Ütlen kohe ära, et selle raamatu lugemine polnud ikka õige värk. Aga lugemiskogemust tahan küll teiega jagada.
Kunagi lugesin Ludlumilt mõne raamat, oli väga mõnus poliitiline pinevpõnevus-värk. Siis tuli paus, Hotger andis vahepeal ikka mõnuga ludlumeid välja, neist paar tükki vist isegi lugesin, pole enam kindel. Ning nüüd on päris pikk paus olnud, kuni tänaseni. Mõtlesin, et vaatan vana armastuse üle.
Kohe alguses kandus mu jaoks aga see koorem kraavi poole. Raamatu alguses olev action tundus eriti nüri, labane ja kehvasti kirjutatud. Vägisi meenutas Veskimeest ja kloone nende kehvematel hetkedel. Või siis äkki ongi teised autorid lugenud Ludlumit ja kasutavad samu võtteid? No see selleks, aga selline "mehelik" halb jurts oli juba alguses mu jaoks loetavuse mõttes talutava piiri peal. Kuna aga tõesti näiteks "Chancellori käsikiri" on mul Ludlumilt ribadeks loetud, siis otsustasin, et loen siinse tüki lõpuni. Esimesed 100 lk lugesin ka, korralikult, midagi vahele jätmata.
Edasi... järjest hullemaks läks! Eks teatud väljendeid ongi raske tõlkida, aga kui ikka karmid mehed pilluvad omavahel solvanguid stiilis "kuradima Vietnami-röhkija!" siis see oli juba nukralt koomiline. Lisaks stiililiselt koosneb see raamat suures osas dialoogist, mis tehnilise võttena on mu jaoks kohutavalt väsitav. Ma pean küll natuke mõtisklema-meenutama, aga ma nii dialoogikeskset raamatut vist ei mäletagi. Samas Perry Masonil on ka ju midagi sarnast olnud kohati... hea küll, las praegu teised kirjanikud-raamatud olla. Ludlumi jutustamisviis oli aga selline, et ühel hetkel vandusin alla ja hakkasin lugemise asemel lehitsema, vahel lugema, kui oli dialoogivabasid kohti. Need olid head. Aga dialoogis oli jälle näha, et ahha, nüüd läheb tegevus "sinna" suunas ning saab diagonaalis edasi "kerida" mingi osa.
Igavaid ning kahemõõtmelisi tegelasi pole vist mõtet mainidagi? Kõik see kokku oli jah nii ruineeriv, et ma mõtlesin isegi poolelijätmisele. Sisi aga otsustasin, et kulutan ikka tunni-paar ning ratsutan raamatu kiirkorras lõpuni välja, sest äkki läheb paremaks. Lisaks tahaks ju teada, mis kogu sellest värgist saab. Pealegi Ludlum on hea. Eks?
Sisu. Ma isegi ei ütle, millest see raamat on, kuna Ludlumil on tavapäraselt väga suured teemad fookuses, kas siis riikide tasemel vandenõud või näiteks käilakujude mõrvaplaanid. "Skorpioni illusioonis" on see lahendatud lausa naeruväärselt kehvasti ja trafaretselt. Ma hakkan ise juba oma juttu lugedes mõtlema, et äkki ma olen millestki väga valesti aru saanud? Umbes nagu paneks parema jala saabast vasakusse jalga või üritaks Nikoni kaamerale Canoni objektiivi ette keerata. Nagu... ei.
Kokkuvõtvalt - ei läinud paremaks. Kõik mu öeldu kehtis kuni raamatu viimaste ridadeni välja. Ma nüüd ei teagi, mis selle raamatuga peale hakkan, tahaks tast lahti saada, aga häbi kellelegi edasi ulatada...
"Skorpioni illusioon" on autori umbes-täpselt kahekümnes romaan. Näiteks "Matlocki dokument" on üsna varajane, kas äkki käis siis kirjanikul hiljem vedru maha? Või olen ma ise muutunud vahepeal, saa nüüd aru.
Igaljuhul ma ei plaani küll rohkem Ludlumit lugeda. Samas vaadates Goodreads keskmist hinnet - 3,85 ning 7193 hindajat. Ilmselgelt ma ei saanud raamatust aru.