Taevas hahetas juba, kui Nikolai Tiuhkamäele jõudis. Tiuhkamäe oli kummaline koht. See ei olnud hea koht, seda austati, kunagi vist isegi kummardati, oli neidki, kes hoidsid sellest eemale. Keegi ei mäletanud enam, mille pärast, aga niimoodi oli see alati olnud. Tallinnas on sume augustiõhtu ja Sara läheb sõpradega pidutsema. Vähem kui nelikümmend kaheksa tundi hiljem seisab ta Tiuhkamäel, madalal ja ilmetul künkal rohkem kui kahesaja kilomeetri kaugusel kodust. Ta ei tea, mis on faunusbotaanika. Ta ei ole kunagi kuulnud sõna „tiuhka”. Ja otse loomulikult ei tea ta midagi juhtumist 1961. aastal, mil Tiuhkamäe jalamil sai seletamatutel asjaoludel surma noor mees. Aga seda lugu teavadki väga vähesed. Ja need, kes teavad, ei räägi.
"Tiuhkamäe" kutsus väga lugema oma sisukirjelduse ja ilusa kaanekujundusega, lugu ise aga valmistas kahjuks suure pettumuse. Lugedes tundsin, et raamat on küll suure innu ja uurimistöö toel kirja pandud, aga kuidagi lohakalt ja kiirustades. Tihti esines loole täiesti ebaolulist informatsiooni või vastupidiselt oli oluline informatsioon (nt kahe tegelase vaheline ajalugu) edasi antud ühe pika vuristava lõiguna. Ükski tegelastest polnud eriti sümpaatne või huvitav ja ajas kukalt kratsima, miks Sara ja Alar niivõrd ruttu uskuma jäid, et Tiuhkamäel tõepoolest midagi paranormaalset toimub. Lisaks sellele oli nende väike armumine niivõrd kiirustatud, et oleks võinud samahästi välja jääda. Faunusbotaanika temaatika oli minu jaoks uudne ja ka huvitav, samas mitte piisavalt, et muid pettumusi korvata. Tegelaste edasised plaanid kõlavad suhteliselt ulmeliselt, seega tahes-tahtmata mingi huvi ikkagi on, et kuhu see kõik nüüd edasi viib.
Selle teose puhul olid vist ootused liiga üles kruvitud, nii et kahjuks jäi tegelik lugemiskogemus eeldatust lahjemaks. Ei, ma ei taha väita, et poleks põnev olnud. Põnev oli küll ja lugemine läks ludinal. Nagu Heinsaare värskeimast teosest muljetades tõdesin, meeldivad mulle kohapärimuste ja konkreetsete paikadega seonduvad lood, eriti hea muidugi, kui need siinsamas Eestis on. Tiuhkamäega muidugi on ses suhtes lihtsam, et see ei rikkunud mu jaoks ühtegi teadaolevat reaalselt olemasolevat paika ära :)
Kui tahta juba kogetuga seoseid luua, siis lapsepõlves nähtud maisipõllu laste õudukas on ilmselgelt vägevalt mällu sööbinud. Kuskilt tekkis mälupilt Gulliveri reisidest ja miskipärast ka Ristikivi "Imede saarest". Nagu Sanderi "Kaarnakuld" korral, tekkis mulgi korraks küsimus, miks siis ikkagi noorteromaan. Tõsi, peategelased on noored ja on muidugi igati teretulnud neile ka natuke nõukamaiguga elu tutvustada.
Lisaks paigamüstikale meeldis enim vast kahes ajas kulgeva loo sekka müütilise elemendi põimimine. Lõpp tekitas praegu küll meh-tunde, aga no see lugu lähevat ju kuuldavasti edasi. Eks ma ikka loen järgmist osa ka.
Üsna korralik noortekas (neile, keda paranormaalsus paelub). Lõpp läks küll pisut lappesse ja ulmeks (haha), aga järge ikka ootan, äkki saabki selgus majja. Mõned (peamiselt täiskasvanute) dialoogid olid pisut puisevõitu, kuid muidu tekst kõik kenasti seotud, igal pisiasjal oma põhjus. Ei tundunud kogu lugu üldse liiga naiivne, nagu tihtipeale noortekate puhul juhtub. Ja kaanekujundus on võluv! Mis siis, et AI käsi mängus. Ja loomulikult tuleb "Veealused" ka nüüd ikka ära lugeda, kui juba loos sellele viidati 😛
Mulle noortest peategelased täiesti meeldisid ja noortel lugejatel võiks suhtestumine nendega olla suhteliselt lihtne. Küll aga on seda tunduvalt raskem teha nõukogudeaegse teemaga ja ka uimasevõitu vahepaladega. Olin kummitavate randade lugu eelnevalt eraldi lugenud ja ei meeldinud mulle ta tollel hetkel ega ka siin raamatus - veidi liiga palju võttis endale fookust, lüües samal ajal loo tempot korralikult alla. Samas on aga hammas juba verele aetud ning tahaks ikkagi üleloomulikkust maailmast paremat pilti saada.
Vaieldamatult ma proovisin vähemalt kolm korda seda pooleli jätta, et järgmiseks päevaks jääks kasvõi kolmandik. Aga see ei õnnestunud.
*** Krafti lugemine on nagu üliinimlikul kiirusel maratoni läbimine. Tead küll, et sa võid iga hetk peatuda, aga süda puperdab nii, et peatumine tundub isegi ebatervislikum kui jätkamine.
Tundub, nagu oleks pigem keskealistele suunatud noortekas ja sellisena on natuke konarlik, ebaoluline täitematerjal saab aeg-ajalt liiga palju tähelepanu ja loo seisukohalt olulisemast libisetakse põgusalt üle. Põhiline on aga tüüphäda: puine dialoog. Ja ma olen küll üsna kindel, et tänapäeva noored omavahel sellist korralikku kirjakeelt ei räägi.
okei, see mulle päris meeldis. sellist eesti etnoulmet/õudust on ju kirjutatud ennegi, aga esimest korda satun sellise peale, kus autor kirjutada ka oskab ja oma materjalist enamvähem üle käib :)
kõige halvem koht oli ära kohe teisel leheküljel, kus täiskasvanud mehest autor peab vajalikuks ära mainida oma teismelisest tüdrukust peategelase rinnapartii suuruse (seda kusjuures moel, mis nätab ära, et ta ei tea midagi ei teismelistest tüdrukutest ega sellest, kuidas naiste riiete suurusnumbrid töötavad) ja see on lihtsalt veidi tülgastav. õnneks hiljem sellest enam juttu ei tule, aga kahjuks ei ole toimetaja ega proovilugeja/d taibanud ära mainida, et kui see on ebakohane JA ebatäpne JA ebaoluline, siis võinuks selle lause lihtsalt maha kustutada ja oleks kohe saanud veel parem raamat.
aga edasi läheb päris okeilt, normaalne noortekas poiste ja pidude ja alkoholi ja suhteliselt toredate ja mõistvate täiskasvanutega ja siis mõistatusega, mida noored inimesed lahendada saavad. kuna tegu on fantaasiaromaaniga, siis pole selleski hullu midagi, et kellegi isa on juhuslikult Silicon Valleys miljonärist tehnoloogiaettevõtja jm üsna vähetõenäolised, aga glamuursed ja käepärased kokkusattumused, see kõik käib asja juurde.
ootan huviga, kuidas see lugu järgmises raamatus edasi läheb.
Paras pettumus, et teist osa ei olegi kohe võtta. No tahaks juba edasi lugeda! Mõned puudujäägid, mis raamatul olid (ebaloogiline teismelise ärasaatmine kuskile külakolkasse, vahepeal oli informatsiooni palju ja siis jälle vähe), said positiivsete aspektidega kuhjaga korvatud. Kõigepealt faunusbotaanika - appi kui huvitav! Nii põnev lähenemine, mida polnud varem kuulnudki aga mis avab kohe nii palju huvitavaid võimalusi (jällegi, kus on teine osa?? Ma tahan lugeda! Kas peaks kirjanikule võileibasid ukse taha saatma, et julgustada kiiremini kirjutama?).
Teiseks kolhoosielu tutvustamine ja kuigi ma igast raua-kilakola-mehaanika osas jumala võhik, siis kõik need viited olid ideaalselt õigel kohal. Ma kujutasin ette, palju ma peaks uurimistööd tegema (või oma isa-vanaisa tüütama), et sama taustainfo sellise kergusega sisse kirjutada... Uhhh.
Ja kolmandaks oli paar kohta, mis ajasid naeru pugistama või mis tundusid väga hea lahendusena. Nt see, kuidas noored kasutasid ära porno vaatamisega seotud häbi, et oma tõest eesmärki peita. Kirjaniku viitamine iseendale. Ja siis üks metsastseen lõpu poole (ei taha spoilerdada). Nii et kokkuvõttes, väga meeldis!
Ütleks, et selline 3-palline raamat või ehk 3,5. Mitte et poleks meeldinud. Täitsa hästi meeldis, sest oli ladusalt ja põnevalt kulgev meelelahutuslik lugu, lugesin ta kodu koristamise vahele mõne tunniga arvutist läbi. Peamine pluss oligi see, et jutt jooksis ja igav ei hakanud. V-o kõige igavam osa oli see keskaegse mehe jutustus, mida noored lugesid. Olin meeldivalt isiklikult puudutatud ka valgetiib-viirese sissetoomisest. :) Kriitika vallast ütleks, et dialoogid ei mõjunud eriti ehtsalt ja tänapäeva noorte keelekasutuse moodi see küll ei olnud. Pigem meenutas see aega, mil praegused 35-45 aastased teismelised oli. Üldse oli tekst kuidagi rabe ja erilist sõnaseadmiskunsti polnud ilmselt ka eesmärgiks seatud. Aga muidu, see ju ongi kirjutatud noorteromaaniks ja ehk see läheb ka pärisnoortele sellisena hästi peale. Ei tea, peaks mõnelt küsima. (Ajaa, see rinnapartii lause kohe alguses oli küll lollakas . No mis see raamat kaotanud oleks, kui see lause nüüd ära oleks jäetud???)
Kiirelt kulgev põnevik, mis sisaldas originaalseid ideid (inimeste vertikaalset poolitamist polegi vist varem kohanud, viires ja faunusbotaanika) - väga tore. Kuna ma maisipõldudel toimuvaid õudukaid pole vaadanud, siis see aspekt jäi minu jaoks kentsakaks - oli seda siis nüüd vaja... Tempokuse ja kaasahaaravuse eest ka üks lisatärn. Suurim probleem oli see, et, kahju küll, mulle tundub, et autor ei oska üldse otsekõnet kirjutada. Iga kord, kui mõni tegelane rääkima hakkas, oli see uskumatult kohmakas ja piinlik. Loodetavasti leiab järgmises raamatus seletuse ka loo alguses aset leidnud intsident RMK puhkealal - ehkki võinuks otsad kokku võtta juba siin.
Oli tõesti üle pika aja põnev ja meeldiv lugemiskogemus. Kui vahepeal on kuidagi Eesti kohtade ümber mingi müstika loomine kuidagi ebausutav, siis sel suvel plaanin Tiuhkamäe üles otsida. Ilmselt ka veidike kõhe sinna minna. Natuke kumas läbi Dan Browni samuti. Üldiselt väga hea stiiliga raamat.
Peategelased on noored, aga nõukogude aeg, kolhoos ja KGB liin võib jääda noorele lugejale võõraks. See, et minu jaoks paranormaalsus võrdub kummitused, on mu isiklik probleem. Loodusseadustega seletamatu nähtus, ütleb paranormaalsuses kohta EKSS ehk seda see ju oli. Maisipõllud ei suutnud üllatada, aga poolik mees ja kummaline väike tüdruk, olid täitsa põnevad tegelased.