda (tsiteerin ühe põhjendust: "Natuke liiga perv minu maitsele.").
Mina jään ise esimeste sekka (ma nüüd ei tea küll, mis see mu pervisuse kohta ütleb), sest pole tegelikult vast "Ussisõnadest" alates nõnda humoorikat ja ka torkavat valusat (kõver)peegelpilti meie ajaloo, tänapäeva, riigi ja rahva kohta lugenud. Ning lisaks peab mainima, et oleme Tõnis Tootseniga pea sama aasta mehed. Ehk näiteks paljud raamatus olnud vihjed viimaste aastakümnete haridussüsteemi ja kogu selle 1990. aastate üleminekuperioodi kohta olid otsekui mulle suunatud. Ma oleks võinud rahulikult olla selles loos üks Ergo mitte just kõige targematest klassivendadest, kes täielikus õndsuses oma ahviasju ajab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Tõnis Tootseni kirjutatud "Ahvide pasteedile" mõeldes pean tõdema, et pea kogu raamatu sündmustik ehk ahv Ergo elukäik on mul pea pool aastat hiljem väga kirkalt meeles. Kohati tekib meenutades lausa tunne, et oleks otsekui Ergo lugu hoopis kinoekraanil filmina näinud (näiteks väikese Ergo kooliaastad või "väljasõit" rohelusse).
Kuid "Ahvide pasteet" on ka üks sellisest raamatutest, mille sisust väga palju ette ära rääkida ei tahaks, vaid jätaks uutele lugejatele võimalikult valge lehe. Samas ütleb mu sisetunne, et see on ilmselt üks neid raamatuid, mis meeldib väga või üldse mitte. Tean mitut inimest, kellega vesteldes Tootseni romaani taevani kiitsid ning suure õhinaga soovisid erinevate kohtade ja tegelaste üle arutada. Ja samas mitu tuttavat ütlesid, et jätsid raamatu pooleli, sest nad ei suutnud sellesse otsast otsani allegooriat ja satiiri täis maailmasse end sisse lugeda (tsiteerin ühe põhjendust: "Natuke liiga perv minu maitsele.").
Mina jään ise esimeste sekka (ma nüüd ei tea küll, mis see mu pervisuse kohta ütleb), sest pole tegelikult vast "Ussisõnadest" alates nõnda humoorikat ja ka torkavat valusat (kõver)peegelpilti meie ajaloo, tänapäeva, riigi ja rahva kohta lugenud. Ning lisaks peab mainima, et oleme Tõnis Tootseniga pea sama aasta mehed. Ehk näiteks paljud raamatus olnud vihjed viimaste aastakümnete haridussüsteemi ja kogu selle 1990. aastate üleminekuperioodi kohta olid otsekui mulle suunatud. Ma oleks võinud rahulikult olla selles loos üks Ergo mitte just kõige targematest klassivendadest, kes täielikus õndsuses oma ahviasju ajab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Read
May 19, 2025See on kõigest minu arvamus! Mulle ei meeldinud see raamat. Minu arust oli see naiivne, pealiskaudne, jahmerdav, tige-mõru lähenemine. Ma olen seda kõike juba kuulnud. Kõik meenutas mõnd varem loetud raamatut. Allegooria oli toores ja lihtsakoeline. Oleks see siis väljapeetud stiil, et võiks uskuda, et seegi oli kiht, aga ikka ja alati langes jutustaja vormist välja ning hakkas kirglikult ja sügavalt eneses ilmaasjade üle juurdlema, lüües lõngad sassi ja kujundi-vahendi päris-püüdluseks. Eriti kontrastsena mõjus see peale "Ahvide planeeti", ehkki oli ladusam. Ma ei saa aru, mida see pasteet mulle öelda tahab, peale pasteet olemise. Kui pasteet, siis muidugi pasteet, jätame nii. Ja miks nii palju kiimavärki? Jutujoon oli kõige muu hulgas nii õhuke ega haaranud mind endasse, nt metsas veedetud aastad või lugema õppimine. Pasteedi eesmärk oleks nagu olnud teha nimekiri kõigist meie ühiskonna lihtküünilisustest, nagu nimekiri köögiviljadest või automarkidest.
Miks meil küll on sõjad, need on pahad! Mida rikkamad ja haritumad me oleme, seda õnnetumad. Kõik inimesed tahavad ju lihtsalt ahve keppida (JAH?) jne
Selle kõigega tahan väljendada, et kui kellelgi on tahtmist mu arvamust kõigutada, siis tulge kõik, ainult seda ma ootangi!
Aga kui see raamat tahab öelda, et olgem lihtsalt pärdikud, kes me oleme, ärgem mõelgem üle..
Miks meil küll on sõjad, need on pahad! Mida rikkamad ja haritumad me oleme, seda õnnetumad. Kõik inimesed tahavad ju lihtsalt ahve keppida (JAH?) jne
Selle kõigega tahan väljendada, et kui kellelgi on tahtmist mu arvamust kõigutada, siis tulge kõik, ainult seda ma ootangi!
Aga kui see raamat tahab öelda, et olgem lihtsalt pärdikud, kes me oleme, ärgem mõelgem üle..
February 19, 2024
Esimene emotsioon oli hea, iga lehekülg pakub veel rohkem imestust ja ahhetusi, et milliseid ajalooliine on autor ahvimaailma pakkinud või milliste kujunditega ühiskonda kirjeldanud. Mingil hetkel viskas kogu kriitika väga üle ja meenutas tüdinud vanamehe soigumist, nagu mitte miskit positiivset polekski iial olemas olnud. Raamatu sündmusterohke lõpuosa ja imeline läbimõeldud tervik heastasid viimaks sellegi.
July 5, 2023
Ülimalt veider ja kaasahaarav.
April 10, 2023
Naljakas ja terav ja sarkastiline ja üldse lahe lugemine!
Aga sahk hakkas oma elu elama ja asus ajaloo prügikasti lükkama kõiki ahve, olgu laia- või kitsaninalisi, nii et alles jääks ainult šimpansid ja inimesed. Seegi teguviis oli Undole ja Redole ääretult sümpaatne, sest juhtumisi olid nemadki šimpansid. Aga siniahvide meelest oli nii valimatu tapmine äärmiselt küüniline - mistahes ahvide tapmine, olgu nad laia- või kitsaninalised, oli õigustatud ainult siis, kui nad olid punaahvid. Tappa võis ahvi, kelle peas olid vale kujuga mõtted, mitte ahvi, kelle pea oli vale kujuga. See oli siniahvide kultuuri üks alusteese: kuitahes vale kujuga pea kandjale pidi jääma vabadus täita oma pea õige kujuga mõtetega.
„No nii on," võis ta noogutada, aga lisas siis kohe: „Üldiselt! Aga meie ajalugu on teistsugune. Meie riigi puhul ei saa nii üldistada. Meie oleme erand."
Jah, milline inimriik ei näeks ennast erandina kesk üleüldist arusaamatut lollust. Kusjuures särava erandina! Vahel isegi lootuskiirena kogu ülejäänud maailma jaoks! Sest lõppeks - kui tühiste asjade pärast kraaklevad naaber- rahvad: kellele kuulub mingi mäetipuke või poolsaareke või mererannake! Kui tühiste! Kui naljakad on need uudis- kaadrid, kus mõlema osapoole vihast moondunud näod midagi arusaamatus keeles karjuvad. Nii arusaamatus. Ja kui naljakas on nende usk! Õnneks räägime meie arusaadavas keeles ja oleme ristitud ainuõigeusklikeks, seepärast olemegi meie maailma lootuskiir - milline õnn ja rõõm on olla särav erand kesk üleüldist arusaamatut lollust.
Sõjaväge muidugi nii ei nimetatud. Inimesed nimetasid seda kaitseväeks ja ahvid inimkaitseväeks - nagu oli olemas kaitse-eelarve ja kaitseministeerium, mitte ründe-eelarve ja ründeministeerium. Aga nii oli igas inimriigis. Kõik muudkui kaitsesid, teiste kaitsjate eest. Kes vaja, kaitsti sõelapõhjaks – et aukudest hakkaks nirisema naftat või muud vajalikku. Aga kuitahes kaugele mindi ikka ja alati kaitsma. Rünnakuga poleks ahvid nõusse jäänud.
Ajukarjandus, korjandus- teadus, põlumajandus, hajalugu... Isekujundustudengid õppisid, kuidas endast inimestele eriliselt head muljet jätta. Maatemaatika õppejõud koolitasid teemeistreid. Munnsuskaitse süüvis suulise ahvikultuuri kõige arhailise- matesse ja väekamatesse kihtidesse. Kõige igavikulisem oli ehk varstiteaduskond, kus tudeeriti, kuidas püstitada selliseid eesmärke, mille saavutamiseni eluajal ei jõua. Ja nii edasi.
...tihti ei tõendanud diplom mitte erialast ekspertiisi, vaid hoopis seda, et oled valmis ohverdama aega, mida sa kunagi tagasi ei saa, asjale, mis sind eriti ei huvita. Teadmine, et oled suuteline oma eluliiva tuulde laskma, andis tööandjale suure kindlustunde.
,,Maalappi ja pappi, suppi ja keppi," võinuks kõlada iga riigi põhiseadus ja hümn, sõdurivanne ja lipukiri - ja mitte üks oluline asi poleks jäänud mainimata. Jumal? Aga mida palusid temalt need viirukipannidega papid, kes ümber järjekordse võidusamba tantsu vihtusid? Eks ikka kaitset maalapile - nagu üleaedsed polekski,,jumala lapsed" - ja jätku pappi, - suppi ja keppi... Armastus? Aga kas te ei tea siis armastuse valemit? Supp korda kepp jagatud maalapiga astmes papp. See ongi armastus - mida rohkem pappi, seda suurem, nagu näitab võrrand. Ja iga tegur on hädavajalik - võta ära üks ja kõik kukub kokku. Võta supp ja rahvas sureb nälga. Võta kepp ja rahvas sureb välja. Võta lapp ja kus sa oled? Võta papp ja kes sa oled?
Elu on see, mis juhtub siis, kui igavik ulatab kaduvikule käe.
Aga sahk hakkas oma elu elama ja asus ajaloo prügikasti lükkama kõiki ahve, olgu laia- või kitsaninalisi, nii et alles jääks ainult šimpansid ja inimesed. Seegi teguviis oli Undole ja Redole ääretult sümpaatne, sest juhtumisi olid nemadki šimpansid. Aga siniahvide meelest oli nii valimatu tapmine äärmiselt küüniline - mistahes ahvide tapmine, olgu nad laia- või kitsaninalised, oli õigustatud ainult siis, kui nad olid punaahvid. Tappa võis ahvi, kelle peas olid vale kujuga mõtted, mitte ahvi, kelle pea oli vale kujuga. See oli siniahvide kultuuri üks alusteese: kuitahes vale kujuga pea kandjale pidi jääma vabadus täita oma pea õige kujuga mõtetega.
„No nii on," võis ta noogutada, aga lisas siis kohe: „Üldiselt! Aga meie ajalugu on teistsugune. Meie riigi puhul ei saa nii üldistada. Meie oleme erand."
Jah, milline inimriik ei näeks ennast erandina kesk üleüldist arusaamatut lollust. Kusjuures särava erandina! Vahel isegi lootuskiirena kogu ülejäänud maailma jaoks! Sest lõppeks - kui tühiste asjade pärast kraaklevad naaber- rahvad: kellele kuulub mingi mäetipuke või poolsaareke või mererannake! Kui tühiste! Kui naljakad on need uudis- kaadrid, kus mõlema osapoole vihast moondunud näod midagi arusaamatus keeles karjuvad. Nii arusaamatus. Ja kui naljakas on nende usk! Õnneks räägime meie arusaadavas keeles ja oleme ristitud ainuõigeusklikeks, seepärast olemegi meie maailma lootuskiir - milline õnn ja rõõm on olla särav erand kesk üleüldist arusaamatut lollust.
Sõjaväge muidugi nii ei nimetatud. Inimesed nimetasid seda kaitseväeks ja ahvid inimkaitseväeks - nagu oli olemas kaitse-eelarve ja kaitseministeerium, mitte ründe-eelarve ja ründeministeerium. Aga nii oli igas inimriigis. Kõik muudkui kaitsesid, teiste kaitsjate eest. Kes vaja, kaitsti sõelapõhjaks – et aukudest hakkaks nirisema naftat või muud vajalikku. Aga kuitahes kaugele mindi ikka ja alati kaitsma. Rünnakuga poleks ahvid nõusse jäänud.
Ajukarjandus, korjandus- teadus, põlumajandus, hajalugu... Isekujundustudengid õppisid, kuidas endast inimestele eriliselt head muljet jätta. Maatemaatika õppejõud koolitasid teemeistreid. Munnsuskaitse süüvis suulise ahvikultuuri kõige arhailise- matesse ja väekamatesse kihtidesse. Kõige igavikulisem oli ehk varstiteaduskond, kus tudeeriti, kuidas püstitada selliseid eesmärke, mille saavutamiseni eluajal ei jõua. Ja nii edasi.
...tihti ei tõendanud diplom mitte erialast ekspertiisi, vaid hoopis seda, et oled valmis ohverdama aega, mida sa kunagi tagasi ei saa, asjale, mis sind eriti ei huvita. Teadmine, et oled suuteline oma eluliiva tuulde laskma, andis tööandjale suure kindlustunde.
,,Maalappi ja pappi, suppi ja keppi," võinuks kõlada iga riigi põhiseadus ja hümn, sõdurivanne ja lipukiri - ja mitte üks oluline asi poleks jäänud mainimata. Jumal? Aga mida palusid temalt need viirukipannidega papid, kes ümber järjekordse võidusamba tantsu vihtusid? Eks ikka kaitset maalapile - nagu üleaedsed polekski,,jumala lapsed" - ja jätku pappi, - suppi ja keppi... Armastus? Aga kas te ei tea siis armastuse valemit? Supp korda kepp jagatud maalapiga astmes papp. See ongi armastus - mida rohkem pappi, seda suurem, nagu näitab võrrand. Ja iga tegur on hädavajalik - võta ära üks ja kõik kukub kokku. Võta supp ja rahvas sureb nälga. Võta kepp ja rahvas sureb välja. Võta lapp ja kus sa oled? Võta papp ja kes sa oled?
Elu on see, mis juhtub siis, kui igavik ulatab kaduvikule käe.
March 23, 2023
Lesin liival, omaenda eluliival, ja imestan, et juba ongi kõik, kuigi alles tegin silmad lahti. Kondenseeritud raamat lähemast ja kaugemast ajaloost ja tulevikust ahvinimeste pilgu läbi. Paralleelid inimeste ja ahvide vahel olid autori peas küpsenud vist kaua, ja nende seitmekümnendate-kaheksakümnendate värv ja lõhn oli sõnadel küljes nagu näritud Jenkki näts. Aga olid ka mõned head kuigi kurvameelsed laused. Nagu esimene.
June 16, 2023
inimese ja ahvi vahe olevat 1% DNA erinevusi:
– "leppida, loobuda, laabuda" (lk 25)
– "leppida, loobuda, laabuda" (lk 25)
June 28, 2023
Vaimukas idee, palju äratundmisrõõmu. Metsaeluga oleks võinud lõppedagi.
Displaying 1 - 12 of 12 reviews