Der Pyromane

Harjunpää #2

by Matti Yrjänä Joensuu

Finnish

Genres: Crime, Finnish Literature, Fiction, Audiobook

Paperback

First published January 1, 1978

About the author

Matti Yrjänä Joensuu (born 1948) was a Finnish writer of crime fiction. He was awarded the State's Literature Prize (1982), Vuoden johtolanka prize (1985, 1994, 2004), and he was nominated for two Finlandias. He received the Martin Beck Award in 1987. He graduated as a police in 1973 and worked as a crime investigator at the Helsinki police station's violence group.

Joensuu wrote several novels about the personal life and work of policeman Timo Harjunpää. He is a very credible and pleasant man, who treats the criminals as humanely as his own family, which consists of Timo, his wife Elisa and three children (Valpuri, Pipsa and Pauliina).

Harjunpää has also been shown on TV. Joensuu's work has been translated into English, Bulgarian, Dutch, Italian, Norwegian, French, Swedish, German, Slovak, Danish, Hungarian, Russian and Estonian.

Reviews

[Lauri · Rating 5 out of 5]

M.Y. Joensuu Harjunpää-romaanisarja 2. osa. Originaalis ilmus 1978. aastal, seega kirjeldab tegevus 70ndate teise poole Helsingit. Ilmselt on sellest ajast palju muutunud, romaani tegevuskoht Toukola/Kumpula linnaosades oli sel ajal hõredalt asustatud parkmets, kus üsna äravajunud ja väsinud puumajades elasid mitte just koorekihi hulka kuuluvad inimesed. Ma ei tea muidugi, võib-olla elavad sealkandis tänaseni mitte just esimese Soome inimesed. Igatahes käivitub romaan sellest kui Harjunpää määratakse kohutava tööjõupuuduse all kannatavasse tulekahjuosakonda, mis koosneb sel hetkel täpselt ühest inimesest - vanast hundist Suttelinist. Põhjus on see, et eelpoolnimetatud Toukolas ja Kumpulas on viimasel ajal siin-seal lahvatanud leekidesse ja maani maha põlenud igasugused kuurid, sarad ja eemalseisvad ehitised. Lõpliku tõuke tulekahjuosakonda personali juurdemääramiseks annab juhtum kus mahakandmist ootav vana politseibuss miskil parkimisplatsil maha põletatakse. On ilmselge, et piirkonnas tegutseb püromaan.

Paralleelselt jälgib romaan sellesama püromaani, hiigelsuurtes kompleksides vaevleva emaga koos elava paarikümnese Tapani elu. Tapanil pole erilisi andeid, ka pole tal mingit erilist tööd ning ta veedab aega niisama ringi hulkudes ja ümbruskonda jälgides. Eriti naisi jälgides, naistega tal eriti kokkupuuteid pole, range ja purunenud abielu tõttu rängas kompleksis vaevlev ema hoiab teda üsna lühikese rihma otsas. Tapanit hakkab järjest rohkem erutama tikkudega mängimine. Kusagil keskkohani on romaani sündmustekäik üsna väheliikuv. Alates aga lõdva püksikummiga Kylliki ilmumisest saab paratamatult traagilise lõpuni viiv sündmuste jada järjest kiireneva hoo.

Tegemist on sotsiaalse krimiga, omalaadse nordic noir'i eelkäijaga. Finnic noir äkki? Kuriteo toimepanija pole üldse eriti tähtis, autor toob ta päris varakult mängu ja näitab meistri käega, mis juba õige varakult viltu läks. Politsei on täiesti valedel jälgedel ning isegi lõpus kui juba laipu kokku loetakse, peab sarisüütajaks hoopis teist meest. Kõik need inimesed elavad nii masendavalt õnnetut elu, ugri doom on võtnud sellised mõõtmed, et meil Eestis ei tulegi samalaadset ebaõnne, halbade iseloomujoonte ja puhta lolluse masendavast masendavamat kompotti kohe ettegi. Eestlased on kuidagi veidi elavamad. Ma juba Harjunpää esimese romaani (Väkivallan virkamies) puhul mainisin sellist filmi nagu "Paha maa" (2005, rež. Aku Louhimies), kus samamoodi väikesed inimesed on jõuetud kurva saatuse ja ebaõnne jõulisel kokkusulatamisel tekkinud surmaringist väljasaamisega. Nii mainitud film kui ka kõik Harjunpää-romaanid näitavad mu meelest lihtsalt suurepäraselt soome väikese inimese traagikat ja igavest ebaõnnestumist. Joensuu töötas aastakümneid politsei vägivallakuritegude osakonnas ja küllap on Harjunpääs päris palju teda ennast, ning ka masendavas ja mõttetus vägivallas on päris palju dokumentaalset. Arvan mäletavat kusagilt lugemist, et lõpulehekülgede kaevandusemehe enesetapp dünamiidipulgaga pea õhkulaskmise läbi on taas otse elust. Vahet muidugi pole, Harjunpää-romaanides midagi enneolematut pole, tavaline inimliku rumaluse, halbade asjaolude kokkulangemise ning ohtra alkoholiga läbiimmutamise fataalne kompott. Nagu meil siin Eestiski.

Eesti keelde on Harjunpää 11-osalisest sarjast tõlgitud viies osa (Harjunpää ja politseiniku poeg, Eesti Raamat 1986 [Mirabilia-sari]), seitsmes osa (Harjunpää ja armastuse seadused, Kupar 1995), kaheksas osa (Harjunpää ja kiusajad, Eesti Raamat 1998 [Mirabilia-sari] ja üheksas osa (Harjunpää ja armastuse nälg, Eesti Raamat 1995 [Mirabilia-sari]). Kõik need on väga head, kogu sarjal on väljateenitud kvaliteedimärk. Otsustasin kogu sarja läbi lugeda ja vaadata mis neist üldse kõige parem on, kui üldse kõige paremat saabki eraldi välja tuua. Tundub, et rohkem teda eesti keelde ei panda, millest on selles mõttes natuke kahju, et kes soome keelt ei oska peabki nendega piirduma. Samas on soome keel (mu jaoks) nii lihtne, et ma naudin originaalis lugemist. Joensuu kasutab küll üsna palju kõnekeelt ja veidi slängi, mõlemad on aga soome kirjakeele arhailisuse tõttu sellest palju rohkem erinevad kui eesti analoogsed dialektid.

[Jittishodan · Rating 4 out of 5]

Totaalisen erilainen, hidas, viipyilevä dekkari, jonka päähenkilö on tavallistakin tavallisempi poliisi, joka hoitaa velvollisuudentuntoisesti oman tonttinsa. Aikamatka 1970-luvun loppuun, jolloin oma nuoruus oli päättymässä. Lisäbonuksena mahtavaa kuvausta kadonneesta Helsingistä. Ehkä tästä kirjasta nauttiminen edellyttää omakohtaista kokemusta tuosta ajasta. Lukusuositus!

[Noora · Rating 3 out of 5]

Kirja on kuin aikamatka 90-luvulle ja pitää otteessaan loppuun asti. Hyvä kirja, toisenlainen kuin nykydekkarit.

[Tiia Oikarinen - Tiian lukupäiväkirja · Rating 3 out of 5]

3,5 👌

[Koivula]

Loppu - hmm...?
Dekkaribingo: kirjailijalta, jonka tuotantoa en ole lukenut aiemmin ja jonka nimessä on å, ä tai ö

[Jenni · Rating 3 out of 5]

3½⭐

[Milena · Rating 3 out of 5]

A very good book as every one of this series. I didn't like this one as much as the other ones though because the main "villain" was a bit too distant for a second main character.