What do you think?
Rate this book
Friedebert Tuglase kogutud teosed #4
Väike Illimar
Eesti kirjanduse klassikasse kuuluva romaani kordustrükk.
Illustreeritud Märt Laarmani puugravüüridega.
Illustreeritud Märt Laarmani puugravüüridega.
- GenresChildrens
592 pages, Hardcover
First published January 1, 1937
1 person is currently reading
94 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
March 19, 2015
"Väikse Illimari" näol on tegemist eestimaise versiooniga raamatust "Minu pere ja muud loomad". Sobivam alapealkiri raamatule oleks isegi "Minu antvärgid ja muud loomad". Raamat viib meid tagasi mõisaperioodi viimase vaatuse algusesse. Mõisates hakkab maarahvas juhtohje juba üle võtma ning päris-sakstest on saanud kõigest käilakujud. Pärisorjus, aganaleib, vitsad ja soolvesi mõisatallis on jäänud minevikku. Tegelikult ei ela mõisnik isegi enam maal, vaid juba linnas. Müts võetakse veel mõisahärra palge ees maha, aga maapealse Jumala ning Kuradi asetäitjat temas enam ei nähta. Mõis on muutunud puhtakujuliseks äriettevõtteks ning töökeeleks on saanud eesti keel.
Tukla maalitud pilti 19. sajandi lõpu mõisaelust sobib kõige paremini iseloomustama sõna "idüll". Raamatu helge tooni põhjuseks on ennekõike autori valitud vaatenurk - nelja-aastase poisikese naiivsed ja uudishimu täis silmad. Samas ei ole Tuglas suutnud end alati piisavalt distantseerida oma noorest alter ego'st ning tihti jääb lugedes mulje, et väikse poisikese peas või vähemalt taskus elab üks tark mees. Lapse tähelepanekud ning järeldused ümbritseva maailma kohta on lihtsalt liiga reserveeritud ja sügavmõttelised. Kes teab ehk Tuglas oligi üks ääretult teravate tajudega ja sügava hingeeluga rüblik. Muidugi ka suurepärase mäluga! Tänapäeval kasutatakse selliste laste puhul üht totrat terminit nagu "indigolaps".
Raamatu suurimaks tugevuseks on mõisas elavate inimeste ning igasuguste karvaste ja suleliste kujutamine. Tuglas on kõigile kõrvaltegelastele suutnud iseloomulikud näod anda. Olgu selleks kärbitud tiibadega kurg Joosep või kärbitud mõistusega Hull-Juhan. Teose üks huvitavamaid kõrvaltegelasi on mõisa uus kirjutaja Erni Tiilik, kes oma nime küll erilise peensuse pärast kirjutas Ernesto Thieligkh. Härra Tiilikul on eriline nõrkus revolvrite, saunade, tontide/kodukäijate ja üldse igasuguste vingerpusside vastu. Madis mind võtku, kui tegemist ei ole Joosep Tootsiga, kes mõisavalitsemise "sisteemi" Venemaa asemel hoopis Ahja mõisas käis studeerimas. See verisoon kõlab palju usutavamalt, kui Palamusel isand Tootsi kohta ringi liikuvad imelood.
Ma olen tähele pannud, et Tukla "Väike Illimar" paneb nii osasid tavalugejaid kui ka kirjandusteadlasi nina kirtsutama. Ehk on põhjuseks traumeerivad mälestused koolipõlvest, kui sunniti "Väikest Illimari" põhikoolis ja hiljem ka gümnaasiumis korduvalt läbi hekseldama lastekirjanduse näitetekstina. Kindlasti otsiti sealt lootusetult ka mingeid klassivõitluse teemasid ja maaproletariaadi raske elu kirjeldusi. Minu arvates ongi "Väikese Illimari" põhiline probleem teose järjekindel toppimine lastekirjanduse riiulisse. "Väike Illimar" on raamat, mis sobib hästi lastele ette lugemiseks, aga ei sobi üldse lastele iseseisvalt lugeda anda. Seda veel eriti tänapäeva lastele! Raamatu esikaanele tuleks peale kleepida hoiatus: "Ei sisalda sõnaseletusi! Täiskasvanute juhendamine ja juuresolek on soovituslik!". Kas noored lapsevanemad enam tänapäeval teavadki, mis või kes on aidamees, kangasteljed või kamassid? Hea juba, kui hobusel ja lehmal vahet tehakse.
PS: Üks ääretult huvitav näide riigikorrast tulenevast teksti "parandusest" ja ilmselt ka enesetsensuurist. Lause 1937. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu sini-must-valge telgilagi.". Sama lause 1953. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu hall-valge telgilagi.". Nõukogude võim oli ikka nii vägev, et suutis muuta isegi lindude sulestikke!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Tukla maalitud pilti 19. sajandi lõpu mõisaelust sobib kõige paremini iseloomustama sõna "idüll". Raamatu helge tooni põhjuseks on ennekõike autori valitud vaatenurk - nelja-aastase poisikese naiivsed ja uudishimu täis silmad. Samas ei ole Tuglas suutnud end alati piisavalt distantseerida oma noorest alter ego'st ning tihti jääb lugedes mulje, et väikse poisikese peas või vähemalt taskus elab üks tark mees. Lapse tähelepanekud ning järeldused ümbritseva maailma kohta on lihtsalt liiga reserveeritud ja sügavmõttelised. Kes teab ehk Tuglas oligi üks ääretult teravate tajudega ja sügava hingeeluga rüblik. Muidugi ka suurepärase mäluga! Tänapäeval kasutatakse selliste laste puhul üht totrat terminit nagu "indigolaps".
Raamatu suurimaks tugevuseks on mõisas elavate inimeste ning igasuguste karvaste ja suleliste kujutamine. Tuglas on kõigile kõrvaltegelastele suutnud iseloomulikud näod anda. Olgu selleks kärbitud tiibadega kurg Joosep või kärbitud mõistusega Hull-Juhan. Teose üks huvitavamaid kõrvaltegelasi on mõisa uus kirjutaja Erni Tiilik, kes oma nime küll erilise peensuse pärast kirjutas Ernesto Thieligkh. Härra Tiilikul on eriline nõrkus revolvrite, saunade, tontide/kodukäijate ja üldse igasuguste vingerpusside vastu. Madis mind võtku, kui tegemist ei ole Joosep Tootsiga, kes mõisavalitsemise "sisteemi" Venemaa asemel hoopis Ahja mõisas käis studeerimas. See verisoon kõlab palju usutavamalt, kui Palamusel isand Tootsi kohta ringi liikuvad imelood.
Ma olen tähele pannud, et Tukla "Väike Illimar" paneb nii osasid tavalugejaid kui ka kirjandusteadlasi nina kirtsutama. Ehk on põhjuseks traumeerivad mälestused koolipõlvest, kui sunniti "Väikest Illimari" põhikoolis ja hiljem ka gümnaasiumis korduvalt läbi hekseldama lastekirjanduse näitetekstina. Kindlasti otsiti sealt lootusetult ka mingeid klassivõitluse teemasid ja maaproletariaadi raske elu kirjeldusi. Minu arvates ongi "Väikese Illimari" põhiline probleem teose järjekindel toppimine lastekirjanduse riiulisse. "Väike Illimar" on raamat, mis sobib hästi lastele ette lugemiseks, aga ei sobi üldse lastele iseseisvalt lugeda anda. Seda veel eriti tänapäeva lastele! Raamatu esikaanele tuleks peale kleepida hoiatus: "Ei sisalda sõnaseletusi! Täiskasvanute juhendamine ja juuresolek on soovituslik!". Kas noored lapsevanemad enam tänapäeval teavadki, mis või kes on aidamees, kangasteljed või kamassid? Hea juba, kui hobusel ja lehmal vahet tehakse.
PS: Üks ääretult huvitav näide riigikorrast tulenevast teksti "parandusest" ja ilmselt ka enesetsensuurist. Lause 1937. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu sini-must-valge telgilagi.". Sama lause 1953. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu hall-valge telgilagi.". Nõukogude võim oli ikka nii vägev, et suutis muuta isegi lindude sulestikke!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 3, 2017
Ma ei saa aru, kuidas see raamat minust mööda on läinud :D Lapsena ma pole seda lugenud ja kooli kohustuslikust nimekirjast ka ei mäleta.
Mulle meeldis, et lugu oli edasi antud lapse pilgu läbi. Selline vahetu ja siiras. Tundus, et väike laps võibki nii asju/olukordi näha ja tunda. Ma ei kujuta ette, kui keeruline on täiskasvanul sellist raamatut kirjutada. Igatahes hea lugemine mõistmaks väikelapse maailma.
Mulle meeldis, et lugu oli edasi antud lapse pilgu läbi. Selline vahetu ja siiras. Tundus, et väike laps võibki nii asju/olukordi näha ja tunda. Ma ei kujuta ette, kui keeruline on täiskasvanul sellist raamatut kirjutada. Igatahes hea lugemine mõistmaks väikelapse maailma.
April 16, 2025
Väga soe ja armas raamat. Lapse pilgu läbi kirjutatud - siis tundub iga argine asi uus ja huvitav. Muidugi pidi Tuglase-aegne laps rohkem üle elama, kui ehk praegu oskaks ette kujutada, näiteks lehma- või seatappu ei oskaks naljalt pealt vaadata. Siis oli see aga suhteliselt tavaline tegevus. Õnneks ei olnud need juhtumid aga raamatu peamine sisu, jutt keerles tavaliste tegemiste ümber, mis, nagu öeldud, väikese Illimari silmadest vaadatuna väga värvikad näisid.
Retked läbi mõisa, külameestega vestlemised, väikese venna sünd ja ka linna külastamine - need sündmused ärkasid autori kireva keelekasutuse ja osava lausestuse kaudu ellu. Oleks nagu ise kohal olnud, kuna sisu justkui filmina peas mängis.
Üks, mis mind selle näiliselt idüllilise (jah, muidugi mitte) kulgemise juures üllatas, oli aga inimeste karmus-kaledus, kui nii võib öelda, mis oli küll mõistetav, kuna elu oli raske ja nii, kuid siiski rabav. Ei ütleks, et minu isa kargaks kassile püssiga järele, kui teine süldi ümber ajab, või et ta kere peale annaks, kui käitumishinne parimate killast pole. Aga see selleks. Eks vist igal ajal omad kombed ja normid.
Lõpetuseks sedastus puruvanakese kavalusest: "Kui oled kõigiti abitu ja kaitsetu, keera enesele siis liivapaber ümber ja vaata, kes veel su järele keelt limpsab! See on kõigil pool nõnda, nii vees kui maas. Ja sellest võib õpetust võtta."
Retked läbi mõisa, külameestega vestlemised, väikese venna sünd ja ka linna külastamine - need sündmused ärkasid autori kireva keelekasutuse ja osava lausestuse kaudu ellu. Oleks nagu ise kohal olnud, kuna sisu justkui filmina peas mängis.
Üks, mis mind selle näiliselt idüllilise (jah, muidugi mitte) kulgemise juures üllatas, oli aga inimeste karmus-kaledus, kui nii võib öelda, mis oli küll mõistetav, kuna elu oli raske ja nii, kuid siiski rabav. Ei ütleks, et minu isa kargaks kassile püssiga järele, kui teine süldi ümber ajab, või et ta kere peale annaks, kui käitumishinne parimate killast pole. Aga see selleks. Eks vist igal ajal omad kombed ja normid.
Lõpetuseks sedastus puruvanakese kavalusest: "Kui oled kõigiti abitu ja kaitsetu, keera enesele siis liivapaber ümber ja vaata, kes veel su järele keelt limpsab! See on kõigil pool nõnda, nii vees kui maas. Ja sellest võib õpetust võtta."
October 1, 2019
Kui alguses läks veidi aega, lõpetasin raamatu rahulolu ja värske tundega.
Tegemist ei ole lasteraamatuga, vaid täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Raamatu keskseks tegelaseks on Tuglas valinud lapse (iseenda prototüübi), et justkui vabandada välja oma enese poeetilist ja metafooriderikast nägemust maailmast – mis võib-olla on lapsele kohasem kui täiskasvanule. Ega üks endast lugupidav inimene ei jää niisama loodust vahtima...Kus te sellega.
Raamatus puudub konkreetne narratiiv, vaid pigem on tegemist kildudega 19. sajandi lõpu talurahva igapäevaelust.
Muidugi on Tuglas ka nostalgiline vana, kes meelalt meenutab ja fantaseerib oma lapsepõlve ja juurte üle. Kindlasti huvitas teda ka küsimus: kuidas küll võis minust, kes ma olen pärit harimatute talunike perest, saada moodsa Eesti haritlaskonna alusepanija ning Noor-Eesti nägu! Tuglase humanism illustreerib päris hästi, kuidas ka ühes harilikus eesti talulapses oli sees see kultuuri ja vaimuelu seeme, mis paneb inimest imestama ja küsima "Miks?". Sealt edasi tuleb juba ilukirjandus, filosoofia, teadus jne.
PS Väga meeldejäävad on raamatu dialoogid ja huumor. Kuldseid vanarahva ütlusi saab siit palju.
Tegemist ei ole lasteraamatuga, vaid täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Raamatu keskseks tegelaseks on Tuglas valinud lapse (iseenda prototüübi), et justkui vabandada välja oma enese poeetilist ja metafooriderikast nägemust maailmast – mis võib-olla on lapsele kohasem kui täiskasvanule. Ega üks endast lugupidav inimene ei jää niisama loodust vahtima...Kus te sellega.
Raamatus puudub konkreetne narratiiv, vaid pigem on tegemist kildudega 19. sajandi lõpu talurahva igapäevaelust.
Muidugi on Tuglas ka nostalgiline vana, kes meelalt meenutab ja fantaseerib oma lapsepõlve ja juurte üle. Kindlasti huvitas teda ka küsimus: kuidas küll võis minust, kes ma olen pärit harimatute talunike perest, saada moodsa Eesti haritlaskonna alusepanija ning Noor-Eesti nägu! Tuglase humanism illustreerib päris hästi, kuidas ka ühes harilikus eesti talulapses oli sees see kultuuri ja vaimuelu seeme, mis paneb inimest imestama ja küsima "Miks?". Sealt edasi tuleb juba ilukirjandus, filosoofia, teadus jne.
PS Väga meeldejäävad on raamatu dialoogid ja huumor. Kuldseid vanarahva ütlusi saab siit palju.
May 5, 2019
Hea ilukirjanduse lugemine on minu jaoks sama, mis paljudele mediteerimine. Teiste elusid ja lugusid kõrvalt vaadates saab hoopis uue nurga alt mõelda ja mõttestada omaenda elu, samal ajal alati midagi uut avastades. Ühtlasi saab edukalt töö ja argimõtetest välja. Puhas lugemisnauding ja sorava jutuga kaasavoolamine pealekauba.
"Väike Illimar" on just täpselt ideaalne raamat selleks. Kisub sind kaasa sajanditagusesse aega ja kuna vaatlejaks on maailma esmakordselt avastav laps, siis jälgib ta kõiki elu detaile üsna sarnase täpsusega, nagu seda teeks ilmselt tänapäeva inimene, kes äkitselt visatud mõisa-, talu- või moonakamajja elama. Kuidas söödi, magati ja elati, kuidas tööd tehti, kuidas linnas käidi ja kuidas sotsiaalsed kihid suhtlesid ja ennast paigutasid. Samal ajal siirad mõttekäigud selle üle, kuidas meie mõtted uitavad, mis meile meeldib, mis hirmutab ja mis vihastab. Veidral kombelsattus see alles nüüd mulle kätte. Lisandus kindlalt minu lemmikute hulka. Kindel soovitus igas vanuses lugejale!
"Väike Illimar" on just täpselt ideaalne raamat selleks. Kisub sind kaasa sajanditagusesse aega ja kuna vaatlejaks on maailma esmakordselt avastav laps, siis jälgib ta kõiki elu detaile üsna sarnase täpsusega, nagu seda teeks ilmselt tänapäeva inimene, kes äkitselt visatud mõisa-, talu- või moonakamajja elama. Kuidas söödi, magati ja elati, kuidas tööd tehti, kuidas linnas käidi ja kuidas sotsiaalsed kihid suhtlesid ja ennast paigutasid. Samal ajal siirad mõttekäigud selle üle, kuidas meie mõtted uitavad, mis meile meeldib, mis hirmutab ja mis vihastab. Veidral kombelsattus see alles nüüd mulle kätte. Lisandus kindlalt minu lemmikute hulka. Kindel soovitus igas vanuses lugejale!
July 5, 2021
„Väike Illimar“ on armsalt lapsepõlvemaagiline romaan ja sugugi mitte imal. Tore maagiline realism. Sellises eas nagu raamatu peakangelane, ongi maailm värvilisem ja palju imelisem. Ja läbi Illimari süütute silmade ongi jutustus edasi antud. Seda lugedes meenus endalegi, kuidas sellises eas tundusid päevad tohutult pikad ja seiklusi täis. Sellised lihtsad asjad nagu vana sepanael või päikese käes sillerdav klaasikild suutsid päris palju põnevust pakkuda. Ometi ei ole „Väike Illimar“ pelgalt lasteraamat. Maagilised looduse ja keskkonna kirjeldused muutuvad üsna tihti sügavamõttelisteks mõtisklusteks aja, ruumi, elu ja inimolemuse üle. Lisaks on siin teoses piisavalt peent huumorit, mis lendab ilmselt enamus täiskasvanutelgi, rääkimata siis veel lastest, üle pea.
Romaanis puudub üldine suur lugu, suur seiklus. Pigem jälgib teos ühe poisikese arengut ja avastusi aastakese jooksul, mis on täis suuremaid ja väiksemaid sündmuseid. Huvitav on jälgida, kuidas iga uus teadmine avardab väikese Illimari maailmapilti. Ja poiss kasvas tõesti, iga kogemus õpetas. Ka kõrvaltegelaste palett oli värvikas. Alates Hirmu-Juhanist ja tema naisest Anest lõpetades Hull-Juhaniga. Isegi põgusalt läbi astuvad tegelased nagu näiteks Leitud-Saks. . . Ka loomad olid inimtegelastega võrdväärsed karakterid, kel oli täitsa oma lugu.
Kõik see on kirjutatud kaunis ja hoogsas proosas. Looduse ja keskkonna kirjeldused on suisa unenäolised (omajagu unenägusidki on siin romaanis) ja ainuüksi sellest piisab, et luua maagiline, muinasjutuline atmosfäär ilma müütiliste ning müstiliste tegelasteta. Kuigi Vanapaganast, puukidest ja muudest säärastest räägitakse, jäävad need tüübid siiski vaid jutuks jutu sees.
Romaanis puudub üldine suur lugu, suur seiklus. Pigem jälgib teos ühe poisikese arengut ja avastusi aastakese jooksul, mis on täis suuremaid ja väiksemaid sündmuseid. Huvitav on jälgida, kuidas iga uus teadmine avardab väikese Illimari maailmapilti. Ja poiss kasvas tõesti, iga kogemus õpetas. Ka kõrvaltegelaste palett oli värvikas. Alates Hirmu-Juhanist ja tema naisest Anest lõpetades Hull-Juhaniga. Isegi põgusalt läbi astuvad tegelased nagu näiteks Leitud-Saks. . . Ka loomad olid inimtegelastega võrdväärsed karakterid, kel oli täitsa oma lugu.
Kõik see on kirjutatud kaunis ja hoogsas proosas. Looduse ja keskkonna kirjeldused on suisa unenäolised (omajagu unenägusidki on siin romaanis) ja ainuüksi sellest piisab, et luua maagiline, muinasjutuline atmosfäär ilma müütiliste ning müstiliste tegelasteta. Kuigi Vanapaganast, puukidest ja muudest säärastest räägitakse, jäävad need tüübid siiski vaid jutuks jutu sees.
February 7, 2021
Täitsa mõnus. Täitsa novellikirjanik ikka kah.
April 29, 2023
Käisime talvel Väikese Illimari lapsepõlvemaadel ekskursioonil ning pärast seda tuli muidugi vastupandamatu tahtmine ka raamat üle lugeda. Esmalugemine jäi mu mäletamist mööda põhikooli aega ning juba siis meeldis see mulle väga. Hea klassika väärtust aeg ei kahanda ning meeldiv koolipõlvelugemise mälestus ilmutas end taas. Ei olnud raske nii Illimari kui ka ülejäänud kirevat tegelaste kampa Ahja mõisa maadel ja hoonetes ning sealse tiigi kaldal ringi kondamas ette kujutada. Muide, laulu Kaera-Jaan on ka just sealtsamast pärit. Kuidas täpselt, seda võib juba igaüks ise lugeda. Soovitan.
August 24, 2011
A wonderful, relaxing story about growing up in rural Estonia.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews