Tegemist on ühe äärmiselt nukra ja hingekriipiva noortekaga. Raamat kulgeb läbi Nathani silmade, kes jutustab oma heast sõbrast Simonist. Simon on 15.a Uus-Meremaa noormees, kes põeb geenihaigust, mille tagajärjel tema lihased muutuvad aina nõrgemaks. Ta saab liikuda ainult ratastoolis ja enamus selle haigusega lapsi surevad juba 12 eluaastaks. Sa hakkad lugema ja tead, et Simon sureb, mingit imet ei tasu loota, aga kui see kord juhtub tabab see sind sama ootamatult nagu 150 km tunnis auto tabab majaseina. Lastel on oskus maailma veidi teistmoodi näha, nad ei mõtle asju üle nagu täiskasvanud. Nii ka Nathan teab, et ta sõber on suremas, aga see ei takista neid igast päevast võimaluse piires maksimumi võtta, lollitada, mängida jne. Simon on mõistagi eriline poiss, ta ei haletse ennast, ta pole end koju lukustanud, ta tahab elada sest teab, et ta ei saa kaua seda teha. Kõik inimesed peaksid rohkem Simoni moodi olema, sa võtad elult seda mida see sulle annab ning keerad selle millekski eriliseks. Raamat õpetab kindlasti väärtustama ka sõprust, hea sõber ei hooli sinu välimusest, teadmistest ning tervisest, ta on sinu jaoks lihtsalt olemas kuni viimase hingetõmbeni välja. Mul isegi täna tagantjärgi meenutades hakkavad jälle pisarad voolama. Maailm on ebaõiglane, miks lapsed üldse peavad surema (eriti kui mõtled, et igasugu mõrvarid, pätid, terroristid naudivad elu täiel rinnal) :(