Lahkujad

by Jaan Kaplinski

Inimene on haige, rahutu haige, kes viskleb siia-sinna, küljelt küljele, kuid sellest ei hakka tal parem. Võibolla on inimesega varsti lõpp, ta ei saa endaga hakkama. Kui nii, tulgu see lõpp kiiresti. Mida kiiremini, seda parem. Siis jääb veel midagi alles, jääb veel metsi, jääb korallitihnikuid, jääb elu, mis saab tagasi tulla, tagasi vallutada linnad, majad, teed, platsid.

184 pages, Hardcover

First published January 1, 2009

Reviews

[hella · Rating 5 out of 5]

Muutis mu mõtlemist.

Ei oska kokku võtta.

Meelespea: „No muidugi, iga elusolevus on iseendale kõige sarnasem, konkurentsis kõige inimesemale olevusele tuleks inimene ilmselt võitjaks. Niisama nagu viinamäetigu võidaks kõige viinamäeteoma looma tiitli. Mis alust on inimesel seda maksimaalset sarnasust iseendaga võtta universaalseks väärtuskriteeriumiks? Kui loomi millegi järgi hinnata, ei pea see sugugi olema inimtaolisuse mõõdupuu. Kõige inimesem ei ole veel tingimata kõige parem. Siin see asi ongi: inimene võib küll oma tehtud mõõdupuu järgi olla kõige "intelligentsem", aga see ei tähenda, et ta ei võiks samal ajal mõne teise kriteeriumi järgi olla ka kõige rumalam.”

[Evelin · Rating 5 out of 5]

kurblik tõdemus tänapäevases maailmas, inimene ei taha isegi elada keskkonnas, mille ta on nii ära soperdanud, et tahab metsa, mere äärde, ükskõik kuhu põgeneda, tagasi ürgsesse, mida pole enam palju ning mida pole kauaks

[Elsa Triin · Rating 3 out of 5]

Lugesin seda "Eesti ja maailmakirjanduse suured teemad" kursuse jaoks. Antud loeng keskendus ökokriitikale ja liikide välja suremisele.

2,5 tähte.

Kaplinski kasutas seda teost moodusena analüüsida inimesi, nende isekat käitumist looduse ja teineteise asjus. Lugu keskendub ühele teadlasele, kes avastas mooduse tõsta intelligentsi ka teistes liikides, tehes nad ajupotentsiaalilt inimeste suguseks. Raamatu alguses on teadlane ise koos kahe eksperimendiga surnud, kuid lugeja saab kõigi nende perspektiividest aimu. "Lahkujad" on jaotatud kolmeks - iga loom räägib enda vaatevinklist. Teadlase nime lugeja teada ei saa ning talle viidatakse kui "Doktorile" või peremehele.

Hektor, inimkoer:
Hektori lugu on esimene, kuigi tema on ainus loom kes veel elus on. Tema oli endale eesmärgiks võtnud dokumentide ümbertrükkimise arvutisse ning peale seda teadlase maja õhku laskmise, et mingeid tõendeid ja detaile eksperimentidest ei säiliks. Hektorit huvitas bioloogia ning ta tundis end väga sarnanevat peremehele selles asjus. Huvitav oli ka, kuidas teised loomad märkisid oma lugudes üles selle, et koerad on alati olnud kõige sarnasemad inimesele ning armastanud inimese lähedust, ehk seetõttu pidavat ka Hektor kõige lähedasem Doktoriga olema. See tuleb ka välja viisist, kuidas Hektor peremehest kõneleb ning kuidas teised seda teevad. Jube viide "peremees" näitab, et Hektori suhe teadlasega on erinev.

Nestor, inimronk:
Nestori osa raamatust oli kõige keerukam, sest tema valis oma erialaks filosoofia. Kaplinski on kasutanud väga keerulisi filosoofilisi mõtteid ja viiteid. Nimelt leiab Nestor, et inimfilosoofia on stagnantseks jäänud ning kuna "inimene on kahedimensiooniline (ei saa lennata, kogeda kõrgust niiviisi", siis ei mõista ta paljusid asju maailmas. Nestor, olles lind, on aga võimeline kogema igat dimensiooni. Kuigi Nestori osa lugemine läks aeglaselt, oli see ka kõige huvitavam. Autor on läbi looma silmade seadnud kahtluse alla inimkultuuri aspekte, läbi sellise olendi silmade kellele ongi inimasjad segased. Toodi välja inimeste soov kõike piiritleda ja defineerida, suruda kastidesse. Inimeste soov olla "kõige arenenub ja kõige parem liik", tunda end kõrgemalt kui teised loomad ning nii ka vastavalt käituda, kasutades vägivalda või lihtsalt suhtumist. Nestor on ka kõige kriitilisem Doktori asjus ning talle ei meeldi üleüldiselt inimesed ja see, mida inimesed loodusega teevad - seda hävitavad oma isekusest.

"Mul on tunne, et usk Kuradisse on nagu viin. Ta hakkab inimestele pähe ja teeb nad hulluks ja temast on väga raske lahti saada. Ja ma olen elus näinud, et see, kes usub Kuradisse, ei usu inimestesse, ei teistesse ega endasse. Tegelikult ei usu ta Jumalasse ka, ei usu üldse millessegi. See usk sööb inimese seest tühjaks, ta hakkab kõiki kahtlustama ja vihkama."

Achilles, inimgibon:
Achillesest sai kunstnik ning tema osa raamatus oli kõige lühem. Läbi tema perspektiivi analüüsis Kaplinski üksindust ja igatsust. Nimelt oli Achilles väga üksildane, sest kõik tema liigikaaslased olid kaugel metsades. Kuna muidu oleksid loomakaitsjat Doktori töö peatanud, siis pidi Achilles olema nelja seina vahel toas, et teda ei märgataks. Ta proovis ka mitmel korral enesetappu teha. Achillese osa oli kõige lihtsam keeleksutuse poolest ning ei olnud lahatud suuri ideid, kuid füüsiliselt oli tunda, kui väga Achilles igatseb oma liigikaaslaste ja metsade juurde - seda on näha ka lisadest, kuhu on pandud mõned "tema" maalid.


Üldiselt oli tegemist üsna huvitava teosega. Mulle meeldis kuidas iga perspektiiv oli märgatavalt erinev ning läbi lisade saime teada ka Hektori edasistest tegemistest ja Doktori minevikutegemistest. Nestori osa, kuigi kõige huvitavam, kippus ka kordavaks ja liiga metaks minema. Kindlasti oli oluline teema see, kuidas inimtegevus ja isekus mõjutab negatiivselt loodust, meie planeete ja teisi liike, kellega seda maad jagame.

[Geret · Rating 3 out of 5]

“Inimene mõtleb, et ta oskab mõelda: tegelikult ta vaid ujub allavoolu oma mõtetes ja kujutluses, mida ta ei valitse. [—] Mõtted mõtlevad meid, mitte inimene mõtteid. Inimene on oma mõttevoolu, teadvusvoolu vang.” (99)

[Hanna Stiina · Rating 3 out of 5]

kuule täitsa huvitav. aga Nestori osa oli lihtsalt raske lugeda. Esmalt ka Hektori osa, sest süda hakkas valutama. 2.5 vist.

[Leonhard Reispere · Rating 4 out of 5]

Väga huvitav raamat aga samas ka keeruline. Paneb mõtlema.