What do you think?
Rate this book
Flandria päevik
Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.
- GenresFiction
340 pages, Hardcover
First published January 14, 2008
12 people are currently reading
108 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books122 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
October 9, 2012
Ei kujuta ette, kas ükski eesti keeles kirjutav (proosa) autor suudaks kunagi midagi sarnast kirjutada. On võimalik, et tegemist on parima eesti keeles kirjutatud romaaniga. Läbi kõikide aegade. Kui ta on romaan. Aga sellel ei ole tähtsust. Ja mitte seetõttu, et siin on võrdlus koertest, hobustest ja kassidest, mida ma meelega ei hakanud välja kirjutama, sest tahtsin, et ta jääks kusagile sinna samasse, peitu ja olemasolevaks. Kohutav oli endale lõike välja kirjutada, see sarnases mingile lihunikutööle, aga mitte vilunud lihuniku, vaid täieliku algaja, kes ei tee veel vahet sabakondil ja ninasõõrmetel. Aga midagi ikka tahtsin välja võtta. Kuigi esimesest leheküljest (ja see ei ole liialdus) oli selge, et kui üldse tahta siit endale midagi kirjalikult talletada (raamat, mida lugesin, ei kuulu mulle), tuleks iga rida ümber trükkida. Mul on hea meel, mingil põhjusel, et ma seda varem ei lugenud. Võib-olla ütleksin seda ka kümne aasta pärast. Aga seegi ei tähenda tegelikult mitte midagi. "Flandria päevikud" on 2012. aastal loetust nii eraldi (ei tahagi öelda, et teistest sedavõrd üle), et igasugune kronoloogia kaotab tähtsuse. Lihtsuse võimatus ja kõige suurem võimalikkus. Aitäh.
- Aga mida tehagi, kui sa juba kord oled võõras linnas, kus sul mingeid sidemeid ega kohustusi pole? Mingi kurss kuhugi poole tuleb ju võtta. Kui tuleb. Tegelikult on palju lihtsam ja rahulikum mitte vaadata vaatamisväärsusi. Ja neid veel kaardi järgi otsida, jumal hoidku! Sest tegelikult sa ju ei taha neid näha. Inimlikkus, mis puudutaks su inimlikkust, on neis nii vahendatud, nii abstaktne, nii ära vaadatud ja sildistatud. Vaatamisväärsused on lihtsalt ühe ajastu kultuurihullus.
- Ja linna vaimne olemus oleneb sellest, kes, kui palju ja missuguseid mõtteid seal mõelnud, missuguseid elusid elanud on. Pariis on läbi sajandite olnud teatava vaimse otsingu paik, Brüssel nagu Tallingi ja nagu enamik linnu, on seda olnud palju vähemal määral ja selles nende vahe ongi. Mitte majades, kuigi need on ka muidugi erinevad. Eks needki ole vaimu avaldused.
- Me ei näe ju siin elus seda hingede tantsu, mida me kaasa tantsime.
- Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe.
- Ma pole elanud teistsuguses kultuuris ega tea, kas neis on ootustel nii tähtis koht. Mõned väidavad, et pole, aga ma väga ei usalda sellist võõra kultuuri välist vaatlust. Sa näed seal seda, mida otsid. Ja kui sa elad ta omaks, siis sa ei näe jälle midagi muud kui elu.
- Elu on see ainus Jumala Ime (või jumala ime, ega need majusklid midagi ei tähenda, need on ainult meie tsirkus ja suurelisus), mida ma tunnen. Anna talle ainult võimalus, anna talle natuke aega ja alati ta leiab tee, ikka ta ajab veel vastu ootusi mõne õie välja, lööb laulu lahti, poetab midagi söödavat su jalge ette. See on ainuke ime, mida ma tean, sest teisi ma ei unne, see on mu ümber ja mus endas. Universum, tähed ja planeedid, see muidugi ka. Aga see on rohkem teadmine, arvamine kui tunne. Sa ma ei tunne.
- Aus oleks jõuda selleni, et enam üldse raamatuid ei loe, oled niisama. Sest raamatute lugemine on lõpuks ajaviide nagu iga teinegi. Kujutad ette, et saad targemaks. Noh, ütleme, et saad ka. Kuni teatud punktini. Siis hakkad lollimaks tagasi minema. See oli vana Koguja, kes ütles, et kes lisab teadmisi, lisab valu. Sama hästi võiks öelda, kes lisab teadmisi, lisab teadmatust. Ja lõpuks teeb see ka sama välja.
- Ta kuulas mind nii hoolega, käis mu järel, imetles, hoolitses mu eest. Ta oli noor ja natuke rumal oma suures tarkuses, aga mulle tundus, et hea südamega.
- Kõik rahvad, kes seda veel saanud pole (sest mingi ähmase ajakirjandusliku ettekujutuse kohaselt jagatakse seda nimelt rahvastele), hellitavad lootust ka oma kirjanduse vappi tolle erilise kuldkrooniga kaunistada ja Nobeli komitee võiks seda lootust muidugi suurel määral arvestada. See on natuke nagu Eurovisioon, selline väikerahvaste lootuseloterii.
- Parem oleks ikka alati oma aeg ära kannatada. Ma olen alati natuke varem jalga lasknud, igalt poolt ja kõigist asjadest. Ma ei tea, mis maania see mul on. Aga tagantjärele olen ikka vaadanud, et näe, oleks ju võinud ikka veel selle natuese aega ära kannatada, mis see mulle siis oleks maksnud. Aga alati ei teagi ju, kas seda aega on natuke või natuke vähem natuke. Ja siis kipudki minema, kohe. Kõige hullem on see, tihti tuleb see "varastatud" aeg, ikkagi mingis vormis "ära istuda", niikaua, kui kohale jäädes oleks tulnud. Ja veel üsna samal viisil. Ja lisaks oled oled sa midagi kaotanud, millestki ilma jäänud. Ei, ma ikka vaatan, et parem truudus kui reetmine, kuigi see on alati ahvatlevam ja meie aeg koguni soosib seda isikliku vabaduse sildi all, ja parem "lõpuni" ära kannatamine kui enne minema lipsamine. Aeg on midagi sellist, mida mitte millegagi ei saa asendada, sest see pole mitte aeg, vaid elu, tükk elu, mis sa elad ja mis on su ainus tõeline aken ja õpetaja. Sa ei saa mitte mingi valemiga praegu sinna, kuhu sa jõuad omadega homme või kahe või kahekümne aasta pärast.
- Selline armas ja tundub, et rõõmsameelne poisike. Liiga tundlik või liiga suur unistaja. Peaasi, et ta ennast sellepärast halvemaks pidama ei hakka. Praegu ta veel kindlasti ei pea. Nii noorelt veel lihtsalt ollakse, kes ollakse, elu ise kaitseb meid. Mõtlemise viga tuleb hiljem sisse.
- Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume , et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.
- Tahaks ikka veel elada. Või on asi selles, et kui oled keskpaigast üle, neljakümnendatest ja neljakümne viiestki üle, siis hakkab su oma surm sulle tasapisi lähedale nihkuma. Ta muutub nähtavaks. Või mis tema, sa hakkad tasahilju tajuma oma lõplikkust, et sulle on vähem jäänud, kui on olnud, ükskõik, mis ka poleks. Ja kõige lõplikkust. Et on nii palju asju, mille kohta saab ainult öelda, mis tehtud, see tehtud, mis olnud, see olnud. Neid ei saa enam tha. Või uuesti teha. Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles ilusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust. Senini ma olen surma tajunud pigem kui pääseteed, parajat ninanipsu elule ja maailmale. Lähen ära ja vaadake ise, kuidas te hakkame saate. Eile õhtul seal salongi tugitoolis istudes, kui kedagi rohkem majas polnud, olin siiski Masaaki Suzuki ja tema Bachi seltsiks peale pannud, nägin nagu esimest korda vilksamisi tema reaalsust, et see pole mitte see, et sina lahkud maailmast, vaid see, et maailm lahkub sinust. Ja sina pead ise vaatama, kuidas sa saad. Ja et ta ongi juba hakanud vaikselt minema. Tühje kohti koguneb. Maailma jääb vähemaks, su olemine maailmas, su keha, muutub tasapisi hõredamaks. Siit ja sealt hakkab tühjus läbi paistma. See keerad instinktiivselt oma pilku nii, et need kohad ei paistaks, aga lõpuks pole see enam võimalik. Vilksamisi näed ted ikka. See on seesama, mis vilksamisi ennast peeglist näha, kui pole jõudnud peeglisse vaatamise nägu ette teha. See su surelikkus. See on sinus juba näha, mitte ainult teistes sinuealistes, kelle juures sa ometi märkad kõiki neid lagunemise ja allaandmise märke. Ja mida suuremaks muutuvad need tühjad kohad, mida kehvemaks see tore keha, mis on ju ometi veel päris tugev, milleski võib-olla just oma tugevuse tipul, eluga täiesti ära harjunud, seda tugevamaks muutub see raevukas soov veel näha. Aga mitte võõraid maid ja kohti, isegi mitte teisi inimesi, Kongo Brazzaville'i või kedagi väga tarka ja armast, vaid nimelt seda tühjust. Et mis seal siis ometi on, kui tühi võib viimaks olla see tühjus ja mis on need eelviimased asjad, mis kaovad. Ja see huvi paisub tasapisi, ma tunnen juba, mingiks maaniaks. Näha veel ja veel. See iha on isegi suurem kui need teised ihad, mis selle kõrval muidugi kahvatuvad, magenevad. Näha veel, aga mitte asju ja olendeid, jah, asju ja olendeid, päevi ja öid, suvesid ja talvi, kevadeid ja sügiseid, aga mitte neid endid, vaid nende kasvavat tühjust. Ja kuidas nad muutuvad järjest ilusamaks.
- Vahel leiab nende vahelt mõne liblikatiiva või isegi linnupesa, kui riita on juba suurem auk tekkinud. Vahel ka terve liblika, pealtnäha elutu, aga ikkagi elava, sest kui ta juhtub koos puudega märkamatult tuppa sattuma, siis ta ärkab ellu ja lendab aknale, laperdab seal, pooluimaselt, tahaks välja. Aga aknad on kõvasti kini kleebitud. Ja seal väljas, pakases, ta lendaks ehk mõne meetri, kukuks hange peale maha. See välja, kuhu ta tahab, on kusagil mujal, seda pole praegu.
- Ega maal ei taheta olla. See on ainult selline jutt, et oh kui tore ja vaikne teil seal maal, saaksin mina ka! Inimene ikka saab, kui ta midagi väga tahab, kui see talle tõesti tähtis on, mitte ainult et ta arvab, et on tähtis.
- Igatahes, midagi saab sellest raamatust teada, midagi tähtsat, tundub. Tunnistuse ühest võimalikust maailmast, mille kaasaegsed me veel hiljuti olime, aga mis nüüd on vist samuti minevikku vajumas. Aga endiselt võimalik.
- Aga mida tehagi, kui sa juba kord oled võõras linnas, kus sul mingeid sidemeid ega kohustusi pole? Mingi kurss kuhugi poole tuleb ju võtta. Kui tuleb. Tegelikult on palju lihtsam ja rahulikum mitte vaadata vaatamisväärsusi. Ja neid veel kaardi järgi otsida, jumal hoidku! Sest tegelikult sa ju ei taha neid näha. Inimlikkus, mis puudutaks su inimlikkust, on neis nii vahendatud, nii abstaktne, nii ära vaadatud ja sildistatud. Vaatamisväärsused on lihtsalt ühe ajastu kultuurihullus.
- Ja linna vaimne olemus oleneb sellest, kes, kui palju ja missuguseid mõtteid seal mõelnud, missuguseid elusid elanud on. Pariis on läbi sajandite olnud teatava vaimse otsingu paik, Brüssel nagu Tallingi ja nagu enamik linnu, on seda olnud palju vähemal määral ja selles nende vahe ongi. Mitte majades, kuigi need on ka muidugi erinevad. Eks needki ole vaimu avaldused.
- Me ei näe ju siin elus seda hingede tantsu, mida me kaasa tantsime.
- Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe.
- Ma pole elanud teistsuguses kultuuris ega tea, kas neis on ootustel nii tähtis koht. Mõned väidavad, et pole, aga ma väga ei usalda sellist võõra kultuuri välist vaatlust. Sa näed seal seda, mida otsid. Ja kui sa elad ta omaks, siis sa ei näe jälle midagi muud kui elu.
- Elu on see ainus Jumala Ime (või jumala ime, ega need majusklid midagi ei tähenda, need on ainult meie tsirkus ja suurelisus), mida ma tunnen. Anna talle ainult võimalus, anna talle natuke aega ja alati ta leiab tee, ikka ta ajab veel vastu ootusi mõne õie välja, lööb laulu lahti, poetab midagi söödavat su jalge ette. See on ainuke ime, mida ma tean, sest teisi ma ei unne, see on mu ümber ja mus endas. Universum, tähed ja planeedid, see muidugi ka. Aga see on rohkem teadmine, arvamine kui tunne. Sa ma ei tunne.
- Aus oleks jõuda selleni, et enam üldse raamatuid ei loe, oled niisama. Sest raamatute lugemine on lõpuks ajaviide nagu iga teinegi. Kujutad ette, et saad targemaks. Noh, ütleme, et saad ka. Kuni teatud punktini. Siis hakkad lollimaks tagasi minema. See oli vana Koguja, kes ütles, et kes lisab teadmisi, lisab valu. Sama hästi võiks öelda, kes lisab teadmisi, lisab teadmatust. Ja lõpuks teeb see ka sama välja.
- Ta kuulas mind nii hoolega, käis mu järel, imetles, hoolitses mu eest. Ta oli noor ja natuke rumal oma suures tarkuses, aga mulle tundus, et hea südamega.
- Kõik rahvad, kes seda veel saanud pole (sest mingi ähmase ajakirjandusliku ettekujutuse kohaselt jagatakse seda nimelt rahvastele), hellitavad lootust ka oma kirjanduse vappi tolle erilise kuldkrooniga kaunistada ja Nobeli komitee võiks seda lootust muidugi suurel määral arvestada. See on natuke nagu Eurovisioon, selline väikerahvaste lootuseloterii.
- Parem oleks ikka alati oma aeg ära kannatada. Ma olen alati natuke varem jalga lasknud, igalt poolt ja kõigist asjadest. Ma ei tea, mis maania see mul on. Aga tagantjärele olen ikka vaadanud, et näe, oleks ju võinud ikka veel selle natuese aega ära kannatada, mis see mulle siis oleks maksnud. Aga alati ei teagi ju, kas seda aega on natuke või natuke vähem natuke. Ja siis kipudki minema, kohe. Kõige hullem on see, tihti tuleb see "varastatud" aeg, ikkagi mingis vormis "ära istuda", niikaua, kui kohale jäädes oleks tulnud. Ja veel üsna samal viisil. Ja lisaks oled oled sa midagi kaotanud, millestki ilma jäänud. Ei, ma ikka vaatan, et parem truudus kui reetmine, kuigi see on alati ahvatlevam ja meie aeg koguni soosib seda isikliku vabaduse sildi all, ja parem "lõpuni" ära kannatamine kui enne minema lipsamine. Aeg on midagi sellist, mida mitte millegagi ei saa asendada, sest see pole mitte aeg, vaid elu, tükk elu, mis sa elad ja mis on su ainus tõeline aken ja õpetaja. Sa ei saa mitte mingi valemiga praegu sinna, kuhu sa jõuad omadega homme või kahe või kahekümne aasta pärast.
- Selline armas ja tundub, et rõõmsameelne poisike. Liiga tundlik või liiga suur unistaja. Peaasi, et ta ennast sellepärast halvemaks pidama ei hakka. Praegu ta veel kindlasti ei pea. Nii noorelt veel lihtsalt ollakse, kes ollakse, elu ise kaitseb meid. Mõtlemise viga tuleb hiljem sisse.
- Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume , et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.
- Tahaks ikka veel elada. Või on asi selles, et kui oled keskpaigast üle, neljakümnendatest ja neljakümne viiestki üle, siis hakkab su oma surm sulle tasapisi lähedale nihkuma. Ta muutub nähtavaks. Või mis tema, sa hakkad tasahilju tajuma oma lõplikkust, et sulle on vähem jäänud, kui on olnud, ükskõik, mis ka poleks. Ja kõige lõplikkust. Et on nii palju asju, mille kohta saab ainult öelda, mis tehtud, see tehtud, mis olnud, see olnud. Neid ei saa enam tha. Või uuesti teha. Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles ilusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust. Senini ma olen surma tajunud pigem kui pääseteed, parajat ninanipsu elule ja maailmale. Lähen ära ja vaadake ise, kuidas te hakkame saate. Eile õhtul seal salongi tugitoolis istudes, kui kedagi rohkem majas polnud, olin siiski Masaaki Suzuki ja tema Bachi seltsiks peale pannud, nägin nagu esimest korda vilksamisi tema reaalsust, et see pole mitte see, et sina lahkud maailmast, vaid see, et maailm lahkub sinust. Ja sina pead ise vaatama, kuidas sa saad. Ja et ta ongi juba hakanud vaikselt minema. Tühje kohti koguneb. Maailma jääb vähemaks, su olemine maailmas, su keha, muutub tasapisi hõredamaks. Siit ja sealt hakkab tühjus läbi paistma. See keerad instinktiivselt oma pilku nii, et need kohad ei paistaks, aga lõpuks pole see enam võimalik. Vilksamisi näed ted ikka. See on seesama, mis vilksamisi ennast peeglist näha, kui pole jõudnud peeglisse vaatamise nägu ette teha. See su surelikkus. See on sinus juba näha, mitte ainult teistes sinuealistes, kelle juures sa ometi märkad kõiki neid lagunemise ja allaandmise märke. Ja mida suuremaks muutuvad need tühjad kohad, mida kehvemaks see tore keha, mis on ju ometi veel päris tugev, milleski võib-olla just oma tugevuse tipul, eluga täiesti ära harjunud, seda tugevamaks muutub see raevukas soov veel näha. Aga mitte võõraid maid ja kohti, isegi mitte teisi inimesi, Kongo Brazzaville'i või kedagi väga tarka ja armast, vaid nimelt seda tühjust. Et mis seal siis ometi on, kui tühi võib viimaks olla see tühjus ja mis on need eelviimased asjad, mis kaovad. Ja see huvi paisub tasapisi, ma tunnen juba, mingiks maaniaks. Näha veel ja veel. See iha on isegi suurem kui need teised ihad, mis selle kõrval muidugi kahvatuvad, magenevad. Näha veel, aga mitte asju ja olendeid, jah, asju ja olendeid, päevi ja öid, suvesid ja talvi, kevadeid ja sügiseid, aga mitte neid endid, vaid nende kasvavat tühjust. Ja kuidas nad muutuvad järjest ilusamaks.
- Vahel leiab nende vahelt mõne liblikatiiva või isegi linnupesa, kui riita on juba suurem auk tekkinud. Vahel ka terve liblika, pealtnäha elutu, aga ikkagi elava, sest kui ta juhtub koos puudega märkamatult tuppa sattuma, siis ta ärkab ellu ja lendab aknale, laperdab seal, pooluimaselt, tahaks välja. Aga aknad on kõvasti kini kleebitud. Ja seal väljas, pakases, ta lendaks ehk mõne meetri, kukuks hange peale maha. See välja, kuhu ta tahab, on kusagil mujal, seda pole praegu.
- Ega maal ei taheta olla. See on ainult selline jutt, et oh kui tore ja vaikne teil seal maal, saaksin mina ka! Inimene ikka saab, kui ta midagi väga tahab, kui see talle tõesti tähtis on, mitte ainult et ta arvab, et on tähtis.
- Igatahes, midagi saab sellest raamatust teada, midagi tähtsat, tundub. Tunnistuse ühest võimalikust maailmast, mille kaasaegsed me veel hiljuti olime, aga mis nüüd on vist samuti minevikku vajumas. Aga endiselt võimalik.
March 22, 2020
Eks Õnnepalu on ikka Õnnepalu. Nagu Avandi tegelaskuju kirjeldas Tujurikkuja sketšis "Vaal" lahkunud Lembit Ulfsakile kuke rolli haiglaseriaalis: "Vaatab, kuulab, väga palju ei räägi, onju; teeb nalja seal [haigetele] ja nii edasi ja nii tagasi ja..". Umbes samamoodi käib see raamat, kord tulevad vaatamised rattasõidul Belgia väikeste külade vahel, kord kuulamised vana talumaja tammepuu nagisemist ja Bachi kuulates. Ja see, mis tuleb, ei ole paigutatav hea ja halva või huvitava ja igava skaalale, vaid lihtsalt on. Lihtsalt on ajas ja ruumis. Nagu Õnnepalu lihtsalt on. Ja nagu Õnnepalu mõtted lihtsalt on Õnnepalu peas.
May 14, 2022
Õnnepalu sõidab Belgiasse raamatut kirjutama ja arutleb niisama igapäevaste teemade üle, mis pähe tulevad või kuidagi sealolekuga seonduvad. Mingeid ülimaid tarkusi siit võib-olla ei nopi, aga on ka niisama tore intelligentse ja elu näinud inimese mõtisklustest osa saada - lugedes istuks nagu ise loojuva päikese paistel akna all ja arutleks teetassi taga temaga elu üle.
Mis mulle eriti meeldis, oli vähene morbiidsus, kuigi surm vahepeal ikka lipsas ka läbi, aga mitte sedasi depressiivselt, kui mõnes ta teises raamatus.
Mis mulle eriti meeldis, oli vähene morbiidsus, kuigi surm vahepeal ikka lipsas ka läbi, aga mitte sedasi depressiivselt, kui mõnes ta teises raamatus.
April 9, 2017
Hästi mõnus, rahulik, vaikselt mõtisklemise ja kulgemise raamat. Ma kulgesin pea 2 kuud selle raamatuga, samas ei tundunud see nii kaua. Palju ilusaid kirjeldusi, ilus keelekasutus. Nautisin seda raamatut end diivanil kerra tõmmates. See raamat rahustas meele, nagu oleks ise kusagil maamajas puhkusel olnud raamatut lugedes, jalutades ja rattaga sõites.
September 28, 2020
Õnnepalu on Õnnepalu, pühakute kohta halba ei öelda ja klassikuid kritiseerida saab vaid see, kes oskab.
Kahju oli lihtsalt, et see üks mantel poodi jäi... võibolla ei mõista ma veel piisavalt viiekümne aastaseid mehi?
Kahju oli lihtsalt, et see üks mantel poodi jäi... võibolla ei mõista ma veel piisavalt viiekümne aastaseid mehi?
June 14, 2023
Õnnepalu meeldib alati ja selle tõttu on ka ootused tema teoseid alustades väga kõrged. "Flandria päevik" oli küll ootuspäraselt hea, aga edenes aeglaselt, väga millegagi ei üllatanud ja minu lemmikute hulka ei mahu. Meeldis, et siin polnud veel tunda autori hilisemat depressiivsust ja sarkasmi. Mõnus vaheldus viimaste aastate päevikutele, kuigi stiil ja ühiskonnakriitiline sügavus olid justkui samad. "Teos teoses" lähenemine, kus autobiograafilise päeviku sisse oli pikitud veel üks teine ilukirjanduslik lugu (keskaegse munga mõtisklused ja meenutused), pigem ei meeldinud. Kujundina tabav ja huvitav, kuid minu jaoks rikkus fluidumit, mis muidu Õnnepalu lugedes tekib ja miks ta mulle meeldib. Võimalik, et valisin lugemiseks ka veidi vale aja - arvestades, et ilm ja loodus on Õnnepalu raamatutes nagu eraldi tegelased, siis sügisel lugedes (mil raamatu "tegevus" toimub), oleks mõjusam olnud.
----------------------
"On lihtsus ja on lihtsus, on keerulisus ja on keerulisus. On keeruline lihtsus, milleni jõutakse alles tervete elude jooksul, põlv-põlvelt kogutud ja edasi antud teadmistega. Ja on lihtne keerulisus, mis saavutatakse sellesama keerulise lihtsuse pinnapealse järeleaimamisega (kui palju "vaimseid" kunstnikke ja teoseid edvistab oma päratu keerukuse, raskestimõistetavusega!) ja mis maskeerib lilhtsalt oskamatust, küündimatust, vahel isegi labasust."
"Ilma üle kurtmine on kombeks igal pool, kus inimesed elavad. /---/ Igal pool on kliima talumatu, aga igal pool on olemas need hetked, kui sa tunned, et elad, ja mitte esimest ega viimast korda. Ja kuskil sa ei taju neid teravamalt ega tunne paremini ette kui kodus, seal, kus sa oled harjunud."
"Saada elus targemaks, ma ei tea. Aga lahkemaks, see oleks hea küll."
"Aeg on midagi sellist, mida mitte millegagi ei saa asendada, sest see pole mitte aeg, vaid elu, tükk elu, mida sa elad ja mis on su ainus tõeline aken ja õpetaja. Sa ei saa mitte mingi valemiga praegu sinna, kuhu sa jõuad omadega homme või kahe või kahekümne aasta pärast."
----------------------
"On lihtsus ja on lihtsus, on keerulisus ja on keerulisus. On keeruline lihtsus, milleni jõutakse alles tervete elude jooksul, põlv-põlvelt kogutud ja edasi antud teadmistega. Ja on lihtne keerulisus, mis saavutatakse sellesama keerulise lihtsuse pinnapealse järeleaimamisega (kui palju "vaimseid" kunstnikke ja teoseid edvistab oma päratu keerukuse, raskestimõistetavusega!) ja mis maskeerib lilhtsalt oskamatust, küündimatust, vahel isegi labasust."
"Ilma üle kurtmine on kombeks igal pool, kus inimesed elavad. /---/ Igal pool on kliima talumatu, aga igal pool on olemas need hetked, kui sa tunned, et elad, ja mitte esimest ega viimast korda. Ja kuskil sa ei taju neid teravamalt ega tunne paremini ette kui kodus, seal, kus sa oled harjunud."
"Saada elus targemaks, ma ei tea. Aga lahkemaks, see oleks hea küll."
"Aeg on midagi sellist, mida mitte millegagi ei saa asendada, sest see pole mitte aeg, vaid elu, tükk elu, mida sa elad ja mis on su ainus tõeline aken ja õpetaja. Sa ei saa mitte mingi valemiga praegu sinna, kuhu sa jõuad omadega homme või kahe või kahekümne aasta pärast."
October 22, 2023
Ma olen Õnnepalu-sõltlane, mistõttu rõõmustan iga kord, kui leian veel ühe tema raamatu, mida lugenud pole. Mulle tõesti sobib selline "vaatan aknast välja ja kirjutan kõigest, mida näen" stiil. Selles raamatus oli minu jaoks natuke igav lugeda vahele pistetud munga mõtisklusi - mulle sobib paremini selline Õnnepalu, kes kirjutab endast nii nagu ta parasjagu on, väljamõeldud tegelane kuidagi ei sobitu tema raamatusse.
Lugedes püüdsin olla mõtetega selles aastas, mil ta Flandria päevikut kirjutas. Tänaseks on maailm nii palju muutunud, et usun, et suhtumine Venemaasse on autoril väga teistsugune. Eks kõik muutub ajas.
Olla neljakümneks päevaks "kloostrisse" pistetud, on tõesti üks rist ja viletsus, see kannatus oli hästi tajutav. Niisamuti nagu oli mõistetav kurbus, kui see Flandrias viibimine otsa sai.
Lugedes püüdsin olla mõtetega selles aastas, mil ta Flandria päevikut kirjutas. Tänaseks on maailm nii palju muutunud, et usun, et suhtumine Venemaasse on autoril väga teistsugune. Eks kõik muutub ajas.
Olla neljakümneks päevaks "kloostrisse" pistetud, on tõesti üks rist ja viletsus, see kannatus oli hästi tajutav. Niisamuti nagu oli mõistetav kurbus, kui see Flandrias viibimine otsa sai.
September 21, 2019
Mõttelõngad elust ja asjadest. Nii mõnegi jupi pidin uuesti üle lugema, sest enda peas hakkas loetu oma elu elama ja mõte läks uitama. See raamat pani mind mõtlema enda seostele Flandriaga ja isegi natuke igatsema selle paiga järgi. Lugesin kahe kuu jooksul ja vahepeale jäi kuu ajane auk - sellest ei olnud midagi, sest kannatas isegi poole peatüki pealt jätkata. Loetav raamat otseselt eimillestki.
June 6, 2022
Kuulasin audio-raamatut raamatukogust. Huvitavad mõtted ja hästi kirjutatud. Ingrid Margus, kes raamatut luges, oleks võinud küll nimede hääldusi paremini ära õppida, kellegi flaami ja prantsuse keele oskaja käest. Osad sõnad v kohad oli päris hästi loetud ja teised täiesti mööda. Muidu ta häält on meeldiv kuulata.
January 23, 2020
Kirjanik küll lubab alguses, et siia päevikusse heietusi ei tule (vaid ainult kirjeldused, et mis päeval juhtus). Suht varsti siiski tekivad päevapoliitilised ja üldfilosoofilised arutelud. Ja hea on, sest see on selle raamatu kõige huvitavam osa.
June 9, 2022
Mulle nagu meeldis, aga ma täpselt ei teagi, mis meeldis. Selline mõnus rahulik muljetamine olulisematel ja igapäevastemal teemadel. Ja vahepeal on miskit ilukirjandust ka.
Audioraamatu sisselugeja Ingrid Margus oli suurepärane valik!
Laenutasin läbi overdrive'i Libbyst.
Audioraamatu sisselugeja Ingrid Margus oli suurepärane valik!
Laenutasin läbi overdrive'i Libbyst.
August 9, 2018
See raamat ei räägi millestki, aga teeb seda üsna loetavalt.
October 20, 2022
Raamat on hea, kuigi ma ei saa aru, kes on raamatu hääl - Õnnepalu ise või siis keegi teine (munk)?
Audioraamatu lugeja hääle monotoonsus, kohati lausa robotlikkus, ei istunud mulle.
Audioraamatu lugeja hääle monotoonsus, kohati lausa robotlikkus, ei istunud mulle.
September 17, 2023
Mõtisklused Belgias viibimise päevadest. Otseselt ühtset teemat ei olnud. Küllaga oli munga mõtisklused läbivaks jooneks.
“Palk” meeldis rohkem.
“Palk” meeldis rohkem.
October 4, 2015
I love it.
Aitäh, Kelly.
Aitäh, Kelly.
September 22, 2015
See raamat paneb meeletult sügise järele igatsema.
Displaying 1 - 16 of 16 reviews