Traditsiooniliselt on Eestis püütud kõik kristluse-eelsed ja näiliselt mittekristlikud usunähtused seostada ühtse muinasusundiga, ammutades teadmisi rahvapärimusest, mis on kirja pandud lähiminevikus. Tõnno Jonuksi põhjapanev, teadustöö taustaga käsitlus on koostatud hoopis teistsugustel alustel, tuginedes põhiliselt arheoloogilistele leidudele ja uurimistöödele.
Aastatuhandete jooksul vormivad inimeste uskumusi ühiskonna ja elulaadi muutused. Seda arvesse võttes ning arheoloogide avastusi vaadeldes püstitab autor teesi: Eesti aladel esinesid muinasaja jooksul – 9600 eKr kuni 1220 pKr – sedavõrd erinevad usundivormid, et võib rääkida suisa erinevatest religioonidest.
Rikkalikult illustreeritud teos viib mõtterännule muistsete inimeste asualadele tänapäeva Eesti territooriumil, tutvustades põnevaid hüpoteese meie esiisade tõenäolistest usundivormidest, nende põhietappidest ja variatsioonidest.
Ma ootasin seda nii kaua - väljakuulutamisest peale ja see juhtus minu meelest enne koroonat...
Huvitav, põhjendatud periodiseering, detailsed kirjeldused, väga ettevaatlikud spekulatsioonid (mis on muidugi parim osa).
Meeldis: * enamasti ei katkenud tekst illustratsioonikirjelduse juures poolelt lauselt, vaid oli mõte ilusasti ära lõpetatud.
Muu: * äkki oleks kaarte võinud rohkem olla? * ma jätkuvalt ei suuda uskuda Rooma-mõjulistesse triumfaalsetesse rongkäikudesse (relvade) ohverdamiseks; * surnumajade kontseptsioon oleks võinud ehk pisut selgemalt olla lahti kirjutatud; * illustratsioonid olid vist sama numbri all järjestatud kujunduslikel kaalutlustel, tekstis tulid ette natuke teises järjekorras.
Lemmik - näide lk 59 Dore ristilöömisstseeni tõlgendamisest, kui me ei teaks selle juurde kuuluvat müüti.