Samet ja saepuru

Seltsimees laps #2

by Leelo Tungal

Järg menukale raamatule „Seltsimees laps“, mis jätkab lugu elust 1950ndate Nõukogude Eestis. Raadios laulab kuulsaim neeger Nõukogude Liidus ehk Paul Robeson, linnas on suured punased loosungid, tsirkus, hulk veidraid inimesi ning palju lõhnu ja värve. Väike Leelo aga ootab ema saabumist.

216 pages, Hardcover

First published January 1, 2009

Reviews

[Sulev Reisberg · Rating 4 out of 5]

Tegemist on teise raamatuga triloogiast "Seltsimees laps" ja see, et ma seda esimesena lugesin, oli tegelikult eksitus. Siit kohe ka minu esimene kommentaar, et triloogia puhul võiks raamatus olla ikkagi kusagil viide selle kohta, millisest sarjast see raamat pärineb ja millises järjekorras tuleks asju lugeda. Tõsi, romaan on arusaadav ja jälgitav ka ilma esimest osa lugemata, ent sellegipoolest oli kohati tunne, et äkki midagi jääb ikkagi mõistmatuks, sest laiem kontekst on puudu. Eriti just süžee osas veidi kriibib, et lugu algas ja lõppes veidi lahtiselt - oli aru saada, et midagi peaks justkui eelnema ja järgnema. Võimalik, et seetõttu on minu hinnang raamatule praegu veidi madalam, kui see potentsiaalselt võiks olla. See kriitika - et konteksti oleks pidanud juurde andma - läheb minu poolt raamatu kujundaja-trükkija kapsaaeda, kes muus osas on loonud ju kauni ja mõnus-käes-hoida teose.

Olen Leelo Tungla luuletuste suur austaja ja ei pea pettuma ka tema romaanis - tekst on mahlakas, naljakas, voolav, lausa lust lugeda! Neelasin raamatu ühe päevaga. Kuuldavasti on see ka faktitruu, põhinedes täielikult autori enda lapsepõlvel, mis annab raamatule veel kõvasti väärtust juurde. Kuigi raamatu temaatika on tõsine (peategelane ootab oma Siberisse saadetud ema), on see kirja pandud läbi koolimineva lapse silmade, mis paratamatult äratab ka lugejas lapsepõlvetundeid. Teema-arendus on üldiselt ladus ja lõpus saavad liinid omavahel jälle kenasti kokku, nii et igal juhul nauditav lugemine. Mulle eriti meeldisid raamatu kolm viimast rida - väärt punkt! Kui kirjutada romaani tegelikult toimunud sündmuste põhjal, on ilmselt igal kirjanikul raske leida head tasakaalu faktitruuduse ja loo enda arendamise vahel. Lugu võiks olla veelgi haaravam, kui tegelikest sündmustest veidi kõrvale kalduda; või siis on parem ikkagi rääkida asjadest täpselt nii, nagu nad olid, tuues võimalikud süžeearengud sellele ohvriks? See ongi keeruline ülesanne ja iga kirjanik peab siin leidma parima balansi (nt võrdle Vilde triloogiaga). Mul on mulje, et "Samet ja saepuru" puhul on autor pigem püüdnud jääda faktidele truuks ja kirjeldada sündmusi ajaliselt õiges järjekorras, täites lisaks romaanile ka mälestusteraamatu rolli. See selgitab, miks võtab raamatust võrdlemisi suure osa enda alla peategelase Tallinnas-käik, mis minu jaoks muutus lõpuks veidi igavaks, sest see käik koosnes omavahel nõrgalt seotud episoodidest ning sel oli vähem pistmist raamatu põhiliiniga. Teiselt poolt mõistan, et väikesele lapsele pakkus see käik suuri elamusi ja kui raamatut võtta rohkem mälestusteraamatuna, siis on selle osa pikem käsitlemine mõistetav.

Kokkuvõttes siiski positiivne raamat - hea ja muhe lugemine, puudutades küll keerulisi teemasid, kuid tehes seda mahlakalt ja süžeeliinide osas nutikalt. Leelo Tungal on kindlasti ere Eesti luuletaja ja kirjanik ning tema raamatul - ilmselt just triloogial tervikuna - saab Eesti kirjandusklassikas olema kindel koht.

[verbava · Rating 4 out of 5]

у другій частині циклу про радянську окупацію естонії (перша — ось тут) п’ятирічна леело сахається російської мови, їсть так погано, що її доводиться вести до лікарки (яка на повну натяків розповідь про депортовану маму леело відповідає приблизно «а чого ж ви хотіли»), і вчиться читати листи, писані від руки, — та все одно розгублюється, коли лист від мами таки приходить, бо з табору (й у табір) можна писати тільки російською, а тих літер вона ще не знає. «ще» — бо російська, звісно, пре з усіх щілин, вигризаючи собі дедалі більше місця в окупованій культурі, й он уже заповзає у фільми, які дивиться леело:

я сиділа між тіткою і дядьком і майже не боялася, хоча спершу російська мова мене трошки налякала. але ж, подумала я, герої не зіскочать із екрану, щоб когось депортувати, та й усі вони дуже заклопотані співанням і тваринами.

тато леело досі намагається вирвати дружину із зубів системи, але виходить це приблизно так само, як у попередній книжці. зате він отримує пропозицію стати директором школи (як колись його жінка) й навіть знову поселитись у службовому помешканні; для цього треба всього-на-всього розлучитися (а з ворогами народу розлучають швиденько, достатньо заяви однієї сторони) й віддати в інтернат дитину ворога народу, бо нащо пристойним директорам школи попсуті діти. ця невидана щедрість нікого якось не вражає.

дуже сподіваюся, що kew видасть третій том — і що в ньому мама таки повернеться до леело. там уже доволі скоро має здохнути сталін, то навіть надія є.

(до речі, про сталіна — фрагмент, у якому дуже цікаво видно подвійне світосприйняття леело, складене з реальності і пропаганди:

майже всі мої знайомі дорослі трохи боялися сталіна і, коли згадували про нього в розмовах, посилали мене «побавитися своїми речами». правду кажучи, я теж почувалася трохи ніяково, співаючи про нього разом із дітьми з радіо. та це була особлива ніяковість — така, як з’являється, коли скажеш «до біса» і чекаєш, прийде по тебе рогата потвора чи ні).

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

Taaskord suurepärane näide sellest, et ka kurbadest ja tõsistest teemadest annab kirjutada väga soojalt ning lõbusaltki.

Ei oska muud ette heita, kui et ootan juba sarjale järge.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Täpselt sama hea kui esimene osa.

[Miina Lindberg · Rating 4 out of 5]

Väga mõnus lugemine.

[Carmen · Rating 5 out of 5]

See raamat on täis helgust ja armsaid hetki. Leelo Tungla ladus ja sujuv kirjaviis paneb väikesele Leelole kaasa tundma. Üdini südamlik lugemien.

[Liisi Laineste · Rating 4 out of 5]

Lugesin seda osa sarjast esimesena, jõudes selleni Mara Zalite „Viienäpu” ja Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” kaudu. Nende kõrval tundus lasteraamatuna: helge, kuigi synge, väga vaimukas ja leidlik.

[Ingrid · Rating 5 out of 5]

Peegeldab tohutult hästi lapse mõttemaailma ja nõukogudelikku korda läbi lapse silmade :)