What do you think?
Rate this book
Juggernaut
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
March 21, 2025
Klassikud väidavad, et just keskpärastest raamatutest saab teha väga häid filme. Aga vastupidine trikk on samuti võimalik ja „Juggernaut“ on selle elav tõestus.
Hakkasin suure hooga Nele Neuhausi uut tellist lugema, aga peagi sai selgeks, et ei teki mingit tunnet. Tegin teleka lahti ja Arte pealt tuli mingi retrofilm pealkirjaga „18 Stunden bis zur Ewigkeit“. Niipea kui muu jutu sees mainiti laeva nimega Britannic, loksus kõik paika. Kohe kui film läbi sai, lidusin keldrisse, lükkasin van Goghi „Tähistaeva“ seinalt eest ja tegin lahti seifi, kus ma hoian Milose Venuse käsi (jepp, need on ka minu omanduses) ja sedasorti kirjandust, mille omamist ma avalikkuse ees kunagi ei tunnistaks. Stockholmi antikvariaadist ostetud „Juggernaut“ on kogu kuhja peal.
Nagu varemgi kirjutatud sai, on film kui selline paras käkk. Võtetel läks kõik nässu, mis minna saab, ja isegi tolleaegsed seksisümbolid Omar Sharif ning Shirley Knight ei suutnud toimuva juures tõsist nägu teha. Mitme pommi üheaegse demineerimise trikk jäi Hollywoodi stsenaristidele ometigi meelde ja hiljem kopeeris seda MacGyver, samuti laeva pardal. Nagu F. Ashe Lincolni memuaaridest selgub, katsetati sellist süsteemi päriselus ainult ühel korral. Täpselt nagu Britannicu pardal läks ka tookord kõik nihu.
Film ise on tehtud peaaegu 30 aastat pärast teise maailmasõja lõppu, aga selle tegijatel oli ikka veel alaväärsuskompleks Saksa tehnika ees – pommi ehitaja on küll inglane, aga selle disaini viksis ta maha Frankfurdi insener Werner Sternelt. See on nii keeruline mehhanism, mida ilma Juggernauti abita oleks võimatu ohutuks teha.
Al Hine’i raamat tugineb ilmselt filmi esialgsele stsenaariumile, mida hiljem vähemalt paar korda ümber kirjutati. Filmi kõige olulisemaks stseeniks on demineerijate saabumine ja nende tormisest merest üleskorjamine. Raamatus libisetakse sellest üle ja seal käib kogu möll pommide ohutuks tegemise ning Juggernauti tabamise ümber. Dialoog on igati andekas ning kogu see kirju seltskond Londonis ja Britannicu pardal tegutseb hoopis usutavamalt kui mõnes moodsas tellises. Kõige paremini on õnnestunud just need tegelased, kes filmis puuduvad, alustades professor Kevin Moystenist, kes üritab päästa John Gay haruldast käsikirja, ja lõpetades soomlasest kapteni Pier Ahtoga, kes selle kogemata ära hävitab. Uskumatult osav kõrvalliin, mis kogu ülejäänud loole omaette vindi peale keerab. Scotland Yardi ülimalt innukas detektiiv Strong, kes Juggernauti isiku õigel ajal paljastab, aga suudab sellest alles liiga hilja ette kanda, on ka viimase peal. Al Hine oli autor, kellele meeldis stampide üle nalja heita ja ta segi seda ikka mõnuga.
Hakkasin suure hooga Nele Neuhausi uut tellist lugema, aga peagi sai selgeks, et ei teki mingit tunnet. Tegin teleka lahti ja Arte pealt tuli mingi retrofilm pealkirjaga „18 Stunden bis zur Ewigkeit“. Niipea kui muu jutu sees mainiti laeva nimega Britannic, loksus kõik paika. Kohe kui film läbi sai, lidusin keldrisse, lükkasin van Goghi „Tähistaeva“ seinalt eest ja tegin lahti seifi, kus ma hoian Milose Venuse käsi (jepp, need on ka minu omanduses) ja sedasorti kirjandust, mille omamist ma avalikkuse ees kunagi ei tunnistaks. Stockholmi antikvariaadist ostetud „Juggernaut“ on kogu kuhja peal.
Nagu varemgi kirjutatud sai, on film kui selline paras käkk. Võtetel läks kõik nässu, mis minna saab, ja isegi tolleaegsed seksisümbolid Omar Sharif ning Shirley Knight ei suutnud toimuva juures tõsist nägu teha. Mitme pommi üheaegse demineerimise trikk jäi Hollywoodi stsenaristidele ometigi meelde ja hiljem kopeeris seda MacGyver, samuti laeva pardal. Nagu F. Ashe Lincolni memuaaridest selgub, katsetati sellist süsteemi päriselus ainult ühel korral. Täpselt nagu Britannicu pardal läks ka tookord kõik nihu.
Film ise on tehtud peaaegu 30 aastat pärast teise maailmasõja lõppu, aga selle tegijatel oli ikka veel alaväärsuskompleks Saksa tehnika ees – pommi ehitaja on küll inglane, aga selle disaini viksis ta maha Frankfurdi insener Werner Sternelt. See on nii keeruline mehhanism, mida ilma Juggernauti abita oleks võimatu ohutuks teha.
Al Hine’i raamat tugineb ilmselt filmi esialgsele stsenaariumile, mida hiljem vähemalt paar korda ümber kirjutati. Filmi kõige olulisemaks stseeniks on demineerijate saabumine ja nende tormisest merest üleskorjamine. Raamatus libisetakse sellest üle ja seal käib kogu möll pommide ohutuks tegemise ning Juggernauti tabamise ümber. Dialoog on igati andekas ning kogu see kirju seltskond Londonis ja Britannicu pardal tegutseb hoopis usutavamalt kui mõnes moodsas tellises. Kõige paremini on õnnestunud just need tegelased, kes filmis puuduvad, alustades professor Kevin Moystenist, kes üritab päästa John Gay haruldast käsikirja, ja lõpetades soomlasest kapteni Pier Ahtoga, kes selle kogemata ära hävitab. Uskumatult osav kõrvalliin, mis kogu ülejäänud loole omaette vindi peale keerab. Scotland Yardi ülimalt innukas detektiiv Strong, kes Juggernauti isiku õigel ajal paljastab, aga suudab sellest alles liiga hilja ette kanda, on ka viimase peal. Al Hine oli autor, kellele meeldis stampide üle nalja heita ja ta segi seda ikka mõnuga.
August 2, 2025
Quite entertaining especially for a film adaptation. It works well for a novel as well. Decently paced with defined characters.
October 20, 2011
An enjoyable thriller with plenty of snappy dialogue.Almost every line the bomb disposal expert utters is a comic wisecrack. That is usually annoying but here it was quite clever and amusing.
January 9, 2013
Great novel!
Plenty of action and major thrills from start to finish.
Plenty of action and major thrills from start to finish.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews