In questo volume oltre settanta casi di cronaca nera degli ultimi venticinque anni offrono un ritratto inedito degli italiani travolti da vicende sentimentali, gelosie, rancori privati, problemi economici e sociali, raptus improvvisi e casi di delinquenza comune. Storie drammatiche, quasi tutte poco note o dimenticate, raccontano l’Italia contemporanea dove la violenza esplode inattesa nella quiete domestica o tra i banali ritmi della quotidianità. Non pochi e appassionanti gialli come quelli del dopoguerra, bensì molti misteri dei giorni nostri, piccoli e oscuri ma ugualmente capaci di gettare tante vite apparentemente normali tra i vortici dell’angoscia, dell’orrore e di un’ordinaria spietata follia.
Ülevaade sellest, kuidas moodne kuritegevus ja massiteabevahendid üksteist vastastikku mõjutavad. Ei saa märkimata jätta, et need eetilised piirid, mille hägustumise pärast autor sissejuhatuses muretseb, on kodumaine meedia juba ammu seljataha jätnud.
Huvitaval kombel on üle kuuekümnest käsitletud juhtumist ainult üks seotud organiseeritud kuritegevusega. Tutvustuses väidetakse, et kodune vägivald võib tänapäeval vallanduda täiesti ootamatult, ilma mingi ajendita. See paistab olevat kunstiline liialdus, sest käsitletud juhtudel oli asjasse segatud ikka sedasorti vimm, mis koguneb salaja, pikema aja jooksul.
Pitsapagari lugu jääb mind ilmselt pikemaks ajaks kummitama. Koguni kaks juhtumit on seotud gümnaasiumiõpilastega, kes ei suutnud lõpueksameid ära teha. Loodetavasti ei hakka see tendents trendima.
Toimetaja on autorit seekord alt vedanud – kõiki võõrsõnu ei pea kursiivi panema ja sisukorrast on üks peatükk puudu. Muidu on „Bianco, rosso e giallo“ kirglik ja suure empaatiavõimega kirja pandud kogumik, mis jääb kauaks meelde. BTW, lk 12 on mainitud Renato Olivierit – respect!