“Hundi loomus” on kaasahaarav kelmilugu Tomas Legrantist, endisest Eesti karjäärikurjategijast. Eesti Ekspressis bestselleriks tituleeritud raamatu “Kelmi süda” järg. Raamat räägib peategelase elust pärast Eestist lahkumist. Jätkub kriminaalne teekond, mis sedapuhku hõlmab valeidentiteetidega elamist, rahvusvahelisi pangapettusi ning Eesti kurjategijate argipäeva Soomes. “Mina ei tea, kuidas sa seda suudad! Kuidas sa, Tom, ikka veel seda elu elad? Endal pere ja lapsed! Kui ma saaks teada, et mul naine lapseootel, lõpetaksin kogu selle jama päevapealt! Sedasi oma pere heaoluga riskida...,” ütles Katana mõtlikult. “Just nimelt! Pere heaolu nimel riskingi,” vastasin Katanale. 2019. aastal Soome piirivalve poolt kinni peetud. Suuremahulises võltsimises, võltsimise katses ning pettustes Soomes süüdi mõistetud. Kasutas kokku 17 erinevat identiteet. Tegi koostööd Rumeenia häkkeritega ja partneriga Hollandist. Eesti organiseeritud kuritegevus Soomes.
Hoogsam kui esimene osa. Huvitav lugeda, kuidas toimetati siis ja kindlasti vähemalt osaliselt ka praegu. Vot, mida kõike on võimalik teha isikuandmetega. Siiski kirjastiil ei ole minu maitsele.
Teine osa oli natuke parem, ka kirjavigu oli pisut vähem kui esimeses raamatus, kuid neid esines siiski omajagu.
Tegevuskäik endiselt ärritas kogu aeg - muudkui loodad, et inimene võtab ennast kätte ja ei lase enam kõiki üle, aga ta teeb seda taas ja taas ja taas.. Vastik käitumine ja minu jaoks ikka täielik nahaal. Ise nimetab autor ennast peenelt kelmiks, aga minu jaoks oli lihtsalt üks tavaline pätt, kes oleks pidanud ka kõigi oma tegude eest piisavalt rangelt karistada saama.
Mitmetised tunded, ma ütleks. Kuna tegu on sellise eluloolisema kraamiga, mis siiski on romaan, siis ei tea, palju on kogu selles jutus seda päris tõde aga üldiselt on suur osa ikka selline et on rakse uskuda. Samas on võib-olla ainult pisut üle võlli? No üldiselt mind hämmastas pigem see, kui kaua peategelane ikka jooksus püsida suutis. Ja mille kõige peale ta tuli. Ja et oma heade nutimaailma oskuste juures ei võinud hakata kuskil IT-s tööle, kui juba oli selge, et on perekonnaplaan lõplik ja nii. Selliseid sumasid kulutada niisuguse ajaga ja mittemillegi mõistliku peale... Ahnus on suht hukatuslik pahe mhmh...
Mis aga kõige selle kuritegevuse jms tagant välja paistis ja autor ka mitmel puhul toonitas on ikkagi lapsepõlv. Et kui väike inimene on katki siis ei kasva temast tihti ka tervet täiskasvanut, kui sellega keegi ei tegele. Jah, tihti ei osata näha. Ja hiljem õpib inimene paljut varjama aga nonäed siis mis välja tuleb... See on muidugi ainult osa põhjusest aga mu meelest suht suur. Kasvatus jms. Mis siis määrab lõpuks meie enesehinnangu? Et kust tuleb mõte, et oled teistele kasulik ja meeldiv ainult siis, kui saad nad suurte kinkide ja rahaga üle külvata?
Väga hea järg esimesele menukile, mis rääkis autori varasematest kriminaalsetest seiklustest.
Mind jätkuvalt üllatas autori välja kirjutatud detailiderohkus ja olukordade kirjeldus, mida lugedes tekkis korduvalt tunne, et oleksid justkui kinos filmi vaatamas. Silme ette ilmusid näod, kellest jutt, kuigi reaalsuses neid iial näinud pole.
Meisterlik ja kaasahaarav teos, mille samal päeval läbi lugesin.
Kuigi olen ka autori kolmandat raamatut lugenud, veel enne kui neid kahte, siis oleks see üsna loogiline jätk kahele eelolevale. Teisalt tekkis tõsine huvi lugeda ka neljandat osa, mis jagaks rohkem vangistuse eluolu ja mõtisklusi ning loomulikult sellele järgnevat osa, kuidas ta kurikaelast ausaks kodanikuks sai ning mil moel sotsiaalmeedia võimalused tema silmis "lihtsa raha tegemisena" kirja läheksid. Igatahes tekkis rohkem küsimusi ja mõtteid autori mõttemaailma ja eluolu üle veelgi. Põnev ja kiire lugemine.
Kerge ja lihtne lugemine. Grammatika vigasid oli ka vähem. Kuigi öeldakse, et anna inimesele teine võimalus, siis samas öeldakse, et küürakat parandab ainult haud. Eks aeg näitab, kas pätt jääb pätiks või on siiski võimeline muutuma.
Sama meeleolukas järg Tomas Legrant' i eelmisele raamatule. Kohati tundub, et miks me kõik sellega ei tegele, sest millise mänglevusega peategelane ühelt kelmuselt teisele ümber lülitub, tundub ebareaalselt kerge olevat.