What do you think?
Rate this book
Kronošütist
„Kronošütist“ on žanripuhas ulmeromaan, milles lähenetakse irooniliselt, kuid samal ajal surmava tõsidusega ajarännule, eriteenistuste eugeenikaoperatsioonidele ning kohtumistele väljasurnud kultuuridega. Mida pakub paleoliitikum anta-, prota- ja muudele agonistidele ning mida ta neilt ka võtab, on humoorikalt, ent realistlikult kirjeldatud jahientusiastist erusõjaväelase pilgu läbi.
Kuidas toimib neandertali hõim, kuidas tegutsevad sonderkomandod etnilise puhastuse läbiviimisel ning mil moel proovitakse minevikus toimunut muuta ja mida see tulemusena tähendab kaasaja jaoks, selgubki Tamur Kusnetsi uues mahukas romaanis.
Militaarid, teadlased, kannibalid – selline on umbkaudne läbilõige pleistotseeni tegelastest. Erinevate gruppide tegevust jälgivad kulinaarse huviga koopakarud, hundid, lõvid ja iseäranis koopahüäänid, kes ei jäta kellegi hulgast obrokit võtmata.
Kuidas toimib neandertali hõim, kuidas tegutsevad sonderkomandod etnilise puhastuse läbiviimisel ning mil moel proovitakse minevikus toimunut muuta ja mida see tulemusena tähendab kaasaja jaoks, selgubki Tamur Kusnetsi uues mahukas romaanis.
Militaarid, teadlased, kannibalid – selline on umbkaudne läbilõige pleistotseeni tegelastest. Erinevate gruppide tegevust jälgivad kulinaarse huviga koopakarud, hundid, lõvid ja iseäranis koopahüäänid, kes ei jäta kellegi hulgast obrokit võtmata.
576 pages, Paperback
Published November 1, 2022
1 person is currently reading
12 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
February 17, 2023
Ausalt öeldes ei teadnud ma autorist enne 2022. aasta suvist Estconi väga midagi ja kuna oli plaanis just Estconil väljahõigatud uut intrigeerivat ulmeteost lugeda, siis sai veidi ka autori eelneva loominguga tutvutud ja ajalooline jutustus “Püha Jüri kutsikad” läbi loetud. Sarnaselt sellele teosele on ka käesolev lugu väga detailne ja on näha, et autor on kirjutanud asjadest, mis on kas väga hingelähedased või mille kohta on tehtud väga põhjalik taustauuring. Samas kohati võib see mõne lugeja isegi ära hirmutada ja tunduda igav, kui uusi detaile ja fakte sajab igas paragrahvis kui täpsusküti tabamusi. Mulle meenutas see väga “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjast lapsena loetud lugusid, kus tuli vaim pikemateks kirjeldusteks ja tausta pajatusteks valmis panna. Raamatu pealkiri, “Kronosütist”, tekitab ka kindlasti ilma sisukirjelduseta paljudes segadust – vähemalt minu kiire küsitlus oma lähikondsete hulgas näitas, et see uudissõna näib üsna tundmatu. Tegemist on sulamiga sõnast chronos (aeg kreeka keeles) ja parašütist ehk langevarjur ning tähendab aega hüppajat.
Iga raamatu lõpus tekib mul alati küsimus, et kas ma antud raamatut ka kellelegi lugeda soovitaks – ja kui, siis miks. Kuna ma enda arvates teen eelvaliku juba piisavalt hästi, siis üldiselt midagi head leiab igast teosest. Antud juhul aga ei pidanud väga palju otsima, mis meeldis, kuna tegemist on igati “mehise” ulmeromaaniga, olles läbipõimunud jahist, seksist ning märulist on lugu olenemata tuhandeist võõraist pisidetailist ikkagi suhteliselt kergesti tarbitav ning mõnusa huumoriga. Kindlasti on palju selliseid kohti, kus lugedes tekib tunne, et autor on üle piiri läinud, aga siis soovitaks meelde tuletada, et see oligi eesmärk: vajutada igale võimalikule nupule ning omajagu valusalt. Ja nagu ka eelnevalt juba ütlesin, siis väike eelhäälestus raamatut haarates ei teeks paha. Ning tänu oma detailsusele ja ladususele lähevad kindlasti ka kõik ülejäänud autori teosed minu lugemist ootavate raamatute nimekirja.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Iga raamatu lõpus tekib mul alati küsimus, et kas ma antud raamatut ka kellelegi lugeda soovitaks – ja kui, siis miks. Kuna ma enda arvates teen eelvaliku juba piisavalt hästi, siis üldiselt midagi head leiab igast teosest. Antud juhul aga ei pidanud väga palju otsima, mis meeldis, kuna tegemist on igati “mehise” ulmeromaaniga, olles läbipõimunud jahist, seksist ning märulist on lugu olenemata tuhandeist võõraist pisidetailist ikkagi suhteliselt kergesti tarbitav ning mõnusa huumoriga. Kindlasti on palju selliseid kohti, kus lugedes tekib tunne, et autor on üle piiri läinud, aga siis soovitaks meelde tuletada, et see oligi eesmärk: vajutada igale võimalikule nupule ning omajagu valusalt. Ja nagu ka eelnevalt juba ütlesin, siis väike eelhäälestus raamatut haarates ei teeks paha. Ning tänu oma detailsusele ja ladususele lähevad kindlasti ka kõik ülejäänud autori teosed minu lugemist ootavate raamatute nimekirja.
Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
April 30, 2023
See lugemiskogemus ilmus ka Algernonis: https://algernon.ee/node/1244
Täistekst ilmub on ka siin:
Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega.
Kui autori kohta natuke taustatööd tegin, siis jäi silma 2015. aasta EKLi romaanivõistlusel äramärkimine ning tunnistähe saamine ning BAASist see, et "Hundipäikese aeg" triloogia ulmelugejatele meeldib. Tõsi, ulmet on sellest sarjas vähe, aga see pole ka oluline.
"Mõlemad vaatlesid teineteist hindava pilguga enne ülekuulamise alustamist, umbes nagu poksijad enne matši, kuid nende pilgust puudus see agressiivne teisele tahte pealesurumise soov, lõugade lödiks löömise lubadus ning silm-sirkli, ninavinkli viltu väänamise veksel.
„Kas te olete kodanik Ragnar Saar?" küsis uurija Zipelgas igaks juhuks - kontakti loomine uurimisalusega oli alati kasulik, milline see kontakti iseloom siis ka polnud. „Erruläinud tegevväelane, Kaitseväe vanemohvitser?""
"Kronošütist" pealkirjas saavad kokku kreekakeelne aeg (chronos) ja "parašütist" ehk siis tegu on aega hüppamisega. Kui hästi natukene raamatu sisu avada, siis peaosas on Ragnar Saar, keerulise pereeluga viiekümnendates jõujuurikas, kelle sõjaväeline ning jahimehetaust sobivad hästi keeruliseks eugeeniliseks erioperatsiooniks, mis mehe neandertaallaste juurde viib. Ehk siis on õilis plaan viia selge agendaga mees kaugele minevikku, et see ajavoolu natukene kõigutaks. Natukene tegevust on kaasaja kandis ja läheduses, suurem osa tegevusest on aga kümnete tuhandete aastate taguses ürgsemas ajas.
Esimesed umbkaudu sadaviiskümmend lehekülge olid lugemises puhas nauding, kõige rohkem torkas pähe väljend "Veskmees sooviks ilmselt niimoodi kirjutada". Stiilipuhas, karune machovärk, puhas žanrilugu mitme nurga alt. Kusnets tekitas loole tausta, joonistas kulissid üles ning siis liikukski ühel hetkel tegevus kaugete aegade taha ning kütitaustalisest Ragnar Saarest sai tollases kõnepruugis Ranruah Zar. See, mis toimus neanderite juures, jäägu ka sinna ning lugejale avastada, vihjeid leiab ka raamatut tutvustavatest tekstidest.
Tamur Kusnets oskab väga hästi ning kaunilt kirjutada, olgu näiteks siis selline koht:
"Jahimees aga märkas sellises lähiplaanis koopanaise keha juures nii mõndagi uut - nimelt ei lõppenud sellel juuksed kuklas selge piirina, vaid õhkõrna udemelise joonenena liikusid mööda selgroogu allapoole turja suunas ning sealt piirkonnast kõditamine näis neandernäitsikule tõsiselt meele järele olevat. Samuti ei olnud kõrvad täpselt juuksepiiril, vaid ulatasid hoopis sügavamale kiharapuhmasse kui uuemaaegsetel naistel. Ja see puhmas oli ikka selline, et sellest jätkunuks kolmele naisele täiesti soliidseks parukaks. Ja kui kehast veelgi edasi rääkida, siis lummas suhteliselt pikka voorust pidanud Ranruah'd nende intiimsuhtes see saladusteta, kuum, ihar ja tagamõtteta kiindumus, milles polnud toda pidevat kõhklust nagu mõne klubist Maasikas kaasahaaratud tibinatega, et mida kaval eevatütar seekord ometi soovida võis või mida tegelikult plaanis pidas?"
Samuti on Kusnetsi tugev pool teaduslik-tehniline-ajalooline nurk, autor selgelt tunneb oma valdkonda, on see siis kaugem ajalugu, militaarmaailm või küttimine. Kohati võibki raamat olla napilt liigagi detailne ning uputada lugeja üksikasjalikku maailma, kus iga nool, padrun ja topograafiline nüanss selgeks saab. Raamatus on joonealuseid täpsustavaid märkusi üle kahesaja (!), neist umbes pooled on lugejat harivad. Mulle meeldis see põhjalikkus kohe väga.
Samal ajal paistab mu viimasest tsitaadi sabaosast välja ka raamatu mõrumat poolt, mis täidab teist poolt kommentaaridest ja on ka siin-seal tekstis, mis alguses oli pigem garneeringuks ja lisas vürtsi - kuid mida edasi, seda tüütumaks muutus. Seda on nüüd raske ütelda, kas tegu on autori isiklike seisukohtadega või peategelase omalaadse sisekõnega, aga igaljuhul kumas ikka ja jälle üsna ühte auku minevaid seisukohavõtte. Kuidas Lätis on alkohol odavam kui Eestis, maailm läheb hukka liberastide homopropaganda tõttu, tänapäevane maailm on üks lilla läga, BLM/ANTIFA on marksistlik-rassistlikud terroriorganisatsioonid ning sõnaga "veq'an" tähistati neandrite-ajal kehva jahimeest. Saate aru küll. Mul pole midagi selle vastu, et igaühel on oma seisukoht ning on üks kaasaegse sõnavabaduse võlusid, et saab ka seda väljendada.
Kui nüüd aga panna see mõnevõrra labasevõitu pidev nokkimine ja keeleteritamine kuuesajaleheküljelisse konteksti, siis esimeses kolmandikus oli seda mõõdukas koguses. Ülejäänud kolmandikud aga hakkasid mulle vastu, no ei olnud mingist hetkest enam mõnus lugeda. Nii remargi mõttes mainin, et ma saan sellest mõttemaailmast aru küll, mingite punktidega olen ka päri, oi kui päri! Küll on aga võimalik oma seisukohti erineval viisil väljendada, praegu läbi ilukirjanduse ning mõnevõrra labasel toonil - ei olnud ühel hetkel enam nauditav.
See on tegelikult päris huvitav olukord. Sest kui kõrvale panna näiteks Veskimees - tal on aja jooksul kujunenud oma stiil, kus on selgelt tajuda, et auto teebki seda, mis talle meeldib ning eks lugeja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Bergi militaarsus töötab väga hästi mu jaoks, näitabki selle maailma ühte võimalikku, äärmuslikku viisi ning see on minu silmis hästi väljapeetud olemusega, näiteks "Must kaardivägi" on omas vallas tippteos. Tamur Kusnetsi puhul jään hetkel nõutuks, kuna mu silmis pole isegi tegu mitte ühe, vaid paljude tõrvatilkadega. Saan aru küll, et autori jaoks on see irooniline stiil - austan ta soovi, kuid minu silmis läks see halvas mõttes mitu tiiru üle võlli.
Mis on tegelikult natukene kurb. Sest Tamur Kusnets oskab hästi kirjutada, siin on populaarteaduslikult hariv teos, hea lugu, kriitiline ja sapine peategelane on omal kohal. Kui tema (joonealused) kommentaarid igal sammul jälle soola haava sisse ei hõõruks, siis oleks see lugu mu silmis väga korralik "neli" viiepunktiskaalal. Ning ma täitsa usun, et paljud suudavadki raamatule nii läheneda, ignoreerides neid kohati lapsikuid päevapoliitikanükkeid.
Kokkuvõtvalt: minu silmis on see teos, mille juurde käib selge ootus lugeja peakujule. Sest kui ikka autori ja lugeja hammasrattad kokku ei käi või liiva vahele siriseb, siis võib lugemine olla mõnevõrra ebamugav. Kui aga liberaalsust pidevalt kritiseeriv stiil sobib, žanriulme kah - siis on super.
Seega: kirjanduslikult 4/5, autori/peategelase sisekõne 1/5., kokku kas pika miinusega 3/5 või pigem aus 2/5.
Täistekst ilmub on ka siin:
Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega.
Kui autori kohta natuke taustatööd tegin, siis jäi silma 2015. aasta EKLi romaanivõistlusel äramärkimine ning tunnistähe saamine ning BAASist see, et "Hundipäikese aeg" triloogia ulmelugejatele meeldib. Tõsi, ulmet on sellest sarjas vähe, aga see pole ka oluline.
"Mõlemad vaatlesid teineteist hindava pilguga enne ülekuulamise alustamist, umbes nagu poksijad enne matši, kuid nende pilgust puudus see agressiivne teisele tahte pealesurumise soov, lõugade lödiks löömise lubadus ning silm-sirkli, ninavinkli viltu väänamise veksel.
„Kas te olete kodanik Ragnar Saar?" küsis uurija Zipelgas igaks juhuks - kontakti loomine uurimisalusega oli alati kasulik, milline see kontakti iseloom siis ka polnud. „Erruläinud tegevväelane, Kaitseväe vanemohvitser?""
"Kronošütist" pealkirjas saavad kokku kreekakeelne aeg (chronos) ja "parašütist" ehk siis tegu on aega hüppamisega. Kui hästi natukene raamatu sisu avada, siis peaosas on Ragnar Saar, keerulise pereeluga viiekümnendates jõujuurikas, kelle sõjaväeline ning jahimehetaust sobivad hästi keeruliseks eugeeniliseks erioperatsiooniks, mis mehe neandertaallaste juurde viib. Ehk siis on õilis plaan viia selge agendaga mees kaugele minevikku, et see ajavoolu natukene kõigutaks. Natukene tegevust on kaasaja kandis ja läheduses, suurem osa tegevusest on aga kümnete tuhandete aastate taguses ürgsemas ajas.
Esimesed umbkaudu sadaviiskümmend lehekülge olid lugemises puhas nauding, kõige rohkem torkas pähe väljend "Veskmees sooviks ilmselt niimoodi kirjutada". Stiilipuhas, karune machovärk, puhas žanrilugu mitme nurga alt. Kusnets tekitas loole tausta, joonistas kulissid üles ning siis liikukski ühel hetkel tegevus kaugete aegade taha ning kütitaustalisest Ragnar Saarest sai tollases kõnepruugis Ranruah Zar. See, mis toimus neanderite juures, jäägu ka sinna ning lugejale avastada, vihjeid leiab ka raamatut tutvustavatest tekstidest.
Tamur Kusnets oskab väga hästi ning kaunilt kirjutada, olgu näiteks siis selline koht:
"Jahimees aga märkas sellises lähiplaanis koopanaise keha juures nii mõndagi uut - nimelt ei lõppenud sellel juuksed kuklas selge piirina, vaid õhkõrna udemelise joonenena liikusid mööda selgroogu allapoole turja suunas ning sealt piirkonnast kõditamine näis neandernäitsikule tõsiselt meele järele olevat. Samuti ei olnud kõrvad täpselt juuksepiiril, vaid ulatasid hoopis sügavamale kiharapuhmasse kui uuemaaegsetel naistel. Ja see puhmas oli ikka selline, et sellest jätkunuks kolmele naisele täiesti soliidseks parukaks. Ja kui kehast veelgi edasi rääkida, siis lummas suhteliselt pikka voorust pidanud Ranruah'd nende intiimsuhtes see saladusteta, kuum, ihar ja tagamõtteta kiindumus, milles polnud toda pidevat kõhklust nagu mõne klubist Maasikas kaasahaaratud tibinatega, et mida kaval eevatütar seekord ometi soovida võis või mida tegelikult plaanis pidas?"
Samuti on Kusnetsi tugev pool teaduslik-tehniline-ajalooline nurk, autor selgelt tunneb oma valdkonda, on see siis kaugem ajalugu, militaarmaailm või küttimine. Kohati võibki raamat olla napilt liigagi detailne ning uputada lugeja üksikasjalikku maailma, kus iga nool, padrun ja topograafiline nüanss selgeks saab. Raamatus on joonealuseid täpsustavaid märkusi üle kahesaja (!), neist umbes pooled on lugejat harivad. Mulle meeldis see põhjalikkus kohe väga.
Samal ajal paistab mu viimasest tsitaadi sabaosast välja ka raamatu mõrumat poolt, mis täidab teist poolt kommentaaridest ja on ka siin-seal tekstis, mis alguses oli pigem garneeringuks ja lisas vürtsi - kuid mida edasi, seda tüütumaks muutus. Seda on nüüd raske ütelda, kas tegu on autori isiklike seisukohtadega või peategelase omalaadse sisekõnega, aga igaljuhul kumas ikka ja jälle üsna ühte auku minevaid seisukohavõtte. Kuidas Lätis on alkohol odavam kui Eestis, maailm läheb hukka liberastide homopropaganda tõttu, tänapäevane maailm on üks lilla läga, BLM/ANTIFA on marksistlik-rassistlikud terroriorganisatsioonid ning sõnaga "veq'an" tähistati neandrite-ajal kehva jahimeest. Saate aru küll. Mul pole midagi selle vastu, et igaühel on oma seisukoht ning on üks kaasaegse sõnavabaduse võlusid, et saab ka seda väljendada.
Kui nüüd aga panna see mõnevõrra labasevõitu pidev nokkimine ja keeleteritamine kuuesajaleheküljelisse konteksti, siis esimeses kolmandikus oli seda mõõdukas koguses. Ülejäänud kolmandikud aga hakkasid mulle vastu, no ei olnud mingist hetkest enam mõnus lugeda. Nii remargi mõttes mainin, et ma saan sellest mõttemaailmast aru küll, mingite punktidega olen ka päri, oi kui päri! Küll on aga võimalik oma seisukohti erineval viisil väljendada, praegu läbi ilukirjanduse ning mõnevõrra labasel toonil - ei olnud ühel hetkel enam nauditav.
See on tegelikult päris huvitav olukord. Sest kui kõrvale panna näiteks Veskimees - tal on aja jooksul kujunenud oma stiil, kus on selgelt tajuda, et auto teebki seda, mis talle meeldib ning eks lugeja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Bergi militaarsus töötab väga hästi mu jaoks, näitabki selle maailma ühte võimalikku, äärmuslikku viisi ning see on minu silmis hästi väljapeetud olemusega, näiteks "Must kaardivägi" on omas vallas tippteos. Tamur Kusnetsi puhul jään hetkel nõutuks, kuna mu silmis pole isegi tegu mitte ühe, vaid paljude tõrvatilkadega. Saan aru küll, et autori jaoks on see irooniline stiil - austan ta soovi, kuid minu silmis läks see halvas mõttes mitu tiiru üle võlli.
Mis on tegelikult natukene kurb. Sest Tamur Kusnets oskab hästi kirjutada, siin on populaarteaduslikult hariv teos, hea lugu, kriitiline ja sapine peategelane on omal kohal. Kui tema (joonealused) kommentaarid igal sammul jälle soola haava sisse ei hõõruks, siis oleks see lugu mu silmis väga korralik "neli" viiepunktiskaalal. Ning ma täitsa usun, et paljud suudavadki raamatule nii läheneda, ignoreerides neid kohati lapsikuid päevapoliitikanükkeid.
Kokkuvõtvalt: minu silmis on see teos, mille juurde käib selge ootus lugeja peakujule. Sest kui ikka autori ja lugeja hammasrattad kokku ei käi või liiva vahele siriseb, siis võib lugemine olla mõnevõrra ebamugav. Kui aga liberaalsust pidevalt kritiseeriv stiil sobib, žanriulme kah - siis on super.
Seega: kirjanduslikult 4/5, autori/peategelase sisekõne 1/5., kokku kas pika miinusega 3/5 või pigem aus 2/5.
June 3, 2023
Kõigepealt ilmselgetest plussidest ja neid on tõesti palju:
1. Raamatu huumor ja teravmeelne pilge EU-suuna kohta on nauditav (eriti selle esimeses pooles).
2. Romaani keel on rikas nii sõnavara kui ka väljendite poolest; näiteks kohtasin esmakordselt sõnu nörritatud (pilk), ärjatu (elukas), (laua)suhvel, olbama, (suitsu) kinuma, (õlut) heegeldama jne.
3. Üle mitme-setme aasta sain ilukirjanduslikust raamatust lugemisnaudingu kõrval nagu möödaminnes üksjagu uut teadmist (peamiselt sõjandusest ja neandertaallastest).
4. Autori silmaring ja mitme keele oskus avaldavad muljet ning võõrkeelseid väljendeid on kasutatud just sobivates kohtades.
Raamatu viimases kolmandikus hakkas aga siiski häirima liigne liberalistliku maailmavaate satiir, mis jättis kohati isegi tigetsemise mulje. Ka on negroidse rassi alavääristamine ning valge rassi ülistamine mäng ühte väravasse, mis algul mõjus värskendavalt, kuid raamatu lõpupoole tundus üsnagi nürina.
Ülima tolerantsuse ja naeruväärsuseni viidud poliitkorrektsuse ajal oli värskendav lugeda sellise macho-kangelase seiklustest ürgajas. Soovitan soojalt: lisaks põnevusele laiendab silmaringi. Hindeks neli tugeva plussiga.
1. Raamatu huumor ja teravmeelne pilge EU-suuna kohta on nauditav (eriti selle esimeses pooles).
2. Romaani keel on rikas nii sõnavara kui ka väljendite poolest; näiteks kohtasin esmakordselt sõnu nörritatud (pilk), ärjatu (elukas), (laua)suhvel, olbama, (suitsu) kinuma, (õlut) heegeldama jne.
3. Üle mitme-setme aasta sain ilukirjanduslikust raamatust lugemisnaudingu kõrval nagu möödaminnes üksjagu uut teadmist (peamiselt sõjandusest ja neandertaallastest).
4. Autori silmaring ja mitme keele oskus avaldavad muljet ning võõrkeelseid väljendeid on kasutatud just sobivates kohtades.
Raamatu viimases kolmandikus hakkas aga siiski häirima liigne liberalistliku maailmavaate satiir, mis jättis kohati isegi tigetsemise mulje. Ka on negroidse rassi alavääristamine ning valge rassi ülistamine mäng ühte väravasse, mis algul mõjus värskendavalt, kuid raamatu lõpupoole tundus üsnagi nürina.
Ülima tolerantsuse ja naeruväärsuseni viidud poliitkorrektsuse ajal oli värskendav lugeda sellise macho-kangelase seiklustest ürgajas. Soovitan soojalt: lisaks põnevusele laiendab silmaringi. Hindeks neli tugeva plussiga.
March 25, 2023
See raamat sattus mulle kätte üsna juhuslikult. Täiesti meestekas. Aga kui mõned täiesti üle võlli osad (eriti lõpp) välja jätta, siis mulle meeldis. Kogu raamatut ja eriti lõpuosa läbiv ood valgele rassile tuleb lugedes välja kannatada. Suurem osa süžeest oli hästi läbi mõeldud, fantaasiaromaani kohta usutav. Autori sõnaseadmise oskus on nauditav. Mulle alati meeldivad raamatutes joonealused märkused ja neid on ohtralt. Oskuslikult on kasutatud autori ilmselt nii isiklikul kogemusel kui kirjandusel/sotsiaalmeedial põhinevaid teadmisi. Kannatab igati välja võrdluse minu lapsepõlve lemmiku Jules Verne'iga.
February 2, 2023
Võimas mõttelend ja hea eeltöö ja ehedad tegelased. Samas tundus ikkagi olema taustal mingi mõttemaailm või väljendusviis, mis on tänapäeval provokatiivne…
Ei sujunud nii hästi kui teised selle kirjaniku teosed.
Ei sujunud nii hästi kui teised selle kirjaniku teosed.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews