Ühel novembrikuisel päeval jalutasime koos Pisi-Miga raamatukogusse. Mul oli kindel plaan leida raamatuid, mis oleksid naljakad, lihtsalt ajaksid naerma. Pole ju kerge beebikisa, magamata ööde ja valutava seljaga hakkama saada. Karlova harukogus suhtlesingi sel päeval just toreda raamatukoguhoidjaga, kellele minu päring tundus olevat just mõnus mõtlemisaines. Sest et inimeste huumorimeel ongi erinev ja sest et iga päev vist ei tulda küsimusega raamatuist, mis oleks naljakad. Igal juhul oli see mõnus jutuajamine riiulite vahel ning ühelt riiulilt leidsin muuhulgas lisaks "Kassapidaja pihtimused".
Raamatukoguhoidjatel on teadupärast paras ports naljakatest seikadest alati varuks. Ikka küsib keegi punast raamatut teemal X, teost "Hani ja mehed" või muud vahvat. Mõeldes sellele kommirahale, mida haritud inimestele palgaks makstakse, on tööalane humoorikas pool ilmselt üks osa valemist, mis sellest ametist kergekäeliselt loobuda ei luba. Aga on veel palju muudki. Igal juhul, kui mõtlen omadele kunagistele kogemustele või ja kolleegidelt kuuldule, on iseenesest tegu enamaltjaolt vahva tööga. Sest alati saab hullemini minna. Näitseks saab minna kassapidajaks. Sellest ka "katsumused". Mitte "seiklused" ega "pihtimused", ammugi mitte "vaikimised". Kui ma kirjutaks raamatukoguhoidja tööst kunagi raamatu, oleks selle pealkirjas "vaikimised".
Anna Sam on (nähtavasti) algul blogisse, seejärel kaante vahele kogunud hulga lookesi kassapidaja tööst - formaat, mis blogide populaarsuse kogumise aegu on olnud üsna levinud. Saad ju tänulikelt lugejatelt tagasisidet: "oh, nii äge!" ja "kas raamatu peale ei ole mõelnud, nii vahvalt kirjutad!". Mõni blogi ongi nii vinge, et sealsed palakesed iseenesest annavad raamat mõõdu välja. Samas kaldun arvama, et mõnigi blogil põhinev teos vajaks esmalt toimetamist, et raamatuks saada. Ehk vajaks isegi palju toimetamist.
Selle raamatu paigutaksin sõbralikult viimasesse mainitud kategooriasse. "Kassapidaja katsumused" on iseenesest ju põnev pilguheit kassapidaja tänamatusse töösse, kuid siin on minu jaoks liialt sellist õhtusse jõudnud väsinud inimese virinat ja sarkasmi. Jaa. On muhelema ajavaid kohti, on ka äratundmisrõõme, aga otseselt naerma see raamat ei ajanud, ega mõjunud kosutavalt ka hingele. Ootasin ehk liiga palju? Tõsi ta on, et ka kassapidaja on inimene ja selles mõttes on see teos silmiavav: missugust emotsionaalset, vaimset ja sotsiaalset p&÷+a need inimesed peavad igapäevaselt taluma. Kimdlasti see väsitabki, muudabki sarkastiliseks. Ja siis meenub mulle veel, et prantsuse huumor oma teatava kenitlemisega ja amüsantsete vaimukustega ei ole päris minu "teetass" - võib-olla siitki teatav möödarääkimine autori ja minu eelistuste vahel.
Igatahes: lugesin, sain veidi targemaks ka. Kindlasti soovitaks neile, kes plaanivad karjääri kassapidajana (vihje: sellist asja pole olemas). Aga hea on ikka küll, et olemas on raamatukogu: nüüd viin raamatukese sinna tagasi ja rahu temaga.