Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.
Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurusõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.
(Airi Ilisson-Cruz)
Fotograafid: Erwin Cruz, Airi Ilisson-Cruz, Kristo Kukk, Svetlana Matsova
Mitu aastat tagasi mõtlesin, et kas minna Working Holiday'd tegema Austraaliasse või Uus-Meremaale. Valitud sai Uus-Meremaa, sest Austraalias on liiga palav ning liiga palju mürgiseid elukaid. Selle poole pealt teos ei üllatanud. Üllatas aga sellega, et oli kirjutatud tohutult kaasahaaravalt ning ei tahtnud hetkekski raamatut käest maha panna. Ma tean et see pole just kõige uuem "Minu..." sarja raamat aga kuna mul pole Austraalia osas just erilist huvi, ei tekkinud ka soovi seda varem kätte võtta. Nüüd kui lõpuks loetud sai, siis muidugi ei kahetse lugemisele kulutatud aega. Kui millegi üle viriseda, siis ainult see rääkiv känguru Wilikli, kes minu jaoks oli täiesti arusaamatu ning suvaliselt sisse kirjutatud lisand.
Raamat algab voolusängis, mille saatus autorile tundus andnud olevat. Ajakirjanikuamet Eestis ja korralik mees. Aga siis hakkas autor mässama, see on umbes selline mäss, nagu me võisime tunnistama Elizabeth Gilberti raamatus "Söö. Palveta. Armasta". Kui naisel on justkui kõik olemas, ainult et MIDAGI on puudu ja ta ei oska seda kuidagi defineerida muudmoodi kui ärajooksmise kaudu... Edasi saame "Minu Austraalias" Airi näol ülevaate paljudest lihttöödest, mida kodust välismaale lahkunud eestlastest seiklejad teevad: põlluharimine ja saagikoristamine (mis kõlavad muidugi ülimalt romantiliselt, kujutage ette, arbuuside ja ananasside farm, aga tegelikult saab aimu ka sellest, et see on raske töö), juhutööd nagu kontserdipaiga ettevalmistamine (mis viib ta kokku sellise kuulsusega nagu Elton John :), loteriipiletite müümine, heategevusrahade anumine, kontorite koristamine, restoranides ettekandmine, isegi lihalõikamine tapamajas (seda viimast tööd ei tee küll Airi ise, aga ta edastab realistlikul kujul sõprade jutu järgi seda tööd.) "Minu Austraalia" raamatu üks eripära ongi ilmselt see, et ajab lugejatel, kellel kauemaks, kelle vähemaks ajaks lihaisu ära. Nii et minu meelest on see üks raamatu positiivseid pooli, kuigi tapamaja peatükki on ka kritiseeritud. Me võiks tõesti rohkem mõelda sellele, kuidas liha meie lauale tuleb... Airi stiil on hoogne, lendlev, nii kirjutades kui elades. Ma tean, kui lihtsalt tal tutvused tekivad, ja mõnus on seda ka raamatu lehekülgedel jälgida. Ta on seda sorti inimene, kes tõepoolest mitte ainult ei hääleta rekka peale, vaid saab järgmise kahe tunni jooksul teada rekkajuhi eluloo ja elusfilosoofia ja selle kahe tunni möödudes istub ta juba ise sellesama rekka roolis. (Juhtum raamatust.) Ja selle MIDAGI leiab ta Austraalias ka üles, seda lugege juba ise. PS. Aaaa, aga see rääkiv känguru? Selle lisas ta sümbolina, unenäolise peaaegu-et-väljamõeldisena, aga kes tegelikult ka tal sealses elus vahel tembutamas käis.
Mulle väga meeldis see raamat. Olen ise Austraalias käinud ja selle võrra oli veel põnevan lugeda kuna sai ennast sinna kuidagi reaalsemalt kujutada. Olen ammu mõtisklenud selle maa terveisehoisüsteemi üle ja siit sain vastuse. Pole olnud mahti varem välja uurida.
See rääkiv känguru oli veidike kahtlane osa raamatust :D
Ajattelen aina, kuinka ansaita enemmän rahaa mahdollisimman nopeasti, joten kokeilen aina erilaisia tapoja. Päätin äskettäin lyödä vetoa urheilusta, koska kuulin paljon positiivista vedonlyönnistä täällä https://betinia.com/fi/. Minusta tuntuu, että tämä on todella hieno tapa ansaita rahaa tekemällä sitä, mistä pidän.
Ihan loistava kirja josta tykkäsin paljon. Olisi mielenkiintoista tietää, millaiset kertoimet [url=https://veikkaajille.com/vedonlyontiy...] antaisivat kirjan myyntiluvuille? Huikea kira kuitenkin kaiken kaikkiaan!
Raamatu abil mõne päevaga Austraalias käidud... Palju saab teada tavalisemate töökohtade ja igapäevaste kommete kohta - autoril aastane tööviisa noorele. Lisaks leiab infot Filipiinide teemal. Värvikad kirjeldused Elton Johni garderoobist kuni tapamaja lihalõikumisruumini. Seejärel saab kaasa elada autori isikliku elu sündmustele nii Townsvilles kui Brisbanes.
*Ma ei suuda seda mitte kuidagi uskuda, kuid Austraalias on inimkeeli rääkivad kängurud. Ma ei tea muidugi, kas see on tõsi ning võib-olla autor ajaski segast, kuid nii oli vähemalt kirjutatud. *Rase olemine on suhteliselt raske ja kallis, kui sa pole registreeritud kodanikuks. *Farmitöö kasvatab jõudsalt lihaseid. *Austraalial puudub oma riigi president, vaid see on endiselt vist UK võimu all.. *Palju possumeid, kes hea meelega prügis sorivad. *Elanikud ise kardavad madudest rohkem hoopiski konni.
Aga mis mulle minu-sarja puhul kõige rohkem meeldib, on hoopiski pildialbum!