Seesama jõgi

by Jaan Kaplinski

"Seesama jõgi" on 2007. aastal Jaan Kaplinski ilmunud autobiograafiline romaan. Romaan räägib kolmandas isikus ühe üliõpilasest noormehe, kelle nime ei nimetata, naissuhetest ja eneseotsingutest.


Viron arvostetuin nykykirjailija kuvaa osin omaelämäkerrallisessa romaanissaan rehellisesti neuvosto-oloja ja naapurimaamme kiinnostavaa lähihistoriaa 1960-luvun alun neuvosto-Virossa arjen rauhallisen pinnan alla kytee. Eri maailmojen kontrastit korostuvat, ahdistus saa vastapainokseen kaipuun länsimaiseen kulttuuriin ja suureen taiteeseen.Tätä yhteiskunnallista taustaa vasten Jaan Kaplinski kertoo hellän ironisesti nuoren runoilijan kasvukivuista, yrityksistä repiä itsestä kaikki viattomuus ja yltää niin seksuaalisiin kuin mystisiinkin kokemuksiin. Nuorukainen löytää mentorikseen iäkkään teologin ja runoilijan, mutta lopulta tulee aika jättää oppi-isä ja seisoa omilla jaloilla, kasvot kohti maailmaa.

Genres: Fiction, Literature, Contemporary, Historical

321 pages, Hardcover

First published January 1, 2007

Reviews

[Kaarel Aadli · Rating 3 out of 5]

Tagantjärele paneb see kaanelt leitav Märt Väljataga lausutud "21. sajandi eesti kirjanduse tähtteos" kergelt muigama ja algul õrnalt, aga siis juba täie tõsidusega kulmu kibrutama. Sest algul oli tõesti täitsa kena, tekst voolas, oli mõlgutusi ja kõike. Ühel hetkel hakkas see end kordama. Sama lugu romantikaga, esimeses otsas oli hargnemisvõimalusi mitmeid – ehk tuleb midagi põnevat! –, aga see vajus ka kuidagi ära. Ja kui ma juba kümnendat korda lugesin kirjeldust kellegi rindadest või läbi kleidi paistvast hargivahest, siis ma enam ei jaksanud ja kuidagi piinlik hakkas kah. Kolmveerandi peal jäi pooleli. Ehk ootab paremaid aegu, ehk ei oota. Au suurmeistrile, aga kuidagi nihu oli see asi. Natuke palju on ikka paradigma muutuse tunne. Et noh, kui selle oleks kirjutanud naine, siis usun, et "tähtteosest" ei räägiks keegi. Aga eks seda kiidujuttu räägiti muidugi 2007, aeg vist ikkagi on edasi liikunud. Boše moi siiski.

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Vahel satub pooljuhuslikult minu öökapile raamat, mis vastab enamustele minu poolt "heale raamatule" seatud kriteeriumitele. Selline õnnelik leid oli viimati minu jaoks Jaan Kaplinski tugevate autobiograafiliste sugemetega romaan "Seesama jõgi". Tegemist on ilmselt ühe enam (üldiselt positiivset) vastukaja leidnud proosateosega käesoleval sajandil. Ehk ainult Kiviräha romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" ilmumine tekitas veel suuremat poleemikat. Näiteks Rein Veidemann paigutas Kaplinski romaani koheselt ka oma kanoonilisse teosesse "101 Eesti kirjandusteost". Kuna käsitletavat romaani on arvustanud, mõtestanud ning tükkideks lahti võtnud minust kordades erudeeritumad ja suurema lugemusega härrad (miks ainult härrad!?), siis proovin järgnevalt välja tuua kõigest mõned enda tagasihoidlikud mõtted ja tähelepanekud.

Esimese asjana kohtuvad romaanis "Seesama jõgi" kaks minu lemmiktemaatikat - suvitusromaan ja üliõpilaselu Tartus. Kaplinski viib meid 1960ndate aastate alguse kevadisse Tartusse ja hiljem südasuvisesse Lõuna-Eestisse. Nimetu filoloogiatudengi ellu on korraga tekkinud ridamisi uusi tutvusi, mis omakorda on toonud kaasa erinevaid eksistentsiaalseid küsimusi, mis vajavad iga noore inimese jaoks lahti mõtestamist (Kas õpin ülikoolis õiget eriala? Kas ma olen andekas mingil alal? Seksuaalse iha ja armastuse vahekord? Kas jumal on mingil kujul olemas? jne). Leidsin peategelasega hingelistes otsingutes ja vaimses arengutees mitmeid seiku mille olen isegi läbi teinud - üles kasvamine ema ja vanaema käe all, kirjanduse avastamine põhikoolis (peategelasele avas ukse kirjanduse võlumaailma Lermontov, minule Gailit) ja ühe "kadunud maailma" taga igatsemine. Mul oli ehk vähe kindlam siht silme ees ning kardinaalseid eesmärgi muutusi nõnda tihti ette ei tulnud, kui romaani peategelasel:

" Naljakas see kõik oli: eile oli ta korraks usklik kristlane, kes hardalt palvetas oma Jumala poole, täna oli ta pagan, kes tõi ohvrianni esivanemate jõele ” (27. peatükk).

Kõige olulisemaks ja tudengi maailmapilti kardinaalselt muutvaks sündmuseks on tutvumine Õpetajaga. Õpetaja ehk Alo prototüübiks on Uku Masing. Tudengi külaskäigud Õpetaja koju ja nende vestlused maailma keelte, ajaloo, ühiskonna ning religiooni üle on romaani kaasahaaravam lugemine. Sügavuti mineva dialoogi puudumine tudengite ja õppejõudude vahel tänapäeva massiülikoolis on kindlasti üks suuremaid puudujääke meil kogu aeg reforme "vajavas" haridussüsteemis. Enam pole tudengitel ja ka õppejõududel lihtsalt aega maha istuda ning arutada maailma asjade üle. Dialoog ongi ju õppeprotsessi alus, kuid selle tekkimine õppejõu ja 300-500 pealise auditooriumi vahel on pea võimatu. Kaugõppes pole õnneks olukord veel nõnda hull ja tihti saab õppejõududega loengutes/seminarides pikemalt mõtteid vahetatud. Kuid suure algustähega Õpetajast olen tõesti oma õpingute jooksul puudust tundnud. Mõnikord oleks noorel inimesel lihtsalt tarvis tunda oma rumalust kellegi palge ees ning mõista kui palju on veel tarvis õppida ja pingutada.

Uku Masingule on viimaste aastakümnete jooksul püütud külge pookida müstiku/märtri või lausa pühaku kuulsust. Kaplinski on oma romaanis proovinud sellele nähtusele vastu astuda ning püüdnud näidata Masingut tavalise inimesena. Õpetaja on küll inspireeriv, erudeeritud ja erinevaid teeotsi kätte juhatav, kuid samas ka tujukas, kangekaelne ja kohati lapselikult armukade. Peategelasest ei saa Õpetaja jüngrit ega pimesi kummardajat. Tema püüab leida teed Tõeni ja Temani omal viisil, nagu me kõik seda peaksime tegema.

Teine minu seatud kriteerium, millele "Seesama jõgi" vastab on "intellektuaalne väljakutse". Tegemist on raamatuga, mis tekitab lugedes huvi uute elualade ja teaduste vastu. Samuti pidin alatihti ÕS-ist või Wikipediast uurima mõne sõna või mõiste tähendust (näiteks sõnad laube, sonn või mõisted antropsoof, promiskuiteet). Tunne, et lisaks meeldivale lugemiselamusele said ka natuke targemaks, on tõesti hea. Näiteks hakkasin romaanist tõukudes ülekuulama Ringo Ringvee loengusarja "Üldise usundilugu", mida sai esimesel kursusel ülikoolis läbitud.

"Seesama jõgi" annab samuti huvitava pildi Stalini-järgsetest meeleoludest maal ja linnas. Lõuna-Eesti maastik on tihedalt täis metsavendade ja küüditamise märke (ahervaremed, tühjad talud, legendid), kuid surmahirm on hakanud inimeste südamest kaduma. Tarvis on eluga edasi minna, põld ei oota sinu leina järel. Hirm võimude ees on kolinud pigem linna ja sealsete inimeste südametesse. Nüüd tunduvad KGB uurijate ja ülikooli partorgide poolt läbi viidud "arenguvestlused" lihtsalt koomilistena. Võim, kes näeb tõsise probleemina provintsi linnakeses õppiva tudengi käes olevat paari luuletust, ei saa kaua püsida. Ajalugu on selle elavaks tõestuseks aina uuesti ja uuesti.

Romaani ainsaks häirivaks teguriks oli Kaplinski valik jutustada lugu kolmandas isikus. Esimesed viiskümmend lehekülge tekitas see kohati segadust ning aju hakkaski vaikselt TA-sid MA-deks muutma. Viimasteks peatükkideks oligi kolmandas isikus tudeng muutunud esimeses isikus tudengiks. Samuti tekitas mõistmatus, miks Kaplinski ei ristinud kõiki oma tegelasi ära ja jättis näiteks Õpetaja nimeks Alo ... . Distantseerumise katse niigi kõigile selgetest prototüüpidest tundus ebavajalik.

"Seesama jõgi" on kaua tehtud kaunikene. Romaani lõppu on märgitud "Heinävesi 1994 - Tõravere 2007". Mõni lugu vajabki aega süveneda ja võimalust autoril oma mõtetega pikemalt dialoogis olla. Loodan südamest, et Kaplinskil on kusagil lauasahtlis olemas tekst, mille kirjutamise alguseks on märgitud "Tõravere 2007" ning lõpudaatum ka lähitulevikus sinna juurde lisatakse.



Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Bill · Rating 2 out of 5]

This is the first novel by Kaplinski, who is apparently more well know as a poet. It's not really a novel in the traditional sense, as there is little or no discernible plot. Instead it is 320 pages of philosophical and theological musings, which, to be perfectly honest, I found to be extremely boring. What little plot there was centered around the main character, who, as far as I could tell, remains nameless throughout, and his efforts to lose his virginity. Unfortunately, these rare snippets of plot were not enough to rescue the book, at least not in my opinion.

[Aleksander Mustonen · Rating 4 out of 5]

Selline CLASSIC tiksutamisromaan. Väga suvekas. Need filosoofia ja teoloogia ampsud olid ka muhedad. ( kuigi vahest kohtades, kuhu nad väga hästi ei sobinud ).

[Robert Varik · Rating 5 out of 5]

Selle Bildungsromaani mina on Kaplinskist enesest inspireeritud nimetu, umbes 20. eluaastates tegelane, kes armub ning õpib ennast ja maailma tundma 1960. aastate Tartus ja Lõuna-Eestis. Raamatus on ilmselt väga hästi tabatud ajastu vaimu. Vana Eesti oli küll näiliselt minema pühitud - kadunud oli vana eliit, hooned , vabariik ise jne -, kuid see elas noore põlvkonna (Kaplinski sündis 1940) ihalustes edasi. Peategelasele on vana maailma pidepunktiks Õpetaja tegelane (aluseks Uku Masing), kes jagab temaga avalikult põlatud teadmisi ning jutustab teistestki kadunud maailmadest (lisaks vanale Eestile ka eksootilistest ida- ja antiikmaadest). Raamatu pealkirjagi võiks tõlgendada nii, et kuigi kogu vana Tartu oli hävitatud nii füüsiliselt kui vaimselt, voolas seesama jõgi nii sümboolselt kui ka otseselt siiski 1960. aastate Tartust läbi. Nõukogude võim võis küll lämmatada ja suruda alla vana maailma, millele see vastandus, kuid noor ENSV põlvkond jäi kiuste sellega seotuks.

Ehkki romaanis on ka klišeesse kalduvaid armulugusid (ega romaanis ilma romaanideta saagi) ning sellega kaasnevat enese seksuaalset avastamist, teeb Kaplinski meisterlik arutlusoskus raamatu väga väljapaistvaks kirjandusteoseks. Nii raamatu sisemonoloogid kui ka dialoogid on kirjutatud üliladusalt ja loogiliselt, neid on lihtne jälgida ja väga huvitav kaasa mõelda. Kaplinski on suutnud oma filosoofilise eruditsiooni valada suurepäraselt bildungsromaani vormi. Armusuhete kõrval ja läbi nende käsitleb romaan sisukalt nii metafüüsilisi küsimusi (mis on jumal? kuidas on õige jumalat teenida? kes on hea inimene?) kui ka nõukogude ajale omaseid poliitilisi küsimusi (mis tingimustel on koostöö julgeolekuga õigustatud? Kas vana Eesti vabariik on üleidealiseeritud? kas üksikvenelane on süüdi oma rahva pattudes?).

Lugedes seda raamatut näiteks pärast Sven Mikseri "Varedat", millega sel on päris palju sarnasusi, kahvatub viimane väga oluliselt. Kaplinski (ainus) romaan tõuseb tõesti eesti kirjandusväljal esile ning väärib igati sajandi tähtteose tiitlit, mis sellele on Märt Väljataga poolt antud.

[pille-riin ⋆⑅˚₊୨୧ · Rating 2 out of 5]

Vahest oli ta liiga pikkade filosoofiliste mõttekäikudega ning ma ei osanud seda hinnata, polnud minule meelepärase stiiliga raamat. Minu jaoks oli ka seksuaalseid veidraid kommentaare liialt palju, aeg-ajalt hakkas isegi veidi piinlik neid lugedes. Raamat polnud just kohutav, kuid venis pikaks ja vahel tundus, et midagi ei toimu. Ega ma uuesti ei loeks, aga täiesti maha ka ei põlga.

[Maris Pedaja · Rating 3 out of 5]

Minu emotsioonid Kaplinski 2007. aasta tähtteost lugedes võib jagada laias laastus kolme faasi: vasikavaimustus, tüdimus ja heatahtlik leppimine.
Juba teose esimestel lehekülgedel adusin, et tegemist on täpselt minu teetassiga: nautisin tarkuseteri tihedalt täis pikitud teksti ja läksin oma vaimustuses suisa nõnda kaugele, et lasin erinevatel keeleoskajatel lahti mõtestada võõrkeelseid salme, mida teoses ikka ette tuli.
Ajapikku roiutas seesama tihe tekstistiil, millest olin teose alguslehekülgedel olnud nõnda lummatud, mu täielikult ära. Loo sündmustik ei pakkunud piisavalt pinget, filosoofilised sisemonoloogid muutusid õige pea tüütuks. Lausetest stiilis „Ema või vanaisa olid talle jutustanud, kuidas lord Byron oli ujunud üle Hellespontose Euroopast Aasiasse või vastupidi, ja „Loomingust“ luges ta tõlkes Swinburne’i luuletust ujuja mõtisklustest motoga Somme mollior unda – laine on pehmem unenäost“ lendasin diagonaalis üle. Veidi võõristust tekitas asjaolu, et pea kõik teose tegelaskujud olid hinges erudiidid, kes pillasid aeg-ajalt nii muuseas võõrkeelseid fraase – ühest targast Õpetajast oleks täiesti piisanud.
Teose lõpusirgel võttis tegevustik dramaatilise pöörde. Viimaks ometi! Viimase neljandiku lugesin läbi suure õhinaga, jäin lõpplahendusega rahule. Loodetavasti suudan mõnekümne aasta pärast, mil olen ise haritum, ka teose keskosast rohkem mõnu tunda. Hetkel päästsid aga Kaplinski teose minu jaoks algus ja lõpp.

[karl · Rating 2 out of 5]

niivõrd paljulubav algus ning kahju, et mingi hetk kõik lihtsalt rappa kiskuma hakkas... vestlused õpetajaga raamatu esimeses osas olid tõesti äärmiselt huvitavad, mõtted religioonist, identiteedist või keeltest ja kirjandusest, erinevad arvamused esimesest vabariigist või nõukogude ajast samuti. ja tegelikult ka lihtsalt too, missugune üliõpilaselu eelmise sajandi keskpaiku tartus välja nägi.

aga peale esimest kolmandikku vajus kõik kuidagi tasapisi ära... nii palju kui mulle ka meeldib suvel maal olla, ei jaksa ma sellest lõputuid kirjeldusi lugeda. eriti kui sündmustik rahuneb tõelisesse suvisesse temposse, midagi huvitavat ei juhtu ning mõtted keerlevad aina samade küsimuste ümber, värskeid vastuseid pakkumata... ning teatud teemadest hakkas lihtsalt tüütu, nagu näiteks peategelase kinnismõttest „meheks saamisest“ ja tema pidevast naiste jõllitamisest. ma saan aru, et kaplinski eesmärk oli noorpõlvemälestusi võimalikult tõeselt ning ilustamata edasi anda, kuid lugeda peategelast enda toime pandud seksuaalvägivalda nii ükskõikselt ja iseenesestmõistetavalt - veidi isegi õigustavalt - kirjeldamas ajas lihtsalt vihale. kokkuvõttes ei teagi, kellele toda raamatut soovitada võiks, nii et 2/5.

[Zalias · Rating 4 out of 5]

Visai nustebau, kad Estijoje taip pat buvo partizanai ir tiek daug visko panašaus. Buvo įdomu, tik norėjosi perskaityti ir originalius estiškus pavadinimus, ne tik lietuviškus atitikmenis. Pagrindinis veikėjas mane dažnai erzino nebrandumu. Tikėjaus daugiau atgimimo turinio. verta paskaityt :)
O Rusijos veiksmai panašu vis tie patys "jeigu valstybės vadovai nesusitvarko su savo valstybės reikalais, jie susivilioja imtis kokios tarptautinės avantiūros: pergalingas karas būtų lyg ir geriausias būdas nuraminti ir apgauti liaudį."

[Otto Stam · Rating 3 out of 5]

This book I read because I was to go to Estonia on holidays. I suppose it served me well in meeting with something I did not know. I liked the philosophical musings of one of the personages. Also the theme of: Is someone that is admired also trustworthy? What I also see is the theme of: Does one need to stick to faith, or is life sometimes bigger than that? There were a few times that I just had to go on reading, but then soon enough it was interesting again.
In my endevour to meet something new I was satisfied.

[Inga · Rating 2 out of 5]

Šādas grāmatas, ja vispār, tad jālasa agrā jaunībā, kad vēl nav nācies precizēt un formulēt sev to pasauli, kurā dzīvo, un viss ir tik jauns, un pieaugušie ir tik gudri.
Tad arī man vēl gribējās, lai manī saber visus pasaules spožos noslēpumus, un es tik ausītos un klausītos, un staigātu zvaigžņu pielietām acīm.
Tagad es to visu redzu, kā savstarpēji nesaistītas un lielā vairumā nepatiesas "patiesības". Pieaugu veca. Un priecājos par to.

[Siim Reineberg · Rating 4 out of 5]

“Tuli ootamatu, lausa ehmatav mõte: ehk ta ei ole lihtsalt läbenud õnnelik olla. Nagu oleks mingi kihk teda kogu aeg sundinud edasi tõttama, kihutanud osa saama, teada saama, aru saama. Et õnnelik olla, peab vist oskama korra ajas, olevikus pidama jääda, jätta muretsemine tuleviku
pärast ja kahetsemine mineviku pärast. See on vahest midagi, mida peab oskama, mida peab isegi õppima. See ongi vahest meditatsioon või palve, kus inimene on üksi, kahekesi Igavese Olevikuga.”

[Anekad530 · Rating 3 out of 5]

vislābāk man patika iesējums, atvērumi turējās vaļā, vākiem bija brezenta tekstūra(ja, varbūt kļūdaini atceros). tad man patika kompozīcija- bija uzbudinājums, tad satraukums, tad sarežģījums, tad dramatisks atrisinājums un tad tā izrādijās tā pati upe, ļoti forši

[Emma Kutman]

Soovitus tartlastele!!!

[Nathan Albright · Rating 3 out of 5]

There are some books that are simply awful books that no one would ever want to read, and that are devoid of interest except for the point of mocking them [1]. There are other books that are awful, but the kind of awful that leads them to be chosen for reading in high school literature classes because it is thought that they will be useful and relatable to young people. This book is clearly in the second camp, a book that deals with the concerns of an intellectual young man to find mental and spiritual enlightenment. In many ways this book is particularly Nathanish, and is further evidence of the fact that it is far easier to find people like me in books than in life. I’m not sure what that means, or what it says about me, but it is something that I notice over and over again. As I was reading this book, I kept being asked what it meant, because my commentary on its contents was deeply humorous to the people I happened to be with.

The contents of this book read like some sort of terrible nightmare. A bright young man from a complicated family background, including a father who died in Siberia as an enemy of the state seeks wisdom and knowledge from a bitter and misanthropic teacher. Simultaneously, he falls in infatuation with too many young women and unsurprisingly wonders if the best solution would be to end it all by drowning himself in the “mother river,” but manages to cling to life despite his bouts with despair. To make matters worse, he is denounced to the local Communist authorities for some poetry and is forced into a complicated dance with Estonian leaders about what is best for him and his country. The fact that the novel begins with the death of the teacher and with the narrator married lets the reader know that everything turns out alright in the end, but the novel reads like American Pie or Superbad for the intellectual set given how desperate the main character is to get laid.

To say that the novel has a lot of problems is a massive understatement. The narrator comes off as a bit too angsty, and is not particularly sympathetic given his clumsy attempts at womanizing. His taste in women can at least be commended, and his desire for intellectual and spiritual growth appears to be sincere. The teacher, who has fallen in love with the his young niece, one of the women that the narrator is infatuated with, appears even more creepy and unpleasant. There are many readers who will be able to relate to the novel and the personal and political problems of the narrator, but few will want to admit it. The novel wisely begins with the happy ending, even if the book reads like an Estonian version of a couple of seasons worth of How I Met Your Mother. All of this is to say that this is the sort of book that literature professors love and that students are forced to read. I read it by choice, but that is my own fault. As a final note, this book has quite a few typos and could probably use some polishing in the copyediting process. It is unclear if the book will remain in print long enough to receive such polishing.

[1] See, for example:

https://edgeinducedcohesion.wordpress...

https://edgeinducedcohesion.wordpress...

https://edgeinducedcohesion.wordpress...

https://edgeinducedcohesion.wordpress...

https://edgeinducedcohesion.wordpress...

https://edgeinducedcohesion.wordpress...

[Kai · Rating 3 out of 5]

The first 200 pages are fairly tedious reading, following the boring activities and discussions a young university student has with his mentor, who is a theologian and linguist in the Soviet era of Estonia's history. Set in the early 1960s it follows the philosophical ideas of this young man and his questions about God and religion, as well as his immature and unsuccessful relationships with two young women.
Then everything changes when the KGB interrogate him regarding his reading of and distribution of the pre-war Estonian poet Marie Under's work. This leads to further questioning by the university and subsequent "exile" to Leningrad University to study oriental languages. Whilst this is actually a beneficial educational move for him, it is also an indication of how Soviet era suspicions and surveillance occurred and forced people's lives to be altered.

[Velta Gūtmane · Rating 3 out of 5]

Stāsts ir par studentu kurš mācas Tartu universitātē un raksta dzeju. Viņam ir interese par dažādu tautu valodām, un to kutūrām, kas ir ļoti interesanti. Šajās zināšanās viņu ievada skolotājs, kurš ir labs valodu zinātājs. Viss notiek padomju laiku gaisotnē, kur ir jāuzmanās, lai kādam neliekas, ka tu darītu kaut ko pretpafomju garā. Stāstā ir iepītas dažādas sievietes, kā liktenīgā sieviete, baudas apmierinātāja u.c. Svarīga ir arī dabas klātbūtne. Uz laukiem kur students jūtas kā mājās. Upē, kur viņš atsveldzinās. Tiek pieminēts teiciens - vienā upē nevar iekāpt divas reizes. Šis teiciens, laikam atsaucas, uz grāmatas virsrakstu. Vismaz man tā liekas.

[Tiina · Rating 5 out of 5]

Klassikaline arengu- ja ülikooliromaan, mis on pikitud dialoogivormis filosoofiliste arutluste ja kultuuriliste viidetega. Oli tore - kuigi veidi nukker - oma poolununenud humanitaarteadmisi värskendada. Tundub olevat palju võimalusi, kuidas seda lugeda, võib-olla isegi -- MIDA sellest lugeda. Mulle ehk eelkõige armas suveraamat, selline, kus lõhnad ja palavus muutuvad tajutavaks. Kindlasti ka ajasturomaan. Kindlasti ka kuhjaga keeleilu, veidi murretki, ja siis need pehmed "hääd" ja "pääd" -- nämm.

[Järvi · Rating 5 out of 5]

Kaua kirjutatud, kaunikene. Nõukaaegse eskapismi peaaegu ammendav kirjeldus - müstika, orientalistika, muinasaeg, teoloogia. Vabad said olla füüsikud, keemikud, matemaatikud …

It is interesting to see how much of this book can get „lost in translation“, and I don‘t really mean the language, but the lack of the shared background. It is somewhat an autobiography and it does make a difference if you know the places and people he talks about. Not sure the plot is even important, it is more about escapism during the Soviet occupation.

[Talikha · Rating 3 out of 5]

"..., suitsetamises peaks ka olema midagi rituaalset." /14/

Tsiteerituga olen alati nõus olnud. Suitsetamine ei saa olla lihtsalt ajaviide, see peab olema rituaalne. See on see, mis teeb suitsetamise nauditavaks. Ja sellepärast ei armasta suitsetada käigu pealt, möödaminnes. Tahan seista ja nautida. Soovitavalt koos kohviga, karges hommikupäikses. Pärast raamatu lugemist esines mõnda aega mu kõnekeeles vanakeelseid asesõnu ja väljendeid.

[Thebleras · Rating 4 out of 5]

http://www.columnaedicions.cat/ca/lli...