Lugesin seda raamatut, kui oma koer on seljatamas murdeiga (ehk siis tegelikult enam ei kuulu sihtgruppi). Sisu poole pealt tasub teatud mõtetesse reserveeringuga suhtuda ja arvestama konteksti. Mina kui korteris elava jahikoeratõu omanikuna liialt palju häid näpunäiteid sealt ei saanud. Silmaringi avardamiseks tasub muidugi lugeda, aga koera koolitamiseks ja probleemkäitumiste lahendamiseks soovitaksin pigem ikkagi päris koeratreeneri poole pöörduda, eriti kui tegemist on keerukamate tõugudega (teenistuskoeratõud, jahikoeratõud, võitluskoeratõud jms). Raamatu eestikeelse tõlke tehniline teostus annab kõvasti soovida - väga palju puist tõlget, palju trükivigu ning kujunduse poole pealt suht raskesti loetav. Ja ma muidugi ei saa mainimata jätta, et mu koer otsustas kõikide kümnete raamatute seast riiulist välja valida just selle, mille peal üksinda olles veidi hambaid teritada, seega lugesin üsna ära äestatud versiooni :D
Põhjalik sissevaade põhilistest oskustest ja tähelepanekutest, mida koer ja koerapidaja vajavad. Lisaks on täpsed kirjeldused paljudest vajalikest ja huvitavatest tegevustest, mille samm-sammulised juhisedtoetavad tasapisi eduka soorituse poole liikumist. Harrastuste loetelus oli minu jaoks kummaline leid koertetants. Oma neljajalgset sellega kiusama kindlasti ei hakka, aga video-otsingusse sukeldun küll. Viimases peatükis on tõdetud, et "huvitavale koertemaailmale on paljud inimesed rohkem kui väikese sõrme kaotanud (lk 251)". Küllap südame või tüki sellest :)
See raamat oli mul abiks, kui kutsikas tuppa pissis ja öösiti ulus. Seal on palju praktilisi nõuandeid, mida saab kohe kasutusse võtta. Eriti kasulik oli see, kuidas kutsikale turvatunnet luua ja temaga usalduslik suhe üles ehitada. Koera kasvatamine on pigem nagu uue pereliikme mõistmine. Soovitan igale uuele kutsikaomanikule, kes tahab oma koeraga päriselt sidet luua.