What do you think?
Rate this book
雪猫
１０万部突破の猫弁シリーズ著者、書き下ろし最新作。主人公は一匹の猫。彼が一人の少女に恋をしたところから、物語は始まります。
Paperback Bunko
Published December 14, 2013
3 people are currently reading
35 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
February 23, 2025
Armas raamat. Jaapani kirjandus ja kassid on minu jaoks üldse vastupandamatu kombinatsioon. Ka siin raamatus jutustatakse lugu kassi pilgu läbi. On nii huumorit kui filosoofiat. Lõpp tõi ka pisara silma.
December 18, 2025
Kuuldavasti on Jaapanis moodi läinud eraldi kirjandusharu: kassiraamatud. Mäletan juba umbes kümne aasta tagusest rahvusvahelisest raamatumessist, kuidas imestasin, et Jaapani kirjastuste lettidel neid kiisukaanelisi teoseid nii palju on!
See siin on noorte fantaasiaraamat, kuigi sobib kindlasti lugeda kõigile, eriti kassisõpradele.
Kas kass on nõus end ohverdama? Ma vaatan seda oma lugemissõpra siin enda kõrval diivanil ja mõtlen. Mis küll tegelikult tema peas toimub, kes teab.
Igatahes on selle lummava raamatu jutustajahääl just nimelt kassi peas. Ta kirjeldab maailma nii, nagu tema seda õpib, üks detail korraga („Seda, et neid olendeid tüdrukuteks kutsutakse, sain ma hiljem teada.“). Ja ta oskab filosofeerida (mitte liiga laiali minnes, täpsemalt teab ta ühe filosoofi ühte lauset ja rohkem polegi vaja, milleks?). Ja ta oskab üldistada, öelda asju terve kassisoo nimel - mis vahel mõjub ehk natuke tehtult, aga samas ajab iga kord muigama. "Kui kassidelt võtta nende veendumus, et nad on, kelleks nad end peavad, siis mis üldse üle jääb?" ja muud sellised mõtted, näiteks kirjeldus sellest, kuidas kassid teevad meelega näo, et nad ei kuule inimesi ega saa inimestest aru, sest muidu hakkaksid inimesed kasse kamandama nagu koeri ja see oleks tüütu. Nõnda on kassid omavahel kokku lepitud, et seda mängu küll mängima ei hakata.
Jutustajahääl on hästi lihtne ja aus, kuidagi kassilik tõesti. Muide, mulle meeldis väga, kuidas jutustaja tegi oma ajahüpe. Alguses on loo fookus üsna pikalt ja rahulikult kassi lapsepõlvel, siis on ühe lause keskel fraas „ja äkki oli kümme aastat läinud nagu niuhti“ ning sellesama lause sees jätkub rahulikult uus aeg, kui kassist on saanud juba üsna vana kass. Lahe!
Mis tunne on olla vana kass? Nii mõnigi asi on jutustajale enesest mõistetav, aga kui temast teatud elureeglite ja ka teatud vaimse hälbe tõttu vahepeal inimene saab, siis märkab ta üht-teist, mis meile, inimlugejatele, peegeldavad kassi maailma. Kui häirivalt kehv nägemine ja haistmine ja kohmakas liikumine ootab ees inimese kehas! Ja väga huvitav: „Tundsin kohemaid end äärmiselt üksi. Kassi kehas olles seda tunnet ei tule, aga kui inimkuju võtta, siis on üksi olla hirmus.“ Üksindus on siin raamatus süžee alla peidetud oluline teema. Üks tegelane on hikikomori (Jaapanikeelne fraas nende kohta, kes mitte kunagi kodust väljas ei käi), üks teine tegelane on aga leinav joodikkirjanik, kes samamoodi mitte kunagi kodust väljas ei käi. Ja isegi meie peategelane – kuigi kass! – tunneb vahel kurbust ja saab aru, et tema vaimne hälve, psüühiline millegi puudumine on seotud sellega, et ta kunagi oma kassiema juurest liiga vara ära võeti.
Üksindusest saab välja kahte moodi. Reaalsust (maagiliselt) muutes. Ja suheldes, sõpru tekitades, teed küsides.
Mulle meeldib, kuidas peategelane isegi oma kirputest hoolib. Ja (autor on mõnusalt, kuigi veidi tehislikult selle mõtte kassi pähe pannud): inimesed muudkui muretsevad selle pärast, kuidas elusolenditel jääb elupaiku vähemaks, aga seda, et kirpudel on tänapäeval suur puudus elupinnast, ei huvita inimesi üldse! Raamatu kurvas ja ilusas lõpustseenis, kus saavad kokku valge lumi, punane vihmavari ja punane veretilk, hakkab kass ka just oma kirpudega suhtlema. Nii ilus, kurb, kentsakas ja veidi naljakas.
Igatahes loeksin selliseid lugusid veel. On see siis lastele, noortele, täiskasvanutele, (kassidele) – vahet ei ole. Ja mõnus on see tunne, et täpselt ei tea, mis reeglid siin jaapani maailmas valitsevad, kas leheküljepöörde taga on midagi hirmsat kurvas-ilusas soustis.
Aga süžeed ei räägi ära, see jäägu lugejaile!
See siin on noorte fantaasiaraamat, kuigi sobib kindlasti lugeda kõigile, eriti kassisõpradele.
Kas kass on nõus end ohverdama? Ma vaatan seda oma lugemissõpra siin enda kõrval diivanil ja mõtlen. Mis küll tegelikult tema peas toimub, kes teab.
Igatahes on selle lummava raamatu jutustajahääl just nimelt kassi peas. Ta kirjeldab maailma nii, nagu tema seda õpib, üks detail korraga („Seda, et neid olendeid tüdrukuteks kutsutakse, sain ma hiljem teada.“). Ja ta oskab filosofeerida (mitte liiga laiali minnes, täpsemalt teab ta ühe filosoofi ühte lauset ja rohkem polegi vaja, milleks?). Ja ta oskab üldistada, öelda asju terve kassisoo nimel - mis vahel mõjub ehk natuke tehtult, aga samas ajab iga kord muigama. "Kui kassidelt võtta nende veendumus, et nad on, kelleks nad end peavad, siis mis üldse üle jääb?" ja muud sellised mõtted, näiteks kirjeldus sellest, kuidas kassid teevad meelega näo, et nad ei kuule inimesi ega saa inimestest aru, sest muidu hakkaksid inimesed kasse kamandama nagu koeri ja see oleks tüütu. Nõnda on kassid omavahel kokku lepitud, et seda mängu küll mängima ei hakata.
Jutustajahääl on hästi lihtne ja aus, kuidagi kassilik tõesti. Muide, mulle meeldis väga, kuidas jutustaja tegi oma ajahüpe. Alguses on loo fookus üsna pikalt ja rahulikult kassi lapsepõlvel, siis on ühe lause keskel fraas „ja äkki oli kümme aastat läinud nagu niuhti“ ning sellesama lause sees jätkub rahulikult uus aeg, kui kassist on saanud juba üsna vana kass. Lahe!
Mis tunne on olla vana kass? Nii mõnigi asi on jutustajale enesest mõistetav, aga kui temast teatud elureeglite ja ka teatud vaimse hälbe tõttu vahepeal inimene saab, siis märkab ta üht-teist, mis meile, inimlugejatele, peegeldavad kassi maailma. Kui häirivalt kehv nägemine ja haistmine ja kohmakas liikumine ootab ees inimese kehas! Ja väga huvitav: „Tundsin kohemaid end äärmiselt üksi. Kassi kehas olles seda tunnet ei tule, aga kui inimkuju võtta, siis on üksi olla hirmus.“ Üksindus on siin raamatus süžee alla peidetud oluline teema. Üks tegelane on hikikomori (Jaapanikeelne fraas nende kohta, kes mitte kunagi kodust väljas ei käi), üks teine tegelane on aga leinav joodikkirjanik, kes samamoodi mitte kunagi kodust väljas ei käi. Ja isegi meie peategelane – kuigi kass! – tunneb vahel kurbust ja saab aru, et tema vaimne hälve, psüühiline millegi puudumine on seotud sellega, et ta kunagi oma kassiema juurest liiga vara ära võeti.
Üksindusest saab välja kahte moodi. Reaalsust (maagiliselt) muutes. Ja suheldes, sõpru tekitades, teed küsides.
Mulle meeldib, kuidas peategelane isegi oma kirputest hoolib. Ja (autor on mõnusalt, kuigi veidi tehislikult selle mõtte kassi pähe pannud): inimesed muudkui muretsevad selle pärast, kuidas elusolenditel jääb elupaiku vähemaks, aga seda, et kirpudel on tänapäeval suur puudus elupinnast, ei huvita inimesi üldse! Raamatu kurvas ja ilusas lõpustseenis, kus saavad kokku valge lumi, punane vihmavari ja punane veretilk, hakkab kass ka just oma kirpudega suhtlema. Nii ilus, kurb, kentsakas ja veidi naljakas.
Igatahes loeksin selliseid lugusid veel. On see siis lastele, noortele, täiskasvanutele, (kassidele) – vahet ei ole. Ja mõnus on see tunne, et täpselt ei tea, mis reeglid siin jaapani maailmas valitsevad, kas leheküljepöörde taga on midagi hirmsat kurvas-ilusas soustis.
Aga süžeed ei räägi ära, see jäägu lugejaile!
January 22, 2025
Väga kauni kaanepildiga raamat. Peategelaseks lumivalge kass, kes jälgib läbi kassipilgu inimeste kummalisevõitu maailma. Kus kassi võimetest väheks jääb, seal saab kass võime moonduda inimeseks. Kokkuvõttes sisaldab raamat kolme tundlikku ja liigutavat inimeste saatuse lugu.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews