What do you think?
Rate this book
Pagejad
Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus.
191 pages, Hardcover
First published January 1, 2009
1 person is currently reading
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
January 21, 2024
see kuidas me kardame üksi olla, see kuidas meie ümber olevad inimesed meid ravivad või just rikuvad, ühiskonna mõju isiklikele soovidele, hetkes olemine ja elamine ja vabaduse otsimine/vajamine. ah mul ei ole piisavalt sõnu see nii ❤️🩹
February 25, 2024
jah, ühiskond!
October 28, 2014
Armin Kõomäe loominguga puutusin esimest korda kokku paar kuud tagasi, kui lugesin tema novellikogu „Minu Mustmäe“. Novellikogu oli tõsiselt meeldiv üllatus ning tekkis soov ka Kõomäe ülejäänud loominguga põhjalikumalt tutvuda. Liisk langes kirjaniku esikromaani „Pagejad“ kasuks.
„Pagejate“ näol on tegemist niidistikromaaniga. Sarnane võttestik on olnud üpriski populaarne viimasel kümnendil ka filmitööstuses. Eriti romantiliste komöödiate žanris -„Love actually“ (2005), „Valentine's Day“ (2010) või „New Year's Eve“ (2011). Terve plejaad tegelasi, kes ise seda tajumata on tegelikult üksteise saatustega tihedalt seotud. Keegi on sinu õe parima sõbranna venna vanaisa või sinu juuksuri lahutatud abikaasa poja lasteaiakasvataja. Ka „Pagejate“ viit keskset tegelast seovad üksteisega sellised niidistikud. Näiteks Daisy on Gabrieli elukaaslase eksabikaasa iganädalane lõbutüdruk. We are all connected! Me lihtsalt ei tea seda veel.
Kõomäe romaan kulgeb samuti filmilikult. Sorav dialoog, lühikesed stseenid ning kiirelt vahelduvad asukohad. Kuid sellise stiili põhjuseks võib olla ka autori novellikirjaniku taust, mis romaani vältel tugevalt esile tungib. Ega hüpe romaanižanri pole lihtsate killast.
Romaan sisaldab ridamisi päris geniaalseid lühipalu/fragmente, mis on oskuslikult põimitud keskse loo sisse (näiteks „Lifti hingeelu“ ja „Muinasjutt kolmikhüppajast ja kaugushüppajast“). Just argiste pisidetailide ääretult tabav ning vaimukas esile toomine ning nendele uue vaatenurga andmine ongi Kõomäe leivanumber.
„Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha.“
("Pagejad" 2. peatükk)
Mul endalgi on tulnud nende „gladiaatoritega“ võistelda ja enamustel kordadel suurema jõu ees taganejaks jääda. Lihtsalt paljakäsi ei saa neile vastu! Kõige ohtlikumad on 70ndates eluaastates Lasnamäe betoondžunglist pärit „naisamatsoonid“, kes on varustatud teravaotsalise jalutuskeppidega ning kartuleid täis võrkkottidega.
Sisu/temaatika koha pealt on „Pagejad“ vägagi lähedane Kaur Kenderi teostele. Keskealised või kollanokkadest ärihaid, narkootikumid, prostitutsioon, väline sära ning edukultus. Kuid Kõomäe tegelased ei tekita sinus vastumeelsust ning füüsilist tülgastustunnet, mis Kenderi loodud machode puhul enamasti juhtub. Kõomägi on oma tegelastele alles jätnud „väikese inimese“ hinge, mis lubab neil oma eksimusi mõista ja kuldvasika kummardamise lõpetada.
Kui teksti temaatikas oli Kõomägi ligidane Kenderile, siis stiili koha pealt on üheks tema eeskujuks kindlasti olnud Mati Unt. Juba „Minu Mustamäed“ lugedes tekkis ajusopis tugev seos Kõomäe ja Undi „Sügisballi“ vahel“ ning „Pagejates“ see tunne aiva süvenes. Eks siin mängib tugevat rolli ka mõlema kirjaniku ühine „mängumaa“ – Mustamägi. Undilik Kender või kenderlik Unt? Oleneb millise nurga alt vaadata. Muidugi on Unt oma ala Meister ning Kõomägi alles selli rollis. Samas kaugel see meistritöö ka enam olla saab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
„Pagejate“ näol on tegemist niidistikromaaniga. Sarnane võttestik on olnud üpriski populaarne viimasel kümnendil ka filmitööstuses. Eriti romantiliste komöödiate žanris -„Love actually“ (2005), „Valentine's Day“ (2010) või „New Year's Eve“ (2011). Terve plejaad tegelasi, kes ise seda tajumata on tegelikult üksteise saatustega tihedalt seotud. Keegi on sinu õe parima sõbranna venna vanaisa või sinu juuksuri lahutatud abikaasa poja lasteaiakasvataja. Ka „Pagejate“ viit keskset tegelast seovad üksteisega sellised niidistikud. Näiteks Daisy on Gabrieli elukaaslase eksabikaasa iganädalane lõbutüdruk. We are all connected! Me lihtsalt ei tea seda veel.
Kõomäe romaan kulgeb samuti filmilikult. Sorav dialoog, lühikesed stseenid ning kiirelt vahelduvad asukohad. Kuid sellise stiili põhjuseks võib olla ka autori novellikirjaniku taust, mis romaani vältel tugevalt esile tungib. Ega hüpe romaanižanri pole lihtsate killast.
Romaan sisaldab ridamisi päris geniaalseid lühipalu/fragmente, mis on oskuslikult põimitud keskse loo sisse (näiteks „Lifti hingeelu“ ja „Muinasjutt kolmikhüppajast ja kaugushüppajast“). Just argiste pisidetailide ääretult tabav ning vaimukas esile toomine ning nendele uue vaatenurga andmine ongi Kõomäe leivanumber.
„Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha.“
("Pagejad" 2. peatükk)
Mul endalgi on tulnud nende „gladiaatoritega“ võistelda ja enamustel kordadel suurema jõu ees taganejaks jääda. Lihtsalt paljakäsi ei saa neile vastu! Kõige ohtlikumad on 70ndates eluaastates Lasnamäe betoondžunglist pärit „naisamatsoonid“, kes on varustatud teravaotsalise jalutuskeppidega ning kartuleid täis võrkkottidega.
Sisu/temaatika koha pealt on „Pagejad“ vägagi lähedane Kaur Kenderi teostele. Keskealised või kollanokkadest ärihaid, narkootikumid, prostitutsioon, väline sära ning edukultus. Kuid Kõomäe tegelased ei tekita sinus vastumeelsust ning füüsilist tülgastustunnet, mis Kenderi loodud machode puhul enamasti juhtub. Kõomägi on oma tegelastele alles jätnud „väikese inimese“ hinge, mis lubab neil oma eksimusi mõista ja kuldvasika kummardamise lõpetada.
Kui teksti temaatikas oli Kõomägi ligidane Kenderile, siis stiili koha pealt on üheks tema eeskujuks kindlasti olnud Mati Unt. Juba „Minu Mustamäed“ lugedes tekkis ajusopis tugev seos Kõomäe ja Undi „Sügisballi“ vahel“ ning „Pagejates“ see tunne aiva süvenes. Eks siin mängib tugevat rolli ka mõlema kirjaniku ühine „mängumaa“ – Mustamägi. Undilik Kender või kenderlik Unt? Oleneb millise nurga alt vaadata. Muidugi on Unt oma ala Meister ning Kõomägi alles selli rollis. Samas kaugel see meistritöö ka enam olla saab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 5, 2021
Kõomäge tasub lugeda juba lihtsalt tema teksti pärast!
December 31, 2019
Ühe soojaga ampsasin ka teise Armin Kõomägi kirjutise, sedant puhku polnud enam tegu lühijuttude, ega novellidega, vaid täispika romaaniformaadiga, kuigi jah, romaan koosneb samuti lugudest, väga eriliste karakterite eluolulugudest, mis omavahel põimuma säetakse. Hää kergemat sorti meelelahutuslik lugemine, mille sees ka mõni üllatuslik sügavus peitub.
'Ma olen kohanud õnnelikke inimesi, õnnelikke paare. Harva, aga siiski olen. See, mis neid õnnelikuks teeb, see ei ole armastus.
Mis see siis on?
Vabadus.
Vabadus?
Vabadus olla mina ise.[----] Õige vabadus seisneb iseendaks jäämises ning samal ajal teiste sallimises kogu nende unikaalses erisuses. Üksi õnnestub see kergemini. Kahekesi on juba hulka raskem. Suures kambas on see peaaegu võimatu. Budist pead olema, siis ehk saad hakkama. Siin ongi paradoks. Üksi olles võid valida õige tee, aga kui ristud teekonnal lõbusalt sumiseva seltskonnaga, siis avastad äkki, et nendega liitudes oled oma raja lootusetult silmist kaotanud.'
'Unistused, Gabriel... need ei lase sul olevikku nautida. Olevikku, seda ainsat hetke, ainsat aega, mida sa üldse tegelikult ja absoluutselt kogeda saad.'
'Kas te olete kohanud mõnda rahumeelset uppujat?” küsib Venin. „Neid on palju. Kusjuures nad upuvad täiesti rahulike nägudega [----], sest need inimesed ei aimagi, et nad parasjagu uppumisega tegelevad.'
'Ma olen kohanud õnnelikke inimesi, õnnelikke paare. Harva, aga siiski olen. See, mis neid õnnelikuks teeb, see ei ole armastus.
Mis see siis on?
Vabadus.
Vabadus?
Vabadus olla mina ise.[----] Õige vabadus seisneb iseendaks jäämises ning samal ajal teiste sallimises kogu nende unikaalses erisuses. Üksi õnnestub see kergemini. Kahekesi on juba hulka raskem. Suures kambas on see peaaegu võimatu. Budist pead olema, siis ehk saad hakkama. Siin ongi paradoks. Üksi olles võid valida õige tee, aga kui ristud teekonnal lõbusalt sumiseva seltskonnaga, siis avastad äkki, et nendega liitudes oled oma raja lootusetult silmist kaotanud.'
'Unistused, Gabriel... need ei lase sul olevikku nautida. Olevikku, seda ainsat hetke, ainsat aega, mida sa üldse tegelikult ja absoluutselt kogeda saad.'
'Kas te olete kohanud mõnda rahumeelset uppujat?” küsib Venin. „Neid on palju. Kusjuures nad upuvad täiesti rahulike nägudega [----], sest need inimesed ei aimagi, et nad parasjagu uppumisega tegelevad.'
April 29, 2013
Jutustus ja tegelased ise olid huvitavad, kuigi teose raam veidi punnitatud. Üldiselt ikkagi meeldis ja pani raamatut sulgedes elu üle järele mõtlema.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews