kõik harilikud nyrid allajoonimisest juba. yhelt poolt olen tänulik, et seda lugesin, sest siin oli nii palju huvitavaid killukesi, mida pole mõtet yles lugeda ja mida minu nõder pääkene ilmselt talletada ei suuda. võtan näiteks loosiga yhe - kaitsta end näki eest on "mõnel korral kaunis raske, kui ta näiteks on leivatykina või kõntsahunnikuna" või "kännul, kus aina punetab marju, ei tohi noppida, sest see on marjadeema pää või kroon" jjjnnnnee, muidugi kõik need imelised fit checkid ka (näkid haldjad vaimud..). ja meeldis, kui vilksatas masingu arvamusavaldusi, kohati sapiseid, kohati lohutavaid. aga teisalt - see raamat polnud ikka yldse mis ma ootasin. olgu, see on sisuliselt tema loengute yleskirjutus, nii et ei tasugi hullu struktureeritust oodata, aga palju tundus sellist, mida ma jätaks välja või kohati nagu info kuhjamine, kust nende heade kohtade välja noppimine on suur töö, mis on tegelikult tyytuse kõrval natuke nauditav siiski (aeglus on voorus). ja algul ma olin pettunud, et pealkiri "eesti usund" asemel tundus see paljuski olevat "erinevate soome-ugri rahvaste folkloorsete nähtuste loetlemine", aga päeva lõpuks (või selle aasta aja lõpuks, mis ma seda lugesin) adun, et see on selles mõttes õigustatud, et millegi sellise kohta ei saagi kindlaid väiteid teha, et eestlased uskusid nii ja punkt.