Ma arvasin, et selles raamatus on kirjas Betty ja Mahtobi elu pärast seda, kui nad koju pääsesid, aga nende elust oli siin õige vähe. Suurem osa raamatust kirjeldab erinevate inimeste elusaatusi ja võitlust oma laste pärast ja seda on ka muidugi huvitav lugeda. Mahmoody raamatute põhirõhk on kultuurierinevustel - sellest, millised ohud varitsevad nn läänelikku inimest, kes abiellub ja saab lapsed araablase või mõne muu islamiusulisega. Siin raamatus oli siiski ka üks selline lugu, kus kultuurierinevused suurt rolli ei mänginud, vaid probleemid tekkisid sellest, et ühe lapsevanema kodumaa oli Saksamaal ja teise USAs.
Kui esimene raamat oli sõna otseses mõttes põnevik, mida lugesin hinge kinni pidades, siis see on rahulikum variant ja üsna erinev esimesest. Siiski mõjub see raamat kui hoiatus - et peab olema väga ettevaatlik, kui teisest kultuurist inimesega leivad ühte kappi panna. Siin kirjeldatakse mitmeid koduvägivalla juhtumeid ja kuigi autor ise rõhutab, et ta mitte mingil juhul ei taha jätta muljet, et teise kultuuri abiellumine on ohtlik või et kõik Iraani mehed ongi vägivaldsed, siis tahes tahtmata just nii see raamat mõjub, et hakkadki uskuma, et moslemid on ohtlikud ja parem neist kaugele eemale hoida. Püüan siiski uskuda, et nii ei ole, sest siin kirjeldatud meeste äkiline muutumine on midagi, mis sarnaneb väga tavapärase koduvägivalla juhtumiga, kus mees alguses kannab kätel, on küll üleliia kontrolliv, aga seda võetakse pigem meelitusena. Aga ikkagi - naised, olge ettevaatlikud!