Sportaste endi kohta võiks öelda, et jõudlus on neil päris hea, suusatajad ja jooksjad hakkavad lõppu jõudes kiirustama, maadlejad ei saa kuidagi oma vaimus matilt minema, kaugushüppajad arvavad, et mida pikem lüke, seda parem, ja väravavahid tegutsevaid vaid siis, kui mäng nende värava all käib. Enamasti kepivad nad lonkavas valsirütmis: aeglane, kiire-kiire, aeglane, väga kiire. Käsi spordimehed enamasti kah kasutada ei oska. Isegi korvpallurid mitte, ehkki nende rinnatöötlusoskusele võib ette heita peamiselt seda, et nad rindu ka põrgatada püüavad… Sulnist näputööd võib oodata keelpillaritelt või isegi IT meestelt. Lõõtsamängijad võivad kah ses suhtes osavad olla, aga siin oleneb lõõtsast, mida nad valdavalt näpivad. Teppo-lõõtsnik on enamasti tegija. Hea kerge vajutusega. Suulised oskused on enam arenenud puhkpillimängijail, aga siinkohal tuleb esile tõsta suupilliste, kes otseselt antud kategooriasse ei kuulu. Tuubameestega tasub veidi ette vaadata, aga muidu pole viga. Eraldi kategooria moodustavad d˛okid, kes kohtlevad sind kui oma lemmikhobust, on peal kerged ja ületavad takistusi elegantselt. Lisaks on veel tantsijad. Kui õnnestub leida nende seast mõni mittehomo, tasub proovida! Puusade töö on fantastiline ja fantaasiast kah puudu ei tule. Lisaks veel see elegants! Vahet suurt pole, millise valiku Naine teeb, asi kipub ikkagi minema loodusseaduslikku, mitte muinasjutupõhist rada. Elus kehtib reegel, kui printsi piisavalt pikalt suudelda, muutub ta konnaks: hakkab kudema või hüppab ära. Ja Mehe tõotatud kuningriik asetseb nagunii soisel pinnasel ja kuu, mis taevast alla toodud, on peegeldus laukaveel.
"Mees" on kergekaaluline raamat, mille isegi mina suutsin ühe õhtuga läbida. Kirjanduslikus mõttes oli tase ebaühtlane- vaimukus vaheldus igavusega. Hoolimata minu maitse jaoks liigsest lihalikkusest ja robustsusest (või mis oleks õigem sõna...) evis raamat ka teatavat vabastavat sarmi. Selles osas on raamat padufeministlik- lollid mehed kõlbavad vaimsete munadega naise jaoks enamasti vaid voodisse rahuldust pakkuma. Teisalt lugesin seda raamatut ka peaaegu nagu ulmet, sest ma ei ole kindel, kas asjad tõesti käivadki niimoodi või kelle maailmas kõik see reaalselt juhtuda võiks, igatahes mitte minu omas ning tore ongi. Ma ei ole lugenud Ruitlase "Naist", ka ei tunne ma Mercat ega tema ringkonda, seega ei oska ma otsustada, kas raamatus kirjeldatu on tõde või mitte, kas neid inimesi on olemas või mitte. Kes on Merca tegelikult, kui palju on tema avalikkusele näidatavast küljest teadlik brändiloome? Aga munadega naine on ta küll, see on selge.
Merle Jääger on kirjutanud Olavi Ruitlase raamatule "Naine" sõsarjutustuse, aga minu meelest on Rutilane parem/originaalsem. Punkte panin siiski mõlemale kolm tärni. Halvad need lood ei ole, meelt lahutavad küll ja kirjanikuannet autoritel nagu oleks. Samas midagi enamat kergest meelelahutusest ka ei leia. Oma tutvusringkond ilmselt nautis mingit äratundmisrõõmu, aga mina sinna ringkonda ei kuulu. Osa teksti oli naljakas, osa oli piinlikult kiitlev, osa oli igav, suur osa oli kaunis labane. Kumas läbi soov armastuse ja püsisuhte järele, aga seda "partners in crime" stiilis. Punkar ei ole väikekodanlane, sellest sai aru. Samas ei ole punkar ka inimkaos, tal on tunded ja haiget saamine on ikka päriselt valus. Selle valu leevendamine alkoholi, seksi ja bravuuritsemise abil on raamatu keskne teema.