What do you think?
Rate this book
Paradiis
Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.
- GenresFiction
192 pages, Hardcover
First published January 1, 2009
37 people are currently reading
463 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books119 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 61 reviews
March 2, 2021
Õnnepalu on hea. Tõesti on. Siiski pean ma tema lugemisega väikese pausi sisse tegema. Poolteist kuud ja neli Õnnepalu teost on tsipa palju. Korduvad motiivid torkavad eriti teravalt silma ja lugemisnauding selle kõrval veidi kahaneb. Sellest hoolimata võtsin suveks plaani, et sõidan rattaga Paradiisi.
April 26, 2020
Meil kõigil on olemas see paik ja aeg, kus olime tõeliselt õnnelikud. Meie oma väike Paradiis. Koht, kus hommikuti oli päike sind juba köögis ootamas ning õhtud olid nõnda vaiksed ja mahedad, et kuidagi ei sobinud enne hämaruse saabumist tuppa ronida. Ikka pidid sa maja ees trepil istuma ja vaatama kuidas loodus vaikselt end unele sätib. Pisimutukad, linnud, lilled ja isegi tuul. Alles siis, kui esimesed tähed tuhmilt särama lõid, teadsid, et ka sinul on lõpuks õigus selle kohe igavikku kaduva päevaga hüvasti jätta.
Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).
Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).
Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
August 5, 2024
Nii lihtne ja nii armas.
"Aga inimestele ikka tuleb kõiksugu
veidraid ideid. Siis need lähevad jälle üle."
"Ja kes ei tahaks saada üle sellest east, mis on
nii harilik, ja olla nagu haruldane vana mänd, keda kỗik juba vaatama jäävad, ja kes mäletab kõiki neid asju. Sest kas Sa tead. ainult selle labi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me vôime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas
ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab."
"[...] aga noorena me oleme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki tüdrukud ega poisid ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel."
"Aga inimestele ikka tuleb kõiksugu
veidraid ideid. Siis need lähevad jälle üle."
"Ja kes ei tahaks saada üle sellest east, mis on
nii harilik, ja olla nagu haruldane vana mänd, keda kỗik juba vaatama jäävad, ja kes mäletab kõiki neid asju. Sest kas Sa tead. ainult selle labi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me vôime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas
ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab."
"[...] aga noorena me oleme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki tüdrukud ega poisid ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel."
Read
June 5, 2022mõtlen sellele Õnnepalu Paradiisile ja Hanta Paradiisile ”Liiga valjus üksinduses” ja siis sellele Paradiisile mille leidsin keset Praha südalinna… on ikka vist nii, et sellised kohad ise tulevad inimese juurde või sa lihtsalt korraga leiad end sealt. veel: tundub nii ära leierdatud, aga lugedes mõtlesin, et tahaksin, et oleks rohkem lubamist, asjadel kasvada laskmist ja mitte korraldamist. ja et päriselt oleks. et me ainult ei mõtleks seda mõtet selle poeetilisuse pärast. ghgh. olla kohal selles võpatavas hinguses. see raamat viib mõtetele, mis on justkui lubatud ainult Paradiisis.
”Sest Paradiis on pannud nende hinge kasvama igatsuse enda järele. Ja see kasvab nagu salajane puu, aga me ei tea veel tema vilja, sest kõik me oleme alles keset oma elu.”
”Sest Paradiis on pannud nende hinge kasvama igatsuse enda järele. Ja see kasvab nagu salajane puu, aga me ei tea veel tema vilja, sest kõik me oleme alles keset oma elu.”
January 21, 2025
mõnus ulmlemine: hiiumaa ja noorus ja lehmad!!
minu jaoks jäi veidi liiga kirjeldavaks, otseselt nagu midagi ei toimunudki, aga see ehk oligi kogu mõte
vajab täielikuks nautimiseks pikemat lugemisperioodi
minu jaoks jäi veidi liiga kirjeldavaks, otseselt nagu midagi ei toimunudki, aga see ehk oligi kogu mõte
vajab täielikuks nautimiseks pikemat lugemisperioodi
December 31, 2019
'Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.'
'Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja.'
'Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil mitte midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.'
'Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sestigaühel ju on elus võimalused? Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada… Kes neist inimestest on su Paradiis? Ja sul pole õieti kuhugi minna. On üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil.'
'Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on.'
'Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.'
'Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja.'
'Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil mitte midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.'
'Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sestigaühel ju on elus võimalused? Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada… Kes neist inimestest on su Paradiis? Ja sul pole õieti kuhugi minna. On üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil.'
'Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on.'
'Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.'
August 10, 2015
Mul oli seda raamatut päris raske lugeda. Voolab ühtlaselt ja tasakesi. Ma ütleks, et stiililt meenutab Õnnepalu pisut Heljo Mändi.
Ilmselt meil kõigil on minevikust mõni selline Koht. Oluline, tähtis ja tähendusega.
Huvitav on Õnnepalu juures see, et ta räägib kohast, asjadest, loodusest... aga mitte inimestest. Ma ei tea, kas see on nö soopõhine soov, aga ma tundsin eelkõige puudust lugudest, mis räägiks selle paiga inimestest.
Nagu öeldud, meil kõigil on mõni selline koht. Ja selle lõhnad, valgus, helid... ongi olulised ju ainult meile. Ses mõttes julge raamat.
Teine paralleel, mis tekkis on " Kollane vihm". Kui seal on kadumine, hääbumine traagiline. Siis Õnnepalu on neutraalne. Oli, mis oli. See mis oli, oli hea, aga nüüd tuleb edasi elada. Hämmastav eluterve võime lasta asjadel lihtsalt minna. Nostalgia on ilus ja loomulik, aga nüüd on aeg edasi liikuda.
Ilmselt meil kõigil on minevikust mõni selline Koht. Oluline, tähtis ja tähendusega.
Huvitav on Õnnepalu juures see, et ta räägib kohast, asjadest, loodusest... aga mitte inimestest. Ma ei tea, kas see on nö soopõhine soov, aga ma tundsin eelkõige puudust lugudest, mis räägiks selle paiga inimestest.
Nagu öeldud, meil kõigil on mõni selline koht. Ja selle lõhnad, valgus, helid... ongi olulised ju ainult meile. Ses mõttes julge raamat.
Teine paralleel, mis tekkis on " Kollane vihm". Kui seal on kadumine, hääbumine traagiline. Siis Õnnepalu on neutraalne. Oli, mis oli. See mis oli, oli hea, aga nüüd tuleb edasi elada. Hämmastav eluterve võime lasta asjadel lihtsalt minna. Nostalgia on ilus ja loomulik, aga nüüd on aeg edasi liikuda.
April 26, 2020
suur hulk olmekirjeldusi, mis on kirja pandud vanatestamentlikus stiilis, loe kui luulet, vahepeale ka mõni üldisem õpetussõna ja filosoofilisem küsimus. ajasin Google Mapsis Hiiumaa kaardil näpuga järge ja klapitasin raamatu sisekaantel olevate kaartidega, sain asjad paika küll. oh, kuidas mul oleks vaja minna Hiiumaale. (räägin ma juba aastaid ja ikka kuhugi ei jõua.)
lihtsalt... nii ilus raamat on see mu meelest kuidagi. tasub vahel üle lugeda ikka.
kirjutasin seekord lugedes hulga tsitaate välja ja kõik lähevad kuidagi sinna väravasse, et... mida üks inimene ka teab ja on. neil päevil see mõte tõesti kõnetab mind ka.
lihtsalt... nii ilus raamat on see mu meelest kuidagi. tasub vahel üle lugeda ikka.
kirjutasin seekord lugedes hulga tsitaate välja ja kõik lähevad kuidagi sinna väravasse, et... mida üks inimene ka teab ja on. neil päevil see mõte tõesti kõnetab mind ka.
November 24, 2022
Kuulasin seda audioraamatuna ja ausalt, ilmselt raamatu oleks kuskile ootele lükanud korduvalt ja kas selle üldse oleks lõpuni lugenud??
Hästi palju kordusi. Aeglane, melanhoolne ja tagasivaatav/meenutav. Me kõik loodame, et tulevad paremad ajad kui praegu, kuid kas selle asemel, et oodata seda paremat aega, ei võiks elada hetkes ja nautida parasjagu seda, mis meil on - mitte valmistuda ja koguda ja oodata?
Mis on paradiis? Ilmselt oleneb, kelle vaatenurgast seda seletada. Paradiis on paradiis ainult väljastpoolt vaadates. Neile, kes justkui elavad seal Paradiisis ei ole see mitte midagi ebaharilikku, vaid igapäevaolme.
"Mida rohkem on mugavusi, seda abitumad me oleme."
Hästi palju kordusi. Aeglane, melanhoolne ja tagasivaatav/meenutav. Me kõik loodame, et tulevad paremad ajad kui praegu, kuid kas selle asemel, et oodata seda paremat aega, ei võiks elada hetkes ja nautida parasjagu seda, mis meil on - mitte valmistuda ja koguda ja oodata?
Mis on paradiis? Ilmselt oleneb, kelle vaatenurgast seda seletada. Paradiis on paradiis ainult väljastpoolt vaadates. Neile, kes justkui elavad seal Paradiisis ei ole see mitte midagi ebaharilikku, vaid igapäevaolme.
"Mida rohkem on mugavusi, seda abitumad me oleme."
January 9, 2019
Kirjan minäkertoja löytää hyllystä riekaleiksi luetun Melukylän lapset-kirjan. Mielessäni kirja rinnastuu ennemminkin Saariston lapset-kirjaan jo pelkästään kansikuvankin takia ja siksi, että kirjan Paratiisi on saaressa, Hiidenmaalla. Kuitenkin kirjassa todetaan, että Paratiisissa ei kenelläkään ollut lapsia. Hiljainen ja henkistynyt kirja kuvaa hiljaisen kylän luontoa, vuodenaikoja ja sen vaikutusta päähenkilön kehitykseen. Suomentaja Jouko Väisänen on liittänyt kirjan loppuun selonteon kirjailijasta. Hän myös kertoo, että Paratiisi on Virossa monille tärkeä ja ”pysyvä” kirja kaiken melskeen keskellä. Ymmärrän sen hyvin; ehkä itsekin olisin saanut siitä enemmän irti jos virolainen luonto ja yhteiskunta olisivat tutumpia. Nyt kirja jäi minulle etäiseksi, pidän paljon enemmän paratiisista Saltkråkanissa, jota asuttavat saariston lapset.
October 28, 2025
Alguses ei saanud kuidagi käima, aga kuskil keskpunktis avastasin, et Helmi oli saanud kalliks ja ma tahtsin olla rohkem tema loos, lugeda veel temast. Õnnepalu kirjutas endast läbi teiste ja ehk oli see ka taotluslikult nii.
Ilmselt on ka tema kujutatud tundmused ümbritseva keskkonna osas tuttavad igale eestlasele. Hingata koos merega ja lebada päikese käes nagu kass. Tekitas suure igatsuse minna metsa või mere äärde ja olla paar päeva üksi.
Ilmselt on ka tema kujutatud tundmused ümbritseva keskkonna osas tuttavad igale eestlasele. Hingata koos merega ja lebada päikese käes nagu kass. Tekitas suure igatsuse minna metsa või mere äärde ja olla paar päeva üksi.
April 10, 2020
See raamat ei suru ennast sulle mingilgi moel peale, vaid võtab su kaasa, kui ise selleks valmis oled. Kirjeldused olnust ja praegusest vahelduvad üldisemate mõtisklustega, mis panid mind kaasa mõtlema (nt kas me tehnoloogiliste arendustega ei tekita endale tegelikult koormat juurde). Mõnus-magus-nukker-ilus, kõigile ärevusega kimpus olevatele inimestele (nagu ma ise) soovitaks kindlasti, see paneb asjad perspektiivi, mis on tegelikult oluline.
November 8, 2021
• minu(l/s) on ka Paradiis!! •
November 11, 2024
“minna siit ära”
February 7, 2021
Mitte ükski raamat ei ole siiani mind niimodi liigutanud. Ma ei ole eriline arvustuste kirjutaja, või kirjutaja üldse, nii et siinne märge omab juba omaette tähendust. Ja noh, Hiiumaa igatsus tuli peale.
April 13, 2025
Minu esimene kokkupuude Õnnepalu teosega. Oli tunda seda maha jätud kohtade sügavust, ängi ja raskust. Sees osas super kirjeldused ja sõna kasutus, ilma peategelasi lisamata. Usun, et kes on näinud seda 90 Eesti elu, siis kõigile meenub oma koht, mis meenutab kirjeldatud “Paradiisi”. See on just kui üks osa selle aja inimeste olemusest.
Häiris kergelt, mitukorda ühte ja samma aega tagasi pöördumised. Oleks piisanud kui lugu oleks järjepidevas ajas kulgenud.
Kindlasti loen veel Õnnepalu teoseid.
Häiris kergelt, mitukorda ühte ja samma aega tagasi pöördumised. Oleks piisanud kui lugu oleks järjepidevas ajas kulgenud.
Kindlasti loen veel Õnnepalu teoseid.
February 3, 2024
"... ja Sa palun ära solvu, kui ma ütlen, et siin kõrge akna all Sulle kirjutades, vaadates taeva sügavusse kuuskede taga, tunnen ma end rohkem Sinu juures olevat, kui mõnikord Su juures olles."
April 6, 2018
Ehdottomasti maineensa veroinen, maaginen teos! Lukeminen otti aikaa, vaikka teksti oli sinänsä 'helppoa'. Tunnelma vaan oli niin vahva, että mieli pystyi ottamaan sitä vastaan vain pienen annoksen kerrallaan. Upeita luontokuvauksia ja kerrassaan taidokkasti kudottua, viipyilevää läsnäoloa ajassa ja paikassa. Hiidenmaa muuttui omassa mielikuvituksessani omiksi tutuiksi paikoiksi saaristossa ja Pohjois-Karjalan vaaramaisemissa. Tällaisten kirjojen äärellä aivan liikuttuu kirjallisuuden voimasta.
Lempikohtani: "Mutta eikö paikkojen laita ole samoin kuin ihmistenkin? Sillä onhan moniakin, jotka ovat kauniita ja mukavia ja suurenmoisia, ja kun heitä katsoo, he ovatkin kauniita ja mukavia ja suurenmoisia ja heistä jokaista voisi rakastaa yhtä lailla, kuten tietysti voisi rakastaa myös vähemmän kauniita, mukavia ja suurenmoisia. Ja välistä rakastaakin. Mutta sitten on kuitenkin tietty ihminen. Ja tämä on täysin eri asia. Hän on aivan kuin elämän vesi ja aivan kuin juuri, joka sitoo syvän maaliman yhteyteen, ja aivan kuin oma peilikuva, ja aivan kuin iltatuuli, johon ei koskaan kyllästy." (s. 224)
Lempikohtani: "Mutta eikö paikkojen laita ole samoin kuin ihmistenkin? Sillä onhan moniakin, jotka ovat kauniita ja mukavia ja suurenmoisia, ja kun heitä katsoo, he ovatkin kauniita ja mukavia ja suurenmoisia ja heistä jokaista voisi rakastaa yhtä lailla, kuten tietysti voisi rakastaa myös vähemmän kauniita, mukavia ja suurenmoisia. Ja välistä rakastaakin. Mutta sitten on kuitenkin tietty ihminen. Ja tämä on täysin eri asia. Hän on aivan kuin elämän vesi ja aivan kuin juuri, joka sitoo syvän maaliman yhteyteen, ja aivan kuin oma peilikuva, ja aivan kuin iltatuuli, johon ei koskaan kyllästy." (s. 224)
July 28, 2018
Yhteisöllisyydestä ja yksinäisyydestä ja mielen harhailusta, kun muistelee mennyttä. Kaunis, hiljainen kirja. Tulee vähän mieleen Zilliacuksen kirjan Hapenen saaresta. Pitää lukea se uudestaan. En aiemmin ole lukenut mitään virolaista kirjallisuutta, tietääkseni. Käännös tuntui erilaiselta suomenkieleltä kuin suomeksi alun perin kirjoitettu teksti. Vai onko kyse Õnnepalun tyylistä? Kirjan Paratiisi tuntui pieneltä paikalta, mutta kun katsoi Viron karttaa, se olikin huomattavasti suurempi. Etäisyydet ovat niin suhteellisia, varsinkin, kun muistelee. Ehkä tämä kirja jonain päivänä löytyy hyllystäni. Sitä ei sulata yhdellä lukemisella.
”Minä en ole muuttunut, mutta olen oppinut olemaan enemmän se, mikä olen, eikä tässä lopulta ole kovinkaan paljon valittamista. itse asiassa on aika mukavaa.”
”Minä en ole muuttunut, mutta olen oppinut olemaan enemmän se, mikä olen, eikä tässä lopulta ole kovinkaan paljon valittamista. itse asiassa on aika mukavaa.”
August 12, 2018
Imeline mõtisklus, mida soovitaks kõigile uitajatele ja üksikutele hingedele. Seda raamatut pole mõtet kugistada: ”Paradiis” tahab aega ja tunnetust. Loed jupikese, süüvid, loed sama kohta ehk uuestigi... Kui oled juhtumisi oma elus hetkel samal lainepikkusel, siis seda parem. Õnnepalu on meister kirjeldamaks seisundeid ja tundeid, mille olemasolu ei pruugi enne teadvustadagi. ”Paradiis” vajutab minu jaoks täpselt õigetele punktidele. Ja kui oled Hiiumaal mõne aja ringi rännanud, tekib äratundmisrõõm. Võrratu teos.
December 3, 2012
This book is a journey. Through the wilderness of a small island in Estonia. Reflects the thoughts and mindsets of Estonians. How we are, how we relate to nature, especially the sea.
A journey you'll never regret.
A journey you'll never regret.
February 14, 2024
Olin "Paradiisi" lugemist pikalt edasi lükanud, nagu hoidnud magustoiduks või nagu lükatakse edasi naudingut, sest naudingu ootus on vahel nauditavamgi kui nauding ise. Seekord vist oligi nii. Ma lugesin seda väga kaua, kolm nädalat, ning vaid mõnel üksikul lugemiskorral suutsin minna Õnnepalu fluidumisse ja saavutada õige meeleseisundi, mis peab olema, kui tahad temast saada, mis tal anda on. Lihtsuses peituv sügavus, mida ikka ja jälle tema teostest leian, tundus siin isegi liiga lihtne. Olin kuidagi kärsitu seekord, ei suutnud keskenduda, mõte läks muudele radadele uitama. Ei pääsenud veel Paradiisi, sain ainult ukse vahelt natuke piiluda. Eks ma kunagi proovin uuesti.
Aga Õnnepalut armastan ikka. Ja mõned mõtted jäävad minuga. Ja Alina.
"Aga nüüd ma kuulan seda hommikul ja õhtul ja muud ei tahagi. Seal on täpselt nii vähe helisid, kui siia vaja on. Sest Paradiisi on väga vähe vaja, aga ühte ometi, mida siin ei ole ega ole olnud, sest need asjad jäävad Paradiisist väljapoole: sõpra, lähedust, inimest.
Ja nii ma kuulasin neid harvu helisid seest ja väljast ja mul oli kuidagi tunne, nagu ma oleksin alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud." (lk 57)
"See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." (lk 98)
"Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt." (lk 117)
"/.../ seda lugu jutustan ma samuti Sulle. Aga natukene ka endale. Sinu kaudu endale. Sest jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelgi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid." (lk 162)
Aga Õnnepalut armastan ikka. Ja mõned mõtted jäävad minuga. Ja Alina.
"Aga nüüd ma kuulan seda hommikul ja õhtul ja muud ei tahagi. Seal on täpselt nii vähe helisid, kui siia vaja on. Sest Paradiisi on väga vähe vaja, aga ühte ometi, mida siin ei ole ega ole olnud, sest need asjad jäävad Paradiisist väljapoole: sõpra, lähedust, inimest.
Ja nii ma kuulasin neid harvu helisid seest ja väljast ja mul oli kuidagi tunne, nagu ma oleksin alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud." (lk 57)
"See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." (lk 98)
"Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt." (lk 117)
"/.../ seda lugu jutustan ma samuti Sulle. Aga natukene ka endale. Sinu kaudu endale. Sest jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelgi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid." (lk 162)
July 3, 2023
“Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sest igalühel ju on elu võimalused. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada...”
tegelikult ma ei tea, mispärast ma selle quote’i siia toppisin, aga mõtlesin, et muidu nagu tegemata töö või nii.
tundub nii, et tegemist mu uue võib-olla-lemmikraamatuga! mulle meeldis väga. üldse mulle Õnnepalu väga meeldib — sobib see rahulik kulgemine, aga samas väga sisukas ja kontrastne (oskan võrrelda ainult “Piiririigiga”, sest see “Mujal kodus” seeria on niii kalllis!). “Paradiis” ju pm looduskirjeldus koos ümberringi toimuvaga/toimunuga, mida kaunistavad pidevad surmad. iga lõik keegi kas lasti maha, keegi uppus ojja, keegi sai infarkti... ning seejärel taandutakse tagasi oma kõrvalseisva õunapuu hapu vilja kirjeldamisele. nii hull ju tegelikult ka ei ole, sest vahepeal saab ikka naerda ka. a ja pilte saab ka vaadata, mida kirjeldatavast on tehtud. raamat viib nagu mingisse transi, kust lihtsalt ei taha välja tulla, jaaa lambist loedki lihtsalt lõpuni, kuigi lubasid endale, et jätad homseks ka veidi, hyppa kasvõi nädal aega kepsu; käi või kätel!, vot.
see on vist üks neist teostest, mida raske sõnadesse panna. või seda põhjendust, et miks meeldis?, sest minagi sõnatu — miks meeldis? lihtsalt soovitan, väga soovitan lugeda. auga, mõnele ei istugi, kujutan ette, aga proovida võib ikka! nüüd saab kahjuks seda raamatut ainult raamatukogust, sest ma tegin juba oma kodutöö ära — osta seda kuskilt ei anna... vääääga nõme. igatahes, props 2 Õnnepalu!
tegelikult ma ei tea, mispärast ma selle quote’i siia toppisin, aga mõtlesin, et muidu nagu tegemata töö või nii.
tundub nii, et tegemist mu uue võib-olla-lemmikraamatuga! mulle meeldis väga. üldse mulle Õnnepalu väga meeldib — sobib see rahulik kulgemine, aga samas väga sisukas ja kontrastne (oskan võrrelda ainult “Piiririigiga”, sest see “Mujal kodus” seeria on niii kalllis!). “Paradiis” ju pm looduskirjeldus koos ümberringi toimuvaga/toimunuga, mida kaunistavad pidevad surmad. iga lõik keegi kas lasti maha, keegi uppus ojja, keegi sai infarkti... ning seejärel taandutakse tagasi oma kõrvalseisva õunapuu hapu vilja kirjeldamisele. nii hull ju tegelikult ka ei ole, sest vahepeal saab ikka naerda ka. a ja pilte saab ka vaadata, mida kirjeldatavast on tehtud. raamat viib nagu mingisse transi, kust lihtsalt ei taha välja tulla, jaaa lambist loedki lihtsalt lõpuni, kuigi lubasid endale, et jätad homseks ka veidi, hyppa kasvõi nädal aega kepsu; käi või kätel!, vot.
see on vist üks neist teostest, mida raske sõnadesse panna. või seda põhjendust, et miks meeldis?, sest minagi sõnatu — miks meeldis? lihtsalt soovitan, väga soovitan lugeda. auga, mõnele ei istugi, kujutan ette, aga proovida võib ikka! nüüd saab kahjuks seda raamatut ainult raamatukogust, sest ma tegin juba oma kodutöö ära — osta seda kuskilt ei anna... vääääga nõme. igatahes, props 2 Õnnepalu!
April 13, 2020
Tundsin lugema hakates, et ma ei suuda raamatule ja sündmustikule keskenduda, jutt oli umbmäärane ja kirjutatud suusõnalise jutustamise moodi stiilis. Esimesed peatükid tulid väga vaevaliselt ja end edasi lugema sundides, kuid siis sain tegevustikust ja olustikust paremini aru ja edasi läks ladusamaks, võib olla oli asi ka autorile omases stiilis, millega harjumine võttis aega. Ütleksin täitsa ilma irooniata, et mida edasi, seda paremaks raamat läks ning raamatu lõpp meeldis mulle juba väga. Seal oli vähem endistest elanikest maha jäänud vanaaegsete põllutööriistade kirjeldamist ja rohkem filosoofilisi mõtisklusi elu üle ning selle üle, miks meile mingid kohad või inimesed meeldivad. Mulle väga meeldis autori suhtumine jumalasse ning tema seletus, kuidas ta läbi teatud eluetappide justkui ärkas aina rohkem üles – elu ei läinud seeläbi küll kergemaks, aga selgemaks ning ta mõistis vanemaks saades aina rohkem, milline inimene ta sisemas on. Meelde jäi üks lühike arutlus raamatu lõpuosast, mida pean väga ilusaks: „Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.“
This entire review has been hidden because of spoilers.
September 19, 2025
See raamat on mul juba kaua aega riiulis ringelnud – olen teda aeg-ajalt avanud, lugenud ja siis järsku peale tulnud inspiratsiooni tuules edasi liikunud, jättes raamatu ootele. Hiljem olen taas „õiget pooleliolevat“ otsides selle üles leidnud ja tsüklit kordama hakanud.
„Paradiisi“ lugedes tekib minus huvitab vastuolu. Ühelt poolt naudin aeglaste igapäevaste hetkede kirjeldusi, teiselt poolt hiilib ligi kärsitus. Mäletan, kuidas nooremana oleksin niivõrd ajalikku-ajatut teksti täiesti talumatuks pidanud – ja eks natuke tuksub seesama rahutus minus ka praegu. Samas elavnen lugedes just siis, kui jutt jõuab inimesteni: kuidas Eduardi, Helmi või mõne teise tegevus on paika mõjutanud, millist jälge nad on j��tnud. Tundub, et just inimtegevuse jälg ajaloos on minu jaoks köitvam kui looduse või elutu maailma aeglane kulg.
Minu riiulis pikalt kodu leidnud köide pärineb mu iiumaa ämma-äia raamaturiiulist, kus enamik teoseid ongi seotud nende kodusaare õhu, ilma ja eluoluga. Ja võib-olla see seletabki, miks ma ikka ja jälle „Paradiisi“ juurde tagasi pöördun – Õnnepalu aeglases rütmis kulgevate meenutuste lugemine on kui väikeseks sillakeseks, mis ühendab minusugust mandriasukat selle saare ja seal ootavate inimestega.
„Paradiisi“ lugedes tekib minus huvitab vastuolu. Ühelt poolt naudin aeglaste igapäevaste hetkede kirjeldusi, teiselt poolt hiilib ligi kärsitus. Mäletan, kuidas nooremana oleksin niivõrd ajalikku-ajatut teksti täiesti talumatuks pidanud – ja eks natuke tuksub seesama rahutus minus ka praegu. Samas elavnen lugedes just siis, kui jutt jõuab inimesteni: kuidas Eduardi, Helmi või mõne teise tegevus on paika mõjutanud, millist jälge nad on j��tnud. Tundub, et just inimtegevuse jälg ajaloos on minu jaoks köitvam kui looduse või elutu maailma aeglane kulg.
Minu riiulis pikalt kodu leidnud köide pärineb mu iiumaa ämma-äia raamaturiiulist, kus enamik teoseid ongi seotud nende kodusaare õhu, ilma ja eluoluga. Ja võib-olla see seletabki, miks ma ikka ja jälle „Paradiisi“ juurde tagasi pöördun – Õnnepalu aeglases rütmis kulgevate meenutuste lugemine on kui väikeseks sillakeseks, mis ühendab minusugust mandriasukat selle saare ja seal ootavate inimestega.
November 29, 2025
RG Raamatuklubi raamat.
Olen siiani Õnnepalu lugemist vältinud, on jäänud mulje, et ta ei ole minu laadi ja stiili kirjanik. "Paradiis" tuli kätte võtta raamatuklubi raamatuna ja võin öelda, et ilma selleta oleks see mul lugemata jäänud.
Ometi hindan raamatut nelja tärniga, mis on mulle endalegi väga ootamatu. Tavaliselt ei ole taolised aeglaselt kulgevad raamatut minu jaoks, kuid "Paradiisi" lugedes läksin nagu isegi teise rütmi, lugesin ridu aeglaselt, mõeldes ja vaagides. Ja ise imestasin. Kui teist korda mainis autor Arvo Pärdi "Aliinale", panin selle mängima ja see oli lihtsalt imeline, kuidas sõnad ja muusika kokku sulasid. Juutuubis järgnes Pärdi "Spiegel im spiegel" ja lihtsalt hämmastas, kuidas sõnade ja muusika rütm üksteist peegeldasid.
"Paradiis" on nii kurb kui ka õnnelik raamat. Kurb, kuidas kõik kord kaob, hääbub ning inimesed annavad sellele ise hoogu, kuigi igatsevad taga seda, mis oli. Inimest on õnnelik, kui ta saab kellelegi rääkida vanadest headest aegadest. Ühelt poolt tahame me mäletada, talletada, teiseltpoolt küsib autor, kas ongi vaja asju mäletada? Ei ole lõpikku tõde siin elus.
Olen siiani Õnnepalu lugemist vältinud, on jäänud mulje, et ta ei ole minu laadi ja stiili kirjanik. "Paradiis" tuli kätte võtta raamatuklubi raamatuna ja võin öelda, et ilma selleta oleks see mul lugemata jäänud.
Ometi hindan raamatut nelja tärniga, mis on mulle endalegi väga ootamatu. Tavaliselt ei ole taolised aeglaselt kulgevad raamatut minu jaoks, kuid "Paradiisi" lugedes läksin nagu isegi teise rütmi, lugesin ridu aeglaselt, mõeldes ja vaagides. Ja ise imestasin. Kui teist korda mainis autor Arvo Pärdi "Aliinale", panin selle mängima ja see oli lihtsalt imeline, kuidas sõnad ja muusika kokku sulasid. Juutuubis järgnes Pärdi "Spiegel im spiegel" ja lihtsalt hämmastas, kuidas sõnade ja muusika rütm üksteist peegeldasid.
"Paradiis" on nii kurb kui ka õnnelik raamat. Kurb, kuidas kõik kord kaob, hääbub ning inimesed annavad sellele ise hoogu, kuigi igatsevad taga seda, mis oli. Inimest on õnnelik, kui ta saab kellelegi rääkida vanadest headest aegadest. Ühelt poolt tahame me mäletada, talletada, teiseltpoolt küsib autor, kas ongi vaja asju mäletada? Ei ole lõpikku tõde siin elus.
August 31, 2018
Suurema osa selle raamatu lugemise ajast olin ma temast vaimustuses. Raamatu kontseptsioon mõjus värskena ning Õnnepalu stiil oleks nauditav ka siis, kui romaanil endal üldse mingit mõtet ei oleks. Istud ja loed ja silme ees jookseb film kaunitest kadunud aegadest, mis olid küll paiguti rasked, kuid mida sa sellegipoolest mitte millegi muu vastu ei vahetaks. Kohustuslik lugemisvara kõigile, kes tänapäeval veel ise omad sallid koovad ja ise omad moosid keedavad, aga samuti kõigile, kes tahaksid neid asju teha aga millegipärast ei tee. Noh et kas pole aega või midagi. Lugege siis vähemalt sellest kõigest raamatustki.
Miks lõpuks 5 asemel 4 punkti andsin, on see, et raamatu viimane viiendik läks ikkagi natuke venima. Ma nii lootsin, et seda ei juhtuks. Aga näe, juhtus. Noh, mis seal ikka. Eks paradiisist olegi kahju lahkuda ...
Miks lõpuks 5 asemel 4 punkti andsin, on see, et raamatu viimane viiendik läks ikkagi natuke venima. Ma nii lootsin, et seda ei juhtuks. Aga näe, juhtus. Noh, mis seal ikka. Eks paradiisist olegi kahju lahkuda ...
March 25, 2025
See oli mu esimene kokkupuude Õnnepalu teostega ja ilmselt jääb mõneks ajaks ka viimaseks.. Ei suuda mõista tema fenomeni ja populaarsust, vähemalt mitte selle teose põhjal.
Jäi arusaamatuks antud raamatu üldine eesmärk - mis oli nende kirjade mõte, kellele need kirjutati, milleks.. Saan aru, et inimene meenutab tema jaoks helgeid minevikusündmusi, aga minu jaoks oli tegu nende sündmuste ilmselge üleromantiseerimisega. Elasin samal ajal (1988-1990) väga sarnastes tingimustes maal vanas talumajas, kus peeti palju erinevaid loomi, suuresti majandati autonoomselt, elekter küll oli, aga vett mitte jne.. Sellises elus polnud küll mitte midagi romantilist, vaid pidev rabelemine ja maatöötegemine igapäevase ellujäämise ja toimetuleku nimel..
Jäi arusaamatuks antud raamatu üldine eesmärk - mis oli nende kirjade mõte, kellele need kirjutati, milleks.. Saan aru, et inimene meenutab tema jaoks helgeid minevikusündmusi, aga minu jaoks oli tegu nende sündmuste ilmselge üleromantiseerimisega. Elasin samal ajal (1988-1990) väga sarnastes tingimustes maal vanas talumajas, kus peeti palju erinevaid loomi, suuresti majandati autonoomselt, elekter küll oli, aga vett mitte jne.. Sellises elus polnud küll mitte midagi romantilist, vaid pidev rabelemine ja maatöötegemine igapäevase ellujäämise ja toimetuleku nimel..
October 3, 2022
Täiesti arusaamatul kombel puges see raamat mu hinge. Alguses tundus ta lihtsalt häiriv, viiekümnendaks leheküljeks jõudsin juba korduvalt ja korduvalt ahastada, et kuidas küll on võimalik, et see Tõnu Õnnepalu kogu aeg samamoodi oma jutte leierdab ja neis juttudes mitte kunagi mitte midagi ei toimu. Jutt lihtsalt voolab määramatus suunas. Siis aga, näedsa, poole raamatu peal hakkasin juba lõike üles märkima ja raamatut kõrvale pannes imetlesin pikalt omaenda paradiisi lillakates toonides õhtutaevast. Nüüd tundus juba huvitav, et kõike oli üksikasjalikult kirjeldatud ja see lõputu leierdamine mõjus kuidagi teraapiliselt. Selline raamat siis.
Read
December 19, 2022Polnud otseselt minu jaoks. Keeleliselt ehituselt kohati raske lugeda kuna pole nii lineaarne kui ehk muidu harjunud. Kas selles peitubki Õnnepalu fenomen? Igal juhul raamat justkui ei millestki, kuid samas omajagu kohti, mis panevad pikemalt mõtlema. Tajusin tihti, et raamatus kirjeldatu kaob kuskile taustale ja peas hakkasid tekkima hoopis teised seosed. Ilmselt oskas autor luua olustiku või tundelise konteksti, millesse enda elust ja minevikust pilte paigutada. Seda isegi kui ise nõukogude- või üleminekuaega kogenud pole. See raamat tegi mind kohati nukraks ja melanhoolseks. Mitte raamatu enda sündmustiku tõttu vaid just nende seoste pärast. Tärnidega hinnangut ei oska anda.
Displaying 1 - 30 of 61 reviews