Mats Traadi (1936–2022) loominguliseks luigelauluks jäänud romaan “Nad elasid oma saatust“ on järg suure Palanumäe jõgiromaani senisele lõpuloole – “Tööpataljonile”. Iga peatükk kujutab ühte aastat, alates 1949. ja lõpetades 1959. aastaga. Palanumäed ümbritsevad Tsirgusilma talud ja rahvas kord rebitakse eemale oma keskmest, kord tõmmatakse jälle ligi. Maainimesed, endised peremehed, popsid ja uusmaasaajad püüavad kohaneda uue absurdse kolhoosiajaga, võideldes võimaluste piires küüditamiste hirmuga ja saboteerides jõudumööda nõukogude režiimi. Ent toore rumala jõu vastu ei saa. Elu veereb pingutustest hoolimata allamäge ja tõmbub kokku. Sureb patriarh Hendrik Susi, tema poeg Lembit lahkub 1955. aastal Palanumäelt Soepalule. Saatus on kui ennustamata ettemääratus, elulugude kohal hõljuv lugu, mis ilmutab end tagantjärele juba teistes eludes otsekui tühjuse vari. Saatsesõna on romaanile kirjutanud Rein Veidemann.
Suure saaga lõpetus, epopöa järelsõna. Tegelikult oleks võinud ju "Õelate lambiga" kogu saagale joone alla tõmmata, edasised "Tööpataljon" ja see siin ei anna enam eriti midagi juurde. Nõukaelu - ja veel nõuka maa-elu, vägivaldselt taludest kolhoosideks muudetud maarahva päris masendav elu 40ndate lõpus - 50ndate alguses. Mind häiris kõige rohkem, et terves karjast tegelastest ei saanudki midagi teada, nad vilksasid epopöast läbi ja kadusid jäljetult. Eks igaüks või siis ise juurde mõelda, mis Märdist, Ilmarist, Hinnust, nende naistest, pruutidest, lastest jne sai. Selle asemel oli tõsiselt masendav kolhoosielu 50ndate alguses.