What do you think?
Rate this book
Minu... #162
Minu Filipiinid. Katastroofide keerises
„Madle, ma ei saanudki põletada!“ hõiskab mu allameetrine sugulane Võrtsjärve-äärses majas. Konfiskeerin hooleta jäetud tikud ja laterna.
„Aasta tädi,“ mõtlen veel. Koer niutsub. Tema käis metsas rebaseurus pahandust tegemas ning sai käpaga vastu vahtimist (tõenäoliselt küll asja eest).
Teen talle pai ja samal ajal kurdan sõbrale, et ma ei oska siia pagana tagakaanele midagi kirjutada ja ta pakub, teadmata, millest see raamat üldse ongi, et „aga kirjuta midagi samas stiilis nagu ülejäänud raamat“.
Nojah, ausalt öeldes võtab see üsna hästi kokku mu aja Filipiinidel, kus samuti vaevu midagi kontrolli all oli.
„Ma töötan Saksa Punase Risti jaoks, see tähendab…“ ei jõua ma lauset lõpetada, et mainida, kus ja miks ma pilte klõpsin ja artikleid trein. „Kriik,“ teeb minibuss Palawani saarel, pidurid põhjas. „Oppaa,“ teeb bussijuht.
Ta avab ukse ja hüppab välja. Kurvi peal on toimunud liiklusõnnetus. Jumal olgu tänatud taibukate juhtide eest. „Meil on doktor autos! Punasest Ristist!“ karjub ta.
Mina saan samal ajal bussis miniataki ja kujutan ette lõhkiseid päid ja jalgu, mida oma ajakirjanikuharidusega lappima tuleb hakata.
Tere tulemast, kauaoodatud puhkus!
„Aasta tädi,“ mõtlen veel. Koer niutsub. Tema käis metsas rebaseurus pahandust tegemas ning sai käpaga vastu vahtimist (tõenäoliselt küll asja eest).
Teen talle pai ja samal ajal kurdan sõbrale, et ma ei oska siia pagana tagakaanele midagi kirjutada ja ta pakub, teadmata, millest see raamat üldse ongi, et „aga kirjuta midagi samas stiilis nagu ülejäänud raamat“.
Nojah, ausalt öeldes võtab see üsna hästi kokku mu aja Filipiinidel, kus samuti vaevu midagi kontrolli all oli.
„Ma töötan Saksa Punase Risti jaoks, see tähendab…“ ei jõua ma lauset lõpetada, et mainida, kus ja miks ma pilte klõpsin ja artikleid trein. „Kriik,“ teeb minibuss Palawani saarel, pidurid põhjas. „Oppaa,“ teeb bussijuht.
Ta avab ukse ja hüppab välja. Kurvi peal on toimunud liiklusõnnetus. Jumal olgu tänatud taibukate juhtide eest. „Meil on doktor autos! Punasest Ristist!“ karjub ta.
Mina saan samal ajal bussis miniataki ja kujutan ette lõhkiseid päid ja jalgu, mida oma ajakirjanikuharidusega lappima tuleb hakata.
Tere tulemast, kauaoodatud puhkus!
- GenresNonfiction
184 pages, Paperback
Published January 31, 2023
2 people are currently reading
38 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
March 13, 2023
"Minu Filipiinid" on muus osas selline tore tükk reisiraamatut, no nagu need ikka on - Madle läks mõneks kuuks Filipiinidele, sai Manilas Manilaga nätaki! vastu vahtimist, kohanes pilvelõhkuja-eluga, valmistus kõigiks looduskatastroofideks, vedas end vaevaliselt läbi kohaliku küsiini (lihavabad toidud ei ole seal veel nii üheselt mõistetavad kui meil; omaette teema on balut, ehk pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud, neid on erinevas „valmimisastmes“), tundis ühel hetkel ohtu läbi põleda ja kobistas end väheke turistikamatele saartele (Palawan, Cebu ja Bohol) jms, mis seesuguste reisikirjade juurde kuulub.
Aga mis eristab seda reisikirja teistest sarnastest on see, et autor läks sinna Punase Risti jaoks vabatahtliku tööd tegema, ja vähe sellest, ütleme nii, et ta kirjeldab Punase Risti sisekliimat võrdlemisi... ausalt. Kahtlemata teeb Punane Rist katastroofipiirkondades nii mõnigi kord tänuväärset tööd ja on abiks mitmelgi moel, ent nagu kõigi suurte masinavärkide ikka, nii tahab ka selles bürokraatiakatlas üht koma teist lohisema minna. Mõni asjapulk tahab sooja kohta ja head elu, mõni abiandja ei ole ehk alati oma ülesannete kõrgusel, ja eks ole vahel keeruline ka abisaajatega. Ka Madlel juhtus Filipiinidel, et mõnikord peeti koolitusest olulisemaks jagatavat humanitaarabi ja nänni. Sõnaga, keeruline lugu ja autor avab seda küll põgusalt ja delikaatselt, ent mul on hea meel, et ta seda siiski teeb.
Aga mis eristab seda reisikirja teistest sarnastest on see, et autor läks sinna Punase Risti jaoks vabatahtliku tööd tegema, ja vähe sellest, ütleme nii, et ta kirjeldab Punase Risti sisekliimat võrdlemisi... ausalt. Kahtlemata teeb Punane Rist katastroofipiirkondades nii mõnigi kord tänuväärset tööd ja on abiks mitmelgi moel, ent nagu kõigi suurte masinavärkide ikka, nii tahab ka selles bürokraatiakatlas üht koma teist lohisema minna. Mõni asjapulk tahab sooja kohta ja head elu, mõni abiandja ei ole ehk alati oma ülesannete kõrgusel, ja eks ole vahel keeruline ka abisaajatega. Ka Madlel juhtus Filipiinidel, et mõnikord peeti koolitusest olulisemaks jagatavat humanitaarabi ja nänni. Sõnaga, keeruline lugu ja autor avab seda küll põgusalt ja delikaatselt, ent mul on hea meel, et ta seda siiski teeb.
February 2, 2023
Seiklused troopilises Filipiinide saarestikus on kirja pandud mõnusalt ladusalt ja isegi läbi väikese huumoriprisma. Autor Madle viibis seal piirkonnas Saksa Punase Risti vabatahtlikuna ning aitas pidevalt katastroofides räsida saava riigi rahvast. Mul polnud enne lugemist aimugi, et Filipiine ohustavad absoluutselt kõik loodusjõud, mis troopilises kliimas vähegi tekkida saavad, sealne rahvas on näinud nii palju kannatusi ja ega neile lõppu ei ole tulemas - saab ainult kahjude mõju vähendada ja üldist elukvaliteeti parandada. Põnev oli lugeda Punase Risti töistest telgitagustest, kohalikest inimestest, toidukultuuri(tuse)st, suurlinnadest ja võimsast loodusest. Lisaks olen pikalt mõelnud, et tahaks sattuda mõne “Minu…” sarja raamatu peale, kus ka sukeldumisest juttu oleks ja palun väga - siin on see täitsa olemas! Kui natukene nuriseda, siis ehk oleks kõigest isegi veeeel pikemalt lugeda soovinud, aga samas oli muljeid siiski piisavalt ja sain päris hea ettekujutuse sellest tuhandetel saartel laiuvast riigist.
April 5, 2023
Ma olen viimasel ajal kuidagi ainult heade “Minu …” sarja raamatute peale sattunud, aga ilmselt olen ma sellele piisavalt eeltööd tehes ise kaasa ka ikka aidanud. Seekord ei teinud ma aga suurt midagi 😁 Hoopiski aitäh raamatu eest, kirjastus Petrone Print!
See oli väga vahva lugemine ja kui ma enne Filipiinidest suurt midagi ei teadnud, siis nüüd tean kohe natukene rohkem. Küll aga oli siin ka palju ehmatavat, mis puudutas näiteks toitu ja ka üldist hügieeni jne. Samas tahaks ikkagi vist ühel päeval seda riiki ikkagi külastada. Kõige rõvedam asi, mis selles raamatus mainimist leidis, oli kindlasti balut, mis on filipiinide köögis väga hinnatud toit, aga mul oli küll 🤢 tunne seda lugedes. Aga nagu ma aru sain, tundis üsna samamoodi ennast ka raamatu autor.
Ka selgus väga hästi, et ega see elu Filipiinidel kerge ei ole. Ilm võib ju soe olla ja loodus ilus, aga kõiksugu looduskatastroofid on sagedased ja neist eluga väljatulek pole ka niisama lihtne. Nagu autor kirjutas: “Looduskatastroof ja sõda on paljuski väga erinevad, paljuski sarnased. Sa kas tuled sellest välja või ei tule.”
Ma olen kunagi ammu ka mõelnud, et nii põnev oleks vabatahtlikuna kuskile minna ja kedagi aidata, aga enne tasub kas või seesama raamat läbi lugeda, et saada veidigi aimu, mida see tegelikult võiks endast kujutada. Pole see asi niisama lust ja lillepidu midagi. Minu poolt kindlasti #raamatusoovitus, kui need lood vähegi huvi pakuvad 🙂
See oli väga vahva lugemine ja kui ma enne Filipiinidest suurt midagi ei teadnud, siis nüüd tean kohe natukene rohkem. Küll aga oli siin ka palju ehmatavat, mis puudutas näiteks toitu ja ka üldist hügieeni jne. Samas tahaks ikkagi vist ühel päeval seda riiki ikkagi külastada. Kõige rõvedam asi, mis selles raamatus mainimist leidis, oli kindlasti balut, mis on filipiinide köögis väga hinnatud toit, aga mul oli küll 🤢 tunne seda lugedes. Aga nagu ma aru sain, tundis üsna samamoodi ennast ka raamatu autor.
Ka selgus väga hästi, et ega see elu Filipiinidel kerge ei ole. Ilm võib ju soe olla ja loodus ilus, aga kõiksugu looduskatastroofid on sagedased ja neist eluga väljatulek pole ka niisama lihtne. Nagu autor kirjutas: “Looduskatastroof ja sõda on paljuski väga erinevad, paljuski sarnased. Sa kas tuled sellest välja või ei tule.”
Ma olen kunagi ammu ka mõelnud, et nii põnev oleks vabatahtlikuna kuskile minna ja kedagi aidata, aga enne tasub kas või seesama raamat läbi lugeda, et saada veidigi aimu, mida see tegelikult võiks endast kujutada. Pole see asi niisama lust ja lillepidu midagi. Minu poolt kindlasti #raamatusoovitus, kui need lood vähegi huvi pakuvad 🙂
April 14, 2023
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2023/0...
Madle Timm "Minu Filipiinid. Katastroofide keerises" räägib vabatahtlikust humanitaarabist maal, mida ähvardavad kõikvõimalikud looduskatastroofid. Olen kunagi ammu sattunud Madle blogi lugema, milles ta kirjutas stan-riikides reisimisest ja jättis endast väga positiivse ja seiklusliku mulje. Ootasin sama ka sellest raamatust.
2019, Filipiinid. Madlele meeldivad reisid, mis lükkavad kastist välja, ja sündmused, mis nagu kukkuvad doominoklotsid, järgmisteni viivad. Nii kirjeldab ta ka oma seitsmekuulist kogemust Filipiinidega, kus ta töötab vabatahtlikuna Saksa Punase Risti meeskonnas. Põhiliselt tegeleb Madle looduskatastroofideks ettevalmistumise jäädvustamisega. Katastroofe jagub saarestikku igasuguseid taifuunidest vulkaanipurseteni. Lisaks kogeb ta miljonilinna elu ning läbipõlemise äärele jõudes pageb turistide meelissaartele.
"Minu Filipiinid" on kiire lugemine. Madle jagab oma muljeid ja seikluseid just täpselt nii muhedalt kui ootasin, aga samas tundsin, et Filipiinid ei olnud talle südamesse pugenud. Raamatus ei olnud seda kirge, mis mõnes teises reisiraamatus autori ja sihtkoha vahel tunda on. Sellest tulenevalt, ükskõik kui ägedad olid autori kogemused, ei olnud teos kõige meeldejäävam. Rõhk on vabatahtliku tööl ja, nagu pealkiri vihjab, looduskatastroofidel. Kaetud saavad nii Punasesse Risti kandideerimise protsess, karm ettevalmistav koolitus kui ka kohapealsed telgitagused. Abiorganisatsioonis töötamine võimaldab Madlel näha riiki mitme nurga alt - elu monsterlinna pilvelõhkujas, kohalikke väikeasulaid, kuhu turist naljalt ei satu, džunglit. Lisaks külastab ta seda turistikamat poolt ka. Igatahes annab raamat kohalikest oludest päris hea läbilõike.
Katastroofide ennetustöö on selles mõttes igav, et ära hoitud kahju ja päästetud elusid on väga raske hinnata. Juba hädas olevate inimeste aitamisel on aga tulem kohe näha. Ka kohalikud ise pole just kõige innukamad koolitustest osavõtjad ja leiavad neile jagatud nännile muid praktilisi kasutusvariante. Madle annab endast parima, et edasi anda erinevate katastroofide mõjusid, aga kuna ta ise nende keskele otseselt ei satu, jääb teema ikkagi kaugeks. Üldse tiksus mul lugedes terve aja peas mõte, kui kauge ja võõras maa Filipiinid on. Eksootilisemate minu-sarja raamatute puhul on alati üks peatükk toidule pühendatud ja "Minu Filipiinid" pole siinkohal erand. Kohalikku kööki iseloomustavad imelikud hõrgutised ja riisi üleküllus. Ühesõnaga midagi vaimustavat Madlele hamba alla ei satu. Ei jäänud muljet, et Filipiinidele tuleks sõita toiduelamuste pärast ja ka muud aspektid ei tekkinud tunnet, et tahaks kohe kohvrid pakkida, aga olenemata katastroofiohust ei tekitanud raamat ka vastupidist tunnet, et saarestikust tuleks eemale hoida.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest
Madle Timm "Minu Filipiinid. Katastroofide keerises" räägib vabatahtlikust humanitaarabist maal, mida ähvardavad kõikvõimalikud looduskatastroofid. Olen kunagi ammu sattunud Madle blogi lugema, milles ta kirjutas stan-riikides reisimisest ja jättis endast väga positiivse ja seiklusliku mulje. Ootasin sama ka sellest raamatust.
2019, Filipiinid. Madlele meeldivad reisid, mis lükkavad kastist välja, ja sündmused, mis nagu kukkuvad doominoklotsid, järgmisteni viivad. Nii kirjeldab ta ka oma seitsmekuulist kogemust Filipiinidega, kus ta töötab vabatahtlikuna Saksa Punase Risti meeskonnas. Põhiliselt tegeleb Madle looduskatastroofideks ettevalmistumise jäädvustamisega. Katastroofe jagub saarestikku igasuguseid taifuunidest vulkaanipurseteni. Lisaks kogeb ta miljonilinna elu ning läbipõlemise äärele jõudes pageb turistide meelissaartele.
"Minu Filipiinid" on kiire lugemine. Madle jagab oma muljeid ja seikluseid just täpselt nii muhedalt kui ootasin, aga samas tundsin, et Filipiinid ei olnud talle südamesse pugenud. Raamatus ei olnud seda kirge, mis mõnes teises reisiraamatus autori ja sihtkoha vahel tunda on. Sellest tulenevalt, ükskõik kui ägedad olid autori kogemused, ei olnud teos kõige meeldejäävam. Rõhk on vabatahtliku tööl ja, nagu pealkiri vihjab, looduskatastroofidel. Kaetud saavad nii Punasesse Risti kandideerimise protsess, karm ettevalmistav koolitus kui ka kohapealsed telgitagused. Abiorganisatsioonis töötamine võimaldab Madlel näha riiki mitme nurga alt - elu monsterlinna pilvelõhkujas, kohalikke väikeasulaid, kuhu turist naljalt ei satu, džunglit. Lisaks külastab ta seda turistikamat poolt ka. Igatahes annab raamat kohalikest oludest päris hea läbilõike.
Katastroofide ennetustöö on selles mõttes igav, et ära hoitud kahju ja päästetud elusid on väga raske hinnata. Juba hädas olevate inimeste aitamisel on aga tulem kohe näha. Ka kohalikud ise pole just kõige innukamad koolitustest osavõtjad ja leiavad neile jagatud nännile muid praktilisi kasutusvariante. Madle annab endast parima, et edasi anda erinevate katastroofide mõjusid, aga kuna ta ise nende keskele otseselt ei satu, jääb teema ikkagi kaugeks. Üldse tiksus mul lugedes terve aja peas mõte, kui kauge ja võõras maa Filipiinid on. Eksootilisemate minu-sarja raamatute puhul on alati üks peatükk toidule pühendatud ja "Minu Filipiinid" pole siinkohal erand. Kohalikku kööki iseloomustavad imelikud hõrgutised ja riisi üleküllus. Ühesõnaga midagi vaimustavat Madlele hamba alla ei satu. Ei jäänud muljet, et Filipiinidele tuleks sõita toiduelamuste pärast ja ka muud aspektid ei tekkinud tunnet, et tahaks kohe kohvrid pakkida, aga olenemata katastroofiohust ei tekitanud raamat ka vastupidist tunnet, et saarestikust tuleks eemale hoida.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest
February 15, 2023
Vabatahtliku elu võõras riigis pole see, et lähed ja aitad ning ongi kõik. Enne peab ikka korraliku kadalipu läbi tegema koos õpingute, treeningute ja isegi ka karmide stimulatsioonimängudega olukordadest, mis võivad erinevatel maadel ette tulla.
Filipiinid on kõikvõimalike looduskatastroofide maa ning rahvast ootavad igasugused ohud iga päev. Madle läks sinna vabatahlikuks, kes aitab näiteks üles märkida organiseeritud tegevust ja eluks vajalikke ettevalmistusi taifuunide vastu. Meie, eestlased, ei oska ette kujutadagi kui sinu kodumaa on kui tiksuv pomm, sest ühel päeval on oodata seal kõige suuremat maavärinat inimkonna ajaloos. Küll aga kirjeldab Madle filipiinlasi elurõõmsaid ja murevaba rahvast.
Madle kirjastiil kogu raamatu on nii muhe ja mõnus, et haarab kohe algusest kaasa. Saab teada palju filipiinlastest ja nende eluviisidest ning ka sellest, kuidas rahvast aidata proovitakse ning samuti ka sellest, kuidas Madle erinevatel saartel oma vaba aega veetis.
Filipiinid on kõikvõimalike looduskatastroofide maa ning rahvast ootavad igasugused ohud iga päev. Madle läks sinna vabatahlikuks, kes aitab näiteks üles märkida organiseeritud tegevust ja eluks vajalikke ettevalmistusi taifuunide vastu. Meie, eestlased, ei oska ette kujutadagi kui sinu kodumaa on kui tiksuv pomm, sest ühel päeval on oodata seal kõige suuremat maavärinat inimkonna ajaloos. Küll aga kirjeldab Madle filipiinlasi elurõõmsaid ja murevaba rahvast.
Madle kirjastiil kogu raamatu on nii muhe ja mõnus, et haarab kohe algusest kaasa. Saab teada palju filipiinlastest ja nende eluviisidest ning ka sellest, kuidas rahvast aidata proovitakse ning samuti ka sellest, kuidas Madle erinevatel saartel oma vaba aega veetis.
Read
July 4, 2023"Minu Filipiinid" mõjub justkui klassikaline reisikiri, kuid kirjutaja pole mitte klassikaline turist, vaid humanitaarabiorganisatsiooni vabatahtlik ning nõnda nihkub fookus jõukama ja linlikuma klassi asemel pigem sellele osale riigist, mis tema abi vajab ja soovib (kuigi autor pesitseb peamiselt pealinna Manila kõrghoones).
Filipiinidel veedetud kuude (aga mitte aastate) jooksul kasutab Madle oma aega ilmselt üsna toimekalt ära, sest rändab enam kui 7000 saarega riigis hoogsalt ringi, õpetab teisi ja õpib ise: teeb kohalikega metsatööd ja märkab nende igapäevaelu, kogeb maavärinat, aga ka sukeldub, surfab, käib fotorännakul, proovib siin-seal omapärast toitu (ilmselt on "Hirmufaktori" telesaade sealsest menüüst tugevat inspiratsiooni saanud) ja leiab lugusid.
"Minu Filipiinide" abil saab üsna hea pildi tavalise filipiino elust, samuti päris hea sissevaate rahvusvahelise organisatsiooni toimimisse. Nagu arvata võibki ja Madle ise kinnitab - suurel komplekssel organisatsioonil ongi raskem välkkiirelt reageerida, samas on võimalik mõju pikas perspektiivis väikestest tegijatest selgelt suurem. Autor tundub olevat iseloomult aga pigem veidi kärsitu hetkes elaja ja eelistab seetõttu kontoribürokraatiale vabatahtlikuna põllul (mitte ainult kaudses tähenduses) askeldamist.
Heategevus on valdkond, mis on ka meil viimastel aegadel teatavatel põhjustel senisest rohkem tähelepanu saanud ja on mõistagi tekitanud paljudes inimestes skepsist. Autori auks tuleb tunnistada, et teoses ei puudu enesekriitika, probleemkohti ei vaikita maha. Olen kindel, et humanitaarabi- ja heategevusega seonduv on midagi, mida ka Eestis lähematel aastatel üha nüansirikkamalt tundma õpitakse.
Ajakirjaniku taustaga autori raamatu kirjutamislaad on raporteeriv, detailidele tähelepanu pöörav ja lugejast hooliv, ka mõtestav ja lahkav, kuid kohati tunnen, et Madle võiks oma siseilma isegi veel rohkem teosesse kirjutada. Enese avamine on muidugi alati mõttekoht, erinevate valikute küsimus ja selle etteheitmine kriitikana tegelikult hästi subjektiivne, aga mind huvitanuks mitmed küsimused, millele ma vastust ei saanud.
Näiteks. Miks hakata vabatahtlikuks? Miks minna vabatahtlikuks teise maailma otsa? Reisida saab ju niisama ka. Mis sunnib väljuma mugavustsoonist? Mis on - just isiklikus plaanis - selle kõige suur mõte või mis on selle kõige taga suur plaan? Kas seda plaani üldse on? Kas peabki olema? Taban raamatust korduvalt hetki, kus autor elab suht teadlikult oma elu keeruliseks - miks küll? Kuidas see kõik autorit ennast mõjutab, kuidas muudab ja kasvatab?
Loomulikult saab üht-teist ka siit-sealt ridade vahelt teada, aga tundsin, et selles osas jäi natuke näljatunne sisse. Mitte küll nii palju, et lausa baluti võtaks.
Kokkuvõttes tekitab teos siiski tunde, et kuigi ma pole kunagi Kagu-Aasias käinud, siis nüüd juba natuke justkui oleksin. Ja see on ilmselt hea reisikirjanduse tunnus.
Filipiinidel veedetud kuude (aga mitte aastate) jooksul kasutab Madle oma aega ilmselt üsna toimekalt ära, sest rändab enam kui 7000 saarega riigis hoogsalt ringi, õpetab teisi ja õpib ise: teeb kohalikega metsatööd ja märkab nende igapäevaelu, kogeb maavärinat, aga ka sukeldub, surfab, käib fotorännakul, proovib siin-seal omapärast toitu (ilmselt on "Hirmufaktori" telesaade sealsest menüüst tugevat inspiratsiooni saanud) ja leiab lugusid.
"Minu Filipiinide" abil saab üsna hea pildi tavalise filipiino elust, samuti päris hea sissevaate rahvusvahelise organisatsiooni toimimisse. Nagu arvata võibki ja Madle ise kinnitab - suurel komplekssel organisatsioonil ongi raskem välkkiirelt reageerida, samas on võimalik mõju pikas perspektiivis väikestest tegijatest selgelt suurem. Autor tundub olevat iseloomult aga pigem veidi kärsitu hetkes elaja ja eelistab seetõttu kontoribürokraatiale vabatahtlikuna põllul (mitte ainult kaudses tähenduses) askeldamist.
Heategevus on valdkond, mis on ka meil viimastel aegadel teatavatel põhjustel senisest rohkem tähelepanu saanud ja on mõistagi tekitanud paljudes inimestes skepsist. Autori auks tuleb tunnistada, et teoses ei puudu enesekriitika, probleemkohti ei vaikita maha. Olen kindel, et humanitaarabi- ja heategevusega seonduv on midagi, mida ka Eestis lähematel aastatel üha nüansirikkamalt tundma õpitakse.
Ajakirjaniku taustaga autori raamatu kirjutamislaad on raporteeriv, detailidele tähelepanu pöörav ja lugejast hooliv, ka mõtestav ja lahkav, kuid kohati tunnen, et Madle võiks oma siseilma isegi veel rohkem teosesse kirjutada. Enese avamine on muidugi alati mõttekoht, erinevate valikute küsimus ja selle etteheitmine kriitikana tegelikult hästi subjektiivne, aga mind huvitanuks mitmed küsimused, millele ma vastust ei saanud.
Näiteks. Miks hakata vabatahtlikuks? Miks minna vabatahtlikuks teise maailma otsa? Reisida saab ju niisama ka. Mis sunnib väljuma mugavustsoonist? Mis on - just isiklikus plaanis - selle kõige suur mõte või mis on selle kõige taga suur plaan? Kas seda plaani üldse on? Kas peabki olema? Taban raamatust korduvalt hetki, kus autor elab suht teadlikult oma elu keeruliseks - miks küll? Kuidas see kõik autorit ennast mõjutab, kuidas muudab ja kasvatab?
Loomulikult saab üht-teist ka siit-sealt ridade vahelt teada, aga tundsin, et selles osas jäi natuke näljatunne sisse. Mitte küll nii palju, et lausa baluti võtaks.
Kokkuvõttes tekitab teos siiski tunde, et kuigi ma pole kunagi Kagu-Aasias käinud, siis nüüd juba natuke justkui oleksin. Ja see on ilmselt hea reisikirjanduse tunnus.
April 10, 2024
Pärast lõpetamist oli mu esimene lause "Ma ei taha kunagi Filipiinidele minna". Nojaa, paradiisisaarel päikeseloojangute vaatamine ja snorgeldamine kõlab ülihea puhkusena, aga pärast selle raamatu lugemist tundub, et kõige selle taga on kohalikel hoopis teistsugune elu - ja ka seesama paradiisisaar võib mõni nädal hiljem taifuuni ohvriks langeda, nii et kohalike elanike majalaadsed hütid lihtsalt uhutakse minema. Muidugi reisimisele nii lähenedes ei saakski paljudes kohtades käia ja võib-olla jõuan ühel päeval ikkagi ka Filipiinidele. Top listis ei ole.
Aga raamat on ausalt ja kaasahaaravalt kirjutatud ja pani kohalike elule kaasa elama, pluss tõstis teadmisi vabatahtlike tööst põllul.
Aga raamat on ausalt ja kaasahaaravalt kirjutatud ja pani kohalike elule kaasa elama, pluss tõstis teadmisi vabatahtlike tööst põllul.
February 4, 2023
Põnevalt kirjutatud lood vabatahtlikuelu tegemistest humanitaarabivaldkonnas, põnevaid fakte, nalja, isiklikke lugusid, vahele pikitud tõsidust, argipäeva. Väga hea lugemine ja balanss kõigest, mida ühest "Minu..." sarja raamatust leida tahad. Kui nii mõni teine varasemalt loetud selle sarja raamat on jäänud kohati venima, siis selle raamatuga ei tekkinud kordagi seda tunnet. Kõik voolas ja oli huvitav. Aitäh, Madle, oma raamatu ja tegemiste eest 🙏
March 25, 2023
Pmlt ülevaade inimese reisist ja tegemistest vabatahtlikuna. Selles mõttes on Minu sarja raamatud veits alla käinud - kui alustati inimestest kes on end pikemalt kuskil sisse seadnud ja elanud, siis nüüd on tegemist blogi stiilis reisikirjeldustega.
June 16, 2023
Filipiinid on küll üks jumalast hüljatud paik oma taifuunide, üleujutuste, maavärinate, vulkaanipursete jm.
January 24, 2025
Madle on inimtüübina nii armas, maailmaparandaja-seikleja tüüp. Olen temaga kokku puutunud Ukraina-suunalises pagulasabis, olen kuulanud mõnusat raadiosaadet tema Kirgiisia-eluperioodist ja märganud ta vanderselli-blogi, kust lood lähevad igasugustesse maailmajagudesse laiali. Filipiinide raamatu algus toobki meid hoopis Põhja-Norra polaaröösse, kus Madlel toimub telefoniintervjuu Saksamaal asuva Punase Risti staabiga ja Filipiinidel asuva koordinaatoriga. Järgmine tegevuskoht on Austria, kus toimub Punase Risti vabatahtlike õppus, selleks hetkeks on Madle juba missioonile välja valitud. See õppuse peatükk ongi mu lemmik terve raamatu peale. Mida näiteks teha, kui su ees või kõrval kõndiv inimene õhku lendab? Vastus: mitte midagi. Tarduda. Mitte sammugi edasi, tagasi, küljele. Sest miine võib veel olla. Hea teada. (Ilmselt õppusel seletati ka täpsemalt, kui kaua oleks mõistlik „mitte midagi“ teha. Küllap järgmisena tuleks täpselt oma jalajälgi pidi tagasi hiilida?) Edasi tuleb simulatsioonimäng pantvangikriisist, kus osalised päriselt nutma ja karjuma hakkavad.
Ja siis jõuab Madle lõpuks Filipiinidele. Kirevhull Manila, sealne noorte vabatahtlike seltskond, klassivahede tunnetamine, kohalikud kombed (suunda näidatakse huultega) ja delikatessid (tooreste embrüote söömine, huuh... ja pooltoores mango pipraga, see kõlab paremini), siis haigeks jäämine ja läbi põlemine, aja maha võtmine. Oleks võinud rohkem lahti kirjutada seda, kui lihtne on Punases Ristis lihtsalt paus teha ja omapäi rändama minna, kas see on neile süsteemi sisse kirjutatud võimalus? Igal juhul saab raamat tänu sellele etapile ka turistikamaid soovitusi, näiteks kuhu snorgelama minna. Üks ootamatu lugu juhtub ka, mis näitab, et eestlased on seenevõrgustik üle ilma: juhuslik jutuajamine kellegi filipiini kutiga, kes väidab, et aa, ta teab Eestit, on seal isegi natuke aega elanud.... ja siis selgub, et see kutt on esimese „Minu Filipiinide“ raamatu meespeategelane! (Kui ma ei eksi, siis on ta isegi selle raamatu esikaanefotol.)
Mulle meeldib, et Madlel on tundlik maailmataju. Korallriifide väljasuremine näiteks, me ilmselt kõik teame seda, aga kas me tunnetame seda? Madle läheb pleekinud-surnud riife vaatama ja meenutab, kuidas ta Manilas palavikus haige olles värises. Temperatuur oli tõusnud ju vaid 1,5 kraadi. „Äkilised peavaluhood justkui üha tugevamad taifuunid. Kui julmalt paneme oma maakera end halvasti tundma sellega, kui tema temperatuuri kasvatame.“ Muide, koralle tapavad ka turistide päikesekreemidest vette jõudvad toksiinid! Seda ma enne siinset raamatut ei teadnud. Korallid on hapramad, inimesed vintskemad, head ei tee need tsivilisatsiooni-toksiinid kellelegi.
Teisel puhul läheb Madle vaatama Manila surnuaeda (oma läbipõlemisetuurilt jõuab ta peagi pealinna tagasi ja jätkab Punases Ristis). Külastatav kalmistu on koduks miljonile surnule ja 6000 surnuaiaslummi elanikule! Slummikülastusi kirjeldab ta teisigi, aga tunnistab ka ise, et kõik kogetu on nii pinnapealne. Peatükis „Reflektsioon“ kirjutabki Madle sellest, mida ma lugejana vaikselt aimama olen hakanud, „kuningas on alasti“ muinasjutu meeleolusid tunnetades. Mida see Punane Rist siis õigupoolest teeb ja kas ta aitab ka?
Raamatus on üks stseen „fookusgrupi intervjuust“, kus selgub, et Punase Risti antud võimalikku hädaabiköit kasutatakse külas igapäevaselt. Kui mäletan õigesti, siis lehma sidumiseks. Minu meelest on see päris hea lahendus, kuigi bürokraatidele ei pruugi see meeldida.
Ja siis jõuab Madle lõpuks Filipiinidele. Kirevhull Manila, sealne noorte vabatahtlike seltskond, klassivahede tunnetamine, kohalikud kombed (suunda näidatakse huultega) ja delikatessid (tooreste embrüote söömine, huuh... ja pooltoores mango pipraga, see kõlab paremini), siis haigeks jäämine ja läbi põlemine, aja maha võtmine. Oleks võinud rohkem lahti kirjutada seda, kui lihtne on Punases Ristis lihtsalt paus teha ja omapäi rändama minna, kas see on neile süsteemi sisse kirjutatud võimalus? Igal juhul saab raamat tänu sellele etapile ka turistikamaid soovitusi, näiteks kuhu snorgelama minna. Üks ootamatu lugu juhtub ka, mis näitab, et eestlased on seenevõrgustik üle ilma: juhuslik jutuajamine kellegi filipiini kutiga, kes väidab, et aa, ta teab Eestit, on seal isegi natuke aega elanud.... ja siis selgub, et see kutt on esimese „Minu Filipiinide“ raamatu meespeategelane! (Kui ma ei eksi, siis on ta isegi selle raamatu esikaanefotol.)
Mulle meeldib, et Madlel on tundlik maailmataju. Korallriifide väljasuremine näiteks, me ilmselt kõik teame seda, aga kas me tunnetame seda? Madle läheb pleekinud-surnud riife vaatama ja meenutab, kuidas ta Manilas palavikus haige olles värises. Temperatuur oli tõusnud ju vaid 1,5 kraadi. „Äkilised peavaluhood justkui üha tugevamad taifuunid. Kui julmalt paneme oma maakera end halvasti tundma sellega, kui tema temperatuuri kasvatame.“ Muide, koralle tapavad ka turistide päikesekreemidest vette jõudvad toksiinid! Seda ma enne siinset raamatut ei teadnud. Korallid on hapramad, inimesed vintskemad, head ei tee need tsivilisatsiooni-toksiinid kellelegi.
Teisel puhul läheb Madle vaatama Manila surnuaeda (oma läbipõlemisetuurilt jõuab ta peagi pealinna tagasi ja jätkab Punases Ristis). Külastatav kalmistu on koduks miljonile surnule ja 6000 surnuaiaslummi elanikule! Slummikülastusi kirjeldab ta teisigi, aga tunnistab ka ise, et kõik kogetu on nii pinnapealne. Peatükis „Reflektsioon“ kirjutabki Madle sellest, mida ma lugejana vaikselt aimama olen hakanud, „kuningas on alasti“ muinasjutu meeleolusid tunnetades. Mida see Punane Rist siis õigupoolest teeb ja kas ta aitab ka?
Raamatus on üks stseen „fookusgrupi intervjuust“, kus selgub, et Punase Risti antud võimalikku hädaabiköit kasutatakse külas igapäevaselt. Kui mäletan õigesti, siis lehma sidumiseks. Minu meelest on see päris hea lahendus, kuigi bürokraatidele ei pruugi see meeldida.
Displaying 1 - 12 of 12 reviews