What do you think?
Rate this book
Kolhoosi miss
Lilli Luugi novellikogu „Kolhoosi miss“ koondab eelkõige lähiajaloost inspireeritud lühiproosat. Ajakirjades Looming ja Vikerkaar ilmunud juttude kõrval sisaldab kogumik ka mitut seniilmumata lugu.
„Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe.“
Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli „Auk“ eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli „Kolhoosi miss“ eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan „Minu venna keha“ ajalooliste romaanide võistlusel III koha.
„Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe.“
Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli „Auk“ eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli „Kolhoosi miss“ eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan „Minu venna keha“ ajalooliste romaanide võistlusel III koha.
- GenresFictionShort Stories
166 pages, Paperback
Published January 1, 2022
16 people are currently reading
299 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 45 reviews
May 18, 2023
Nojaa, on, on väga hästi kirjutatud, detailitihe, väga tugeva ajastuatmosfääriga, süžeelt pigem keerukad ja ajalooteadmisi eeldavad lood - palju jäetakse välja ütlemata, lugeja enese ette kujutada.
Väga tuglaslikud novellid (eks saanud autor ju niminovelli eest ka Tuglase novelliauhinna).
Ja see on nüüd puhtsubjektiivne, aga ma ei jaksa sellist stiili palju lugeda, sest mingil moel muutusid kõik need autori tugevused lõpuks nõrkusteks. Need eri lood oleks sama hästi võinud olla üks ja sama lugu, sest minu jaoks oli kõigil tegelastel üks hääl, üks elu, üks kogemus, üks äng. Ja põhiliselt ikkagi see äng.
Väga tuglaslikud novellid (eks saanud autor ju niminovelli eest ka Tuglase novelliauhinna).
Ja see on nüüd puhtsubjektiivne, aga ma ei jaksa sellist stiili palju lugeda, sest mingil moel muutusid kõik need autori tugevused lõpuks nõrkusteks. Need eri lood oleks sama hästi võinud olla üks ja sama lugu, sest minu jaoks oli kõigil tegelastel üks hääl, üks elu, üks kogemus, üks äng. Ja põhiliselt ikkagi see äng.
February 25, 2023
Kui HU? laulis depressiivsetest Eesti väikelinnadest, siis Lilli Luuk kirjutab ahastamapanevatest Eesti alevikest. Võib-olla ongi Eesti alevikud halastamatult väikelinnade varju jäänud: ikka tead ju mõnd staari või muidu asjalikku inimest, kes tuleb Raplast, Kiviõlist või Keilast. Aga alevikust on raske tulla, sest inimlaps on arglik: kui juba minna, siis lõplikult, sest teed sinna tagasi naljalt ei leia (“Täid”). Sest postsotsialistlik alevik ei kannata endast erinevat: olgu ta keskmisest saledam, pungim või nõrgem. Erinev saab peksa, kui ta on poiss, või hüütakse teda litsiks, kui ta on tüdruk (“Kolhoosi miss”). Võib-olla ma teen isegi alevikule siinkohal liiga: peksa võib saada iga poiss, ja litsiks võib iga tüdrukut hüüda, talle võib paremaidki nilbusi hüüda, eriti kui need on tunnustavad (“Windows 95”). Demokraatia, me kõik seisime balti ketis, järelikult teame maailmas kõige paremini, mida tähendab demokraatia, sest diktatuuri küüsist on pääsenud üks maa. Seda, mis on ilus, võib-olla isegi glamuurne, võib ettevaatlikult televiisorist vaadata ja raamatust lugeda. Unistada võib ka, aga mõõdukalt, sest kui liialt unistama kukud ja vahele jääd, võib halvasti minna. Eriti, kui oled kogemata naiseks sündinud ja sind võib nagu kahjurit kiviga (“Kivi”) laiaks litsuda või autosse kaasa tõmmata (“Purunematud”), sest “kuhu sul minna on, lits” (lk 69), sest ainus valik on istuda kangestunult maaliinide bussis, kus mingi võõras mees sinu rindu käperdab (“Kolhoosi miss”). Kui oled tubli tüdruk ja teed kõik nii, nagu vanemad inimesed ütlevad, võid alevikus isegi mehele saada - siis teised ei kiusa: oma mees saab “maalida” sulle sinise silma, mida tuleb tumedate prillide taha varjata (“Poisid lumes”) või hoopis sind kirvega taga ajada, aga seejärel jagatakse sulle armastust kirega nagu sellistes filmides, mida lapsed vaadata ei tohiks (“Elu nagu filmis”). Kokkuvõtteks, kui ka sinu sünniaasta jääb sinna 1970ndate kanti ja oled mõne järgneva kümnendi jooksul oma elu mõnes alevikus veetnud ja sealt elusalt ning ühes tükis välja tulnud, siis see raamat on sulle. Impregneerjoped, kolhoosikooperatiivi karupüksid, väikekooli garderoobipuurid, range keeld istuda võõrasse autosse, tsikit-tsikit-tsaaris, pruut ja peigmees paaris - ohhoo jajaa, need lapsepõlve süütud, muretud mängud…
May 4, 2023
Svetal on õigus, midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud.
June 25, 2023
80ndate ja üleminekuaja atmosfääri filigraanselt jäädvustavad novellid. Silme ette kerkivad Ereliukas ja alevipood, helesinine lauvärv ja Orto päikesekreem, mudased külavaheteed je kassihaisune trepikoda. Kuigi Lilli Luugi puhul räägitakse pidevalt süngusest, on siin ka üksjagu koomikat. Õudsed ajad ongi naljakad, eriti tagantjärele, lugege ja rõõmustage, et nad läbi said! Novellipunumine par excellence.
June 26, 2024
nagu novellidega tihtipeale läheb, ei saanud ma kõigest kohe päris kindlasti aru, kuigi mõne loo lugesin isegi kaks korda üle, et asjade ja inimeste omavahelistes seostes selgust saada. aga mulle meeldis ikkagi väga, sest uskumatult täpselt tabasid need lood üheksakümnendate vaibi. no oli jah nii üksvahe, jube hea, et nüüd enam ei ole.
boonusena sain selle raamatukaane toel ühe kaheksa-aastasega vestelda kontseptsioonidest "kolhoos" ja "miss", mõlemad terminid olid talle seni võõrad. ja mõlemad hämmastasid teda tohutult, ses mõttes, et ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks need kellegi jaoks kunagi head ideed tundusid. noh ja jällegi. päris suur kergendus on, et saame nüüd sellist elu elada, et lapsed lihtsalt ei peagi neid sõnu teadma, ainult nii ajaloo mõistmise mõttes.
boonusena sain selle raamatukaane toel ühe kaheksa-aastasega vestelda kontseptsioonidest "kolhoos" ja "miss", mõlemad terminid olid talle seni võõrad. ja mõlemad hämmastasid teda tohutult, ses mõttes, et ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks need kellegi jaoks kunagi head ideed tundusid. noh ja jällegi. päris suur kergendus on, et saame nüüd sellist elu elada, et lapsed lihtsalt ei peagi neid sõnu teadma, ainult nii ajaloo mõistmise mõttes.
August 30, 2023
Enemihkelsonilik hõng, mida olen pikalt oodanud ja otsinud!!!!!!!
Yhtlasi väikealeviku (h)äng jääb oma olemuselt samaks nii siin kui sealpool sajandipiiri - longeromaiguliseks ja masendavaks.
Yhtlasi väikealeviku (h)äng jääb oma olemuselt samaks nii siin kui sealpool sajandipiiri - longeromaiguliseks ja masendavaks.
February 24, 2023
Siin pole midagi rääkida, juhtuks seda vaid tihemini, et eesti kirjaniku teosest nii suurt rõõmu ja naudingut tunneks.
November 14, 2023
Sellel raamatul on praegu raamatukogus hiiglapikad lugemisjärjekorrad. Seda kõrgemad olid mu ootused, kui pärast kahekuulist ootamist sain Lilli Luugi novellikogu 7 päevaks enda kätte. Kas need ootused said ka täidetud? No sõna oskab Luuk kahtlemata seada - laused on esteetiliselt kaunid, kujundid mahlased ja see püsib ühtlaselt kõrgel tasemel raamatu lõpuni. Novellide ühendavaks jooneks on tegevuse aeg - kusagil seal nõukaaja lõpupoole -, ja koht - valdavalt toimub tegevus mõnes väikekohas (kolhoosis). Ja kui nüüd siia juurde lisada, et kohati on raamatus toodud ülidetailsed olustikukirjeldused (jätkuvalt stiilselt), siis on selge, et raamat peaks eelkõige äratama nostalgilisi tundeid neis inimestes, kel enda lapsepõlv (või suvi) möödus nõukaaegses maakohas. Aga kõigele tuleks juurde lisada paras annus "nii ja naad", sest Luuki kirjutamisstiil meenutas mulle millegipärast kohe Jon Fosset ja ma kopeeringi siia enda poolt Fosse "Triloogiale" pandud kommentaari, mis sobib ka "Kolhoosi missi" kohta väga tabavalt: piirid puuduvad reaalsuse, mälestuste, fantaasialendude ja unenägude vahel. Vaat Luuk kirjutab ka täpselt nii - ilma laiema kontekstita, mis tekib alles loo arenedes, ei ole ühestki lausest aru saada, kas see räägib parajasti olevikust, minevikust, tulevikust või kujutluspildist. Eks see ongi taotluslik, sest paneb lugeja fantaasia tööle ja paljudest sellistest killukestest tekib peas tervikpilt alles loo lõpuks. Või vähemalt võiks tekkida. Kahjuks ma pean ütlema, et mul seda tervikpilti enamike lugude puhul aga ei tekkinud ja loo lõpuks jäi ikkagi palju arusaamatuks. Ma ei tea, kas põhjuseks oli kiirustamine, sest kukil istus raamatu 7-päevane tagastustähtaeg või siis oligi see taotluslik, et otsad jääksid lahti? Üks teine arvustus, mida ma lugesin, ütles ka, et seda raamatut ei tohikski ühekorraga läbi lugeda, vaid tuleks võtta aega. Lisaks jäi minu jaoks raamatust kuidagi liigselt domineerima surma ängistav motiiv, mis läbib pea kõiki novelle. Üks lugu niiviisi lugeda oleks ju hea, aga terve raamat mõjub ebaproportsionaalselt morbiidsena... Lõpetuseks, pikkade kaunite kirjeldavas stiilis lausete kõrval jäin mina taga igatsema veel põnevaid tegelaskujusid, aktiivsemat tegevust ja dialoogi, ning vahest ka mingit... moraali.
February 2, 2025
Just lõpetasin Daphne du Maurieri "Rebecca", mis pidi olema gooti romaan. Noh, tume ja pinev.
Tegelikult leidub "Rebeccas" küllaltki palju päikesepaistelisi hetki võrreldes Lilli Luugi raamatuga, mis on nii tume nagu kolhoosi põld ja niisama sünge kui ühe lume tumendav metsaviirg, vähemalt nii must kui toa lagi.
Kui lugeja suudab alguse üle elada, siis lõpu poole tundub minevat veidi kergemaks, aga pinge ja õudse ootus on nii üles kruvitud, et lõpunovellid mõjuvad natuke lahjana.
Minugi lapsepõlveküla suurim tööandja on tänini laut. "Kolhoosi missi" tegelaste ema on lüpsja, isa joodik. Kaks korda päevas käivast bussist maha jäänud väikesed lapsed pimedas, lumel kilomeetrite kaupa koju kõmpimas. Ootad, et vanem vend sõjaväes ellu jääb. Mees peksab. Õde läheb litsiks. Külatiik on uputatud kassipoegi täis. Ema matab prügi kraavi... See kõik, mis juhtuski, on kirja pandud nii südantlõhestavalt, tihti kaude, ja ega ma kõigest aru ei saanud.
Kui sa oled kasvanud üles sovhoosis, mõjub "Kolhoosi miss" täiesti füüsilisena. Lilli Luugi name dropping äratab ammu unustatud allhoovused, asjad, millest sa arvad, et need ei vääri sellist teksti. Nii tihti kuuldud mõisted, mis lõid meie argipäeva: impregneer, dermatiin, uutekad, pärlmutter huulepulk, kivipesu, ruuduline koolivorm, kleeplindiga tugevdatud kilekott ja kindla peale kolhoosi keskuse juuksuris tehtud keemilised lokid.
Viimasel ajal mõned (paljud) inimesed igatsevad nõukaaega ja mõnel jälle puudub sellest ajast ettekujutus ja ega see raamat neid ei aitaks ka, kuna nad ei taju seda oma kontides; see oleks väljamõeldis.
"Kolhoosi missi" tegelased on kangelase vastandid ja nad asuvad justkui ajakapslis, kus vargsi piilutakse minevikku. Aga tulevikku ei ole üldse.
---
Edit. Kas keegi sai aru, kes on Peeter?
Tegelikult leidub "Rebeccas" küllaltki palju päikesepaistelisi hetki võrreldes Lilli Luugi raamatuga, mis on nii tume nagu kolhoosi põld ja niisama sünge kui ühe lume tumendav metsaviirg, vähemalt nii must kui toa lagi.
Kui lugeja suudab alguse üle elada, siis lõpu poole tundub minevat veidi kergemaks, aga pinge ja õudse ootus on nii üles kruvitud, et lõpunovellid mõjuvad natuke lahjana.
Minugi lapsepõlveküla suurim tööandja on tänini laut. "Kolhoosi missi" tegelaste ema on lüpsja, isa joodik. Kaks korda päevas käivast bussist maha jäänud väikesed lapsed pimedas, lumel kilomeetrite kaupa koju kõmpimas. Ootad, et vanem vend sõjaväes ellu jääb. Mees peksab. Õde läheb litsiks. Külatiik on uputatud kassipoegi täis. Ema matab prügi kraavi... See kõik, mis juhtuski, on kirja pandud nii südantlõhestavalt, tihti kaude, ja ega ma kõigest aru ei saanud.
Kui sa oled kasvanud üles sovhoosis, mõjub "Kolhoosi miss" täiesti füüsilisena. Lilli Luugi name dropping äratab ammu unustatud allhoovused, asjad, millest sa arvad, et need ei vääri sellist teksti. Nii tihti kuuldud mõisted, mis lõid meie argipäeva: impregneer, dermatiin, uutekad, pärlmutter huulepulk, kivipesu, ruuduline koolivorm, kleeplindiga tugevdatud kilekott ja kindla peale kolhoosi keskuse juuksuris tehtud keemilised lokid.
Viimasel ajal mõned (paljud) inimesed igatsevad nõukaaega ja mõnel jälle puudub sellest ajast ettekujutus ja ega see raamat neid ei aitaks ka, kuna nad ei taju seda oma kontides; see oleks väljamõeldis.
"Kolhoosi missi" tegelased on kangelase vastandid ja nad asuvad justkui ajakapslis, kus vargsi piilutakse minevikku. Aga tulevikku ei ole üldse.
---
Edit. Kas keegi sai aru, kes on Peeter?
This entire review has been hidden because of spoilers.
May 11, 2025
Ehk on mõnel nendest päevadest see üldse veel ainuke asi, mida sa usud end oskavat ja just sellepärast sa võtadki ratta maja tagant, puukuurist, garaaži eest, maasikapeenra juurest murult, puuriitade juurest, teekraavist viimase kurvi juures enne kodu, värava najalt. Et päeva lõpus natukenegi tunda. Et sa midagigi oskad. Oskad vähemalt rattaga sõita. (162)
September 11, 2023
võta shot iga kord kui näed sõna impregneer
hea on ikka mitte tunda neid aastaid ja neid alevikke. mõned novellid meeldisid rohkem kui teised, mõned olid täiuslikud. veidi tuli lucia berlin ette aga vbl lugesin neid liiga järjest.
hea on ikka mitte tunda neid aastaid ja neid alevikke. mõned novellid meeldisid rohkem kui teised, mõned olid täiuslikud. veidi tuli lucia berlin ette aga vbl lugesin neid liiga järjest.
December 22, 2024
Novell ei ole minu lemmikžanr, kuid Lilli Luugi novellid on tase omaette. Autor on minust kaks aastat noorem ja kuigi mina kasvasin üles Tallinnas Mustamäel, siis eks see nõukaaegne külade ja alevike eluolu on mullegi üsna tuttav maal veedetud koolivaheaegadest ja malevasuvedest. Ja nii paljud asjad, mis juba meelest kipuvad minema, tulid tagasi. Ning jah, suuremas osas üsna kurvad ja ebameeldivad asjad. Sest kuigi võib-olla su endaga midagi sellist ei juhtunudki, siis jutud ju levisid, õhkkond ja inimesed olidki sellised: ärevad, hirmul, pinges. Esimesed kolm novelli olid ikka korralik nätakas otse kulmude vahele, edasi läks õnneks veidi lihtsamaks, ajad muutusid, Eesti hakkas vabaks saama, ega vist palju üle kolme gaas põhjas loo poleks suutnud lugeda, see klomp kurgus ei lasknud eriti hingata ja hirm oli lehti keerata, aga jah, siis lasi Lilli tempot ikka natuke alla.
Kohustuslik lugemine kõikidele, kes kolhoosikorda ja nõukogude aega taga nutavad või idealiseerivad. Päriselu oligi selline nagu Lilli Luugi lugudes. Ja kohustuslik lugemine ka neile, kes midagi ajaloost kuulda ei taha. Muidugi, see teeb haiget ja kas peab kõike halba meelde tuletama ning ma ise olen ka pigem rohkem sinnapoole, et minevikus mitte liialt sorkida. Võib-olla selle pärast “Kolhoosi miss” mind niimoodi puudutas, et tõi meelde asjad, mida olen püüdnud unustada, maha matta, olematuks mõelda. Valus oli küll, aga samas on see ka omamoodi teraapia, kui saad aru, et tegelikult ei ole sa nende mälestustega üksi ja ühesõnaga, kummardus Lilli ees, kes neist aastatest niimoodi kirjutada oskab.
Kohustuslik lugemine kõikidele, kes kolhoosikorda ja nõukogude aega taga nutavad või idealiseerivad. Päriselu oligi selline nagu Lilli Luugi lugudes. Ja kohustuslik lugemine ka neile, kes midagi ajaloost kuulda ei taha. Muidugi, see teeb haiget ja kas peab kõike halba meelde tuletama ning ma ise olen ka pigem rohkem sinnapoole, et minevikus mitte liialt sorkida. Võib-olla selle pärast “Kolhoosi miss” mind niimoodi puudutas, et tõi meelde asjad, mida olen püüdnud unustada, maha matta, olematuks mõelda. Valus oli küll, aga samas on see ka omamoodi teraapia, kui saad aru, et tegelikult ei ole sa nende mälestustega üksi ja ühesõnaga, kummardus Lilli ees, kes neist aastatest niimoodi kirjutada oskab.
September 4, 2025
„Miks puud Tartusse kõnnivad?”
Olen Tartu-Tallin rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”.
Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu.
Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.
Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.
Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.
Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)
Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli.
Sarnasest loost räägib Windows 95
Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.
Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.
Puud.
„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi.
"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.
„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.
Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”
„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!
"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?
Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas.
Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.
„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”
Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?
Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.
Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist.
Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina.
Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!
Olen Tartu-Tallin rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”.
Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu.
Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.
Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.
Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.
Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)
Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli.
Sarnasest loost räägib Windows 95
Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.
Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.
Puud.
„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi.
"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.
„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.
Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”
„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!
"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?
Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas.
Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.
„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”
Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?
Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.
Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist.
Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina.
Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!
June 8, 2023
Raamatu esimeses kahes kolmandikus on novellid tõesti väga head. Kirjeldatud pildid kerkivad silme ette, lõhnad ninna. Ajalooliste perioodide olmeline ja hingeline traagika on hästi suurepäraselt sõnadesse pandud ning ka komponeeritud. Kirjeldused lühilausetes kehtestavad end ja lasevad visuaalidel lugeja vaimusilmas ja igus ilmuda.
Raamatu viimased lood ei mõju enam novellilikult, arendatud pinge situatsioonipinge ja tegelaste sisemaailm ei köida ning tundub väljaarendamata.
Raamatu viimased lood ei mõju enam novellilikult, arendatud pinge situatsioonipinge ja tegelaste sisemaailm ei köida ning tundub väljaarendamata.
September 1, 2024
algus täiega keris, siis ühel hetkel tekkis tunne, nagu loeks neid järjejutte, mis ma varapubekana mängukoopasse kirjutasin. ja siis samas mingid võrdlused, sõnastused, liinid jälle nii töötasid. veneetsia lugu meeldis. selline 2.5 reaalsuses, aga üles ei raatsi ka ümardada
March 6, 2023
Tohutult äratundmisi, tohutult nukrust ja südame murdumist. Nii intensiivne, et pärast on tunne, nagu oleks ühe ülivõimsa pesumasina trumlist välja tõmmatud.
January 25, 2025
Raamatu tugevuseks on rikkalik sõnakasutus ja tundlikud kirjeldused. Autor on nähtavasti haritud ja lugenud inimene, valdab lauset.
Nõrkused. Tekstid on hingetud ja igavad. Sisu puudumist püütakse maskeerida vormiliste hüpete, lünkade, ütlemata jätmistega. Soovitud sügavmõttelisuse asemel muudavad need lood ka raskesti jälgitavateks. Autoril on talumatu kirg omadus- ja määrsõnade vastu – neid surab ta igale poole, kus vähegi võimalik. Saan aru, et selline võib olla kellegi ettekujutus kirjanduslikust tekstist. Peamine – autoril pole midagi öelda ega väljendada. Kogu subjektiivsete soigumiste, haigutama ajavate mälestuste peale ei leia raamatust ehedaid emotsioone ("Ole Sa kuum või ole sa külm, aga ära ole leige. Sest leige Jumal oksendab välja!") ega huvitavaid mõtteid. Kokku mõjus raamat verevaeselt, konstrueeritult ja veelkord, igavalt.
Nõrkused. Tekstid on hingetud ja igavad. Sisu puudumist püütakse maskeerida vormiliste hüpete, lünkade, ütlemata jätmistega. Soovitud sügavmõttelisuse asemel muudavad need lood ka raskesti jälgitavateks. Autoril on talumatu kirg omadus- ja määrsõnade vastu – neid surab ta igale poole, kus vähegi võimalik. Saan aru, et selline võib olla kellegi ettekujutus kirjanduslikust tekstist. Peamine – autoril pole midagi öelda ega väljendada. Kogu subjektiivsete soigumiste, haigutama ajavate mälestuste peale ei leia raamatust ehedaid emotsioone ("Ole Sa kuum või ole sa külm, aga ära ole leige. Sest leige Jumal oksendab välja!") ega huvitavaid mõtteid. Kokku mõjus raamat verevaeselt, konstrueeritult ja veelkord, igavalt.
March 2, 2024
Novellidega on tabatud täpselt ajastudetaile isegi nii hästi, et unustuste hõlmast meenusid selle aegsed lõhnad, suvemälestused, olukorrad maal vanaema juurest. St palju äratundmist. Teksti valitsemine sõnas super.
Lisaks meeldis mulle, et novellide kasvasid välja kaugemast ajast välja 2000 alguseni.
Häiris see meeletu häng ning ühesuunalised lõpud. Võimalik, et see kõik tol ajal oligi nii. Soovitan raamatut lugeda dooside haaval.
Lisaks meeldis mulle, et novellide kasvasid välja kaugemast ajast välja 2000 alguseni.
Häiris see meeletu häng ning ühesuunalised lõpud. Võimalik, et see kõik tol ajal oligi nii. Soovitan raamatut lugeda dooside haaval.
June 4, 2023
Lõpetanud LR'i Ingeborg Bachmanni "Kolmekümnenda aasta" olin kindel, et selle suve lugemiselamus sai tehtud juba enne sireleid. Aga Lilli "Kolhoosi miss" oli vaimustav. Ideaalne suvelugemine, millega on iga aeglasem pärastlõunatund või varasem voodisse sättimine olnud puhas nauding.
Kahju, et seda lugemist sel korral pikemaks ei jätkunud. Aga see-eest on iga novell täis nii tabavaid ja elurealistlikke kujundeid, et ega üle ühe loo ei raatsigi korraga lugeda. Pliiatsigi võtab nüriks. Lihtsalt imetle, ja kadesta, kui hästi kirjutab. Parem mine pilguga tagasi, ja oma mõttega korraks edasi, järgmine jääb jäetud homseks.
Igas loos on korraga ja vaheldumisi minevik ja olevik, ise ja keegi teine, unistus ja pettumus, linn ja maa. Tulevik on lõpuks kõigil ikkagi eilse tehtud, ükskõik kui palju rabeletud või end laudatänavast kaugemale töötatud. Ühe generatsiooni lugu, ja kui isegi mitte minu, siiski pikaks meeldejääv.
Kahju, et seda lugemist sel korral pikemaks ei jätkunud. Aga see-eest on iga novell täis nii tabavaid ja elurealistlikke kujundeid, et ega üle ühe loo ei raatsigi korraga lugeda. Pliiatsigi võtab nüriks. Lihtsalt imetle, ja kadesta, kui hästi kirjutab. Parem mine pilguga tagasi, ja oma mõttega korraks edasi, järgmine jääb jäetud homseks.
Igas loos on korraga ja vaheldumisi minevik ja olevik, ise ja keegi teine, unistus ja pettumus, linn ja maa. Tulevik on lõpuks kõigil ikkagi eilse tehtud, ükskõik kui palju rabeletud või end laudatänavast kaugemale töötatud. Ühe generatsiooni lugu, ja kui isegi mitte minu, siiski pikaks meeldejääv.
June 24, 2023
Mõtlemapanev..
March 23, 2024
Tore ajarännak. Väga elavalt kirjutatud! Lõhnad, maitsed ja pildid hakkasid kõik tööle!
Aga - see lõputu äng. Tervikuna mõjus rusuvalt ning lood ja pöörded hakkasid end kordama.
Aga - see lõputu äng. Tervikuna mõjus rusuvalt ning lood ja pöörded hakkasid end kordama.
December 29, 2023
lugeda novellikogumikku on hea, sest siis saad teada, mis on autori lemmiksõnad. mina sain lugemise käigus näiteks teada, mis on impregneermantel.
June 27, 2023
Keeleliselt ja stiililiselt nauditav, aga süzeemustrid olid häirivalt korduvad.
March 25, 2024
Palju killukesi nõukaaja lõpust ja 90ndate algusest. Mäletan neid aegu, asju ja tegevusi-mentaliteeti nii hästi, et reaalselt film jooksis silme ees. Paljud nüansid olid juba ammu ununenud ja huvitav oli neid meenutada. Tõenäoliselt kasutan seda raamatut kunagi abimaterjalina oma lastele sellest ajast rääkides, sest ilmselgelt nad ei hooma tollast reaalsust.
Aga! Kogu raamatu õhustik oli nii muserdav, ängistav, lämmatav, vaid hallides ja hämarates toonides! Tegelikult nii ei olnud, oli ka tollal igapäevasid rõõme ja värve elus, lihtsalt teistsugune vaade puudus, et nii väga üksnes kurta.
Häiris ka see tegevuse pidev siia-sinna kaldumine, küll toimus asi minevikus, siis tulevikus, sekka ehk ka olevikus korraks, siis unes, fantaasias.. Kuna see nö ajaline ja dimensionaalne kõikumine kordus igas jutustuses, hakkas see lõpuks mind igatahes väga häirima. Mõne loo puhul jäigi arusaamatuks, mis selle mõte oli..
Aga! Kogu raamatu õhustik oli nii muserdav, ängistav, lämmatav, vaid hallides ja hämarates toonides! Tegelikult nii ei olnud, oli ka tollal igapäevasid rõõme ja värve elus, lihtsalt teistsugune vaade puudus, et nii väga üksnes kurta.
Häiris ka see tegevuse pidev siia-sinna kaldumine, küll toimus asi minevikus, siis tulevikus, sekka ehk ka olevikus korraks, siis unes, fantaasias.. Kuna see nö ajaline ja dimensionaalne kõikumine kordus igas jutustuses, hakkas see lõpuks mind igatahes väga häirima. Mõne loo puhul jäigi arusaamatuks, mis selle mõte oli..
March 27, 2023
Maaelu. Sinised väljaveninud dressipüksid, nailonist dressipluus. Esimene Eesti miss ja lõputu seletamine selle ümber. Mälestuskivide avamine, kivipesuteksad, mis halvasti istusid. Paberfotod, kolhoosid, lumepallisupp, kohustuslik kolhoosi kartulipõld sügisvihmas. Peedipõldude kohustuslik kõplamine suvel.
Iseseisvus. Erastatud kolhoositehnika, mis roostetas.
Ja siis need piiparivennad, kes viskit jõid ja tudengina autot omasid.
Indigo lugemine! Viidingu minek.
Tartu, kõnekaart.
Reisimine, kogu söök omal kaasas. Kaltsukad, ulmeliselt hea sisuga ja olematu hinnaga. Auto pealt müük, poe-esistel platsidel.
Kui need märksõnad kuidagi puudutasid, siis pead lugema. Minu mälestustes on nendele aastatele eelnenu helgem, kuidagi see periood on rusuv ja ängistav meenutada. Aga raamat tõi paljud seigad meelde. Ok, pidudest ei tea ma midagi, mind ei lubatud põhikooli ajal kuskile. Keska sõbrannadega pigem kodused kokkusaamised, alkot ei mäleta, minu meelest nagu polnud kombeks meil.
Iseseisvus. Erastatud kolhoositehnika, mis roostetas.
Ja siis need piiparivennad, kes viskit jõid ja tudengina autot omasid.
Indigo lugemine! Viidingu minek.
Tartu, kõnekaart.
Reisimine, kogu söök omal kaasas. Kaltsukad, ulmeliselt hea sisuga ja olematu hinnaga. Auto pealt müük, poe-esistel platsidel.
Kui need märksõnad kuidagi puudutasid, siis pead lugema. Minu mälestustes on nendele aastatele eelnenu helgem, kuidagi see periood on rusuv ja ängistav meenutada. Aga raamat tõi paljud seigad meelde. Ok, pidudest ei tea ma midagi, mind ei lubatud põhikooli ajal kuskile. Keska sõbrannadega pigem kodused kokkusaamised, alkot ei mäleta, minu meelest nagu polnud kombeks meil.
August 6, 2023
Milline põnev, ebamugav ja mõtterännakutele viiv raamat. Küll on hea, et lugesin seda suvel, mitte pimedal sügisõhtul, siis ei suudaks kõikide vastikuid detaile oma peas taluda.
Lugudest aru saamine nõuab tõesti ootamatult palju teadmisi ajaloost ja poliitilistest oludest, aga vihjete ära tundmine on nii tore, nagu omamoodi viktoriin ja mõisatamine, kus ja millal tegevus toimub. Ühe noorema eestlase jaoks on mõned asjad, kohad ja detailid küll läbipaistmatud, kuid praeguses kohas ja ajas on tegemist väga hea raamatuga. Eks näis, kuidas kõik lood aja jooksul küpsevad või vananevad.
Lugudest aru saamine nõuab tõesti ootamatult palju teadmisi ajaloost ja poliitilistest oludest, aga vihjete ära tundmine on nii tore, nagu omamoodi viktoriin ja mõisatamine, kus ja millal tegevus toimub. Ühe noorema eestlase jaoks on mõned asjad, kohad ja detailid küll läbipaistmatud, kuid praeguses kohas ja ajas on tegemist väga hea raamatuga. Eks näis, kuidas kõik lood aja jooksul küpsevad või vananevad.
October 12, 2024
Nii ehedalt kirja pandud novellid, et tunned lehekülgedelt õhkuvat kohvi- või heinalõhna, mustsõstrapõõsa okste torkimist ja suvist vihma, hingad sisse kruusatee tolmu ja pooleldi väljasurnud asulate masendust.
March 11, 2023
Tabas otse närvi. Kohati tundus, nagu oleks autor minu isiklikes mälestustes spioneerimas käinud. Näiteks see olin ju mina seal pimeduse tõttu salapäraseks muutunud tühjas koolikoridoris, kes üksinda aknast välja esimest lund vaatas: kirjeldatud hetk oli täpselt selline, millisena mina seda kogesin, ja nii oli veel mitmeid kordi.
Ajastu atmosfäär ja olemus oli väga täpselt edasi antud. Äratundmist, tuttavaid detaile oli palju, alates kõikide tolleaegsete koristajatädide hallidest koredatest lappidest kuni üheksakümnendate keskpaiga Tartu tudengieluni.
Stiililises mõttes oli tekst üsna krüptiline ja kindlasti mitte kerge lugemine. Samas oli just seesama ütlematajätmine suur pluss: me kogesime kõike justkui läbi tegelaste silmade, kes teadsid niigi tausta ja ei nämmutanud seda oma peas läbi.
Ma ei kujuta hästi ette, kuidas neid novelle loevad praegused kahekümneaastased, millega lüngad täidavad, aga ega iga raamat polegi ehk kõigile mõeldud. Mina igatahes aplodeerin- pole ammu midagi nii isiklikult puudutavat lugenud.
Ajastu atmosfäär ja olemus oli väga täpselt edasi antud. Äratundmist, tuttavaid detaile oli palju, alates kõikide tolleaegsete koristajatädide hallidest koredatest lappidest kuni üheksakümnendate keskpaiga Tartu tudengieluni.
Stiililises mõttes oli tekst üsna krüptiline ja kindlasti mitte kerge lugemine. Samas oli just seesama ütlematajätmine suur pluss: me kogesime kõike justkui läbi tegelaste silmade, kes teadsid niigi tausta ja ei nämmutanud seda oma peas läbi.
Ma ei kujuta hästi ette, kuidas neid novelle loevad praegused kahekümneaastased, millega lüngad täidavad, aga ega iga raamat polegi ehk kõigile mõeldud. Mina igatahes aplodeerin- pole ammu midagi nii isiklikult puudutavat lugenud.
May 3, 2025
Väga mitmetised tunded on! Uskumatult head lood, eriti mõned neist võtsid lihtsalt jalust nõrgaks! Boonus oli mu enda sünniaasta, sest väga paljude novellide tegevustik hargnes ajal, mida ma hästi mäletan ja olid jahmatavalt täpsed ja kohutavalt hästi kirjutatud, nii hästi, et tundsin maitset, mändide ja rohu lõhna ja vaesuse lõhna ja mida kõike veel! Samas väga ängistav lugemine, lugu loo järel tihe, raske, masendav, ootamatute pööretega, vihjetega, sünged ja kohati lausa jubedad lood! Omamoodi fataalsed! Lugesin õhukest raamatukest kolm päeva, ise jahmunult õhku ahmides, et kuidas saab üks Eesti kirjanik nii hästi kirjutada! Kiiremini polnud võimalik, tekst oli vaimselt ja hingeliselt lihtsalt nii raske lugemine. Ma ei mäleta, et oleksin midagi nii mõjuvat tükil ajal lugenud…
April 5, 2025
Kui lugeda Eesti kirjandust, siis mis ma oskan öelda - selle põhjal võiks küll öelda, et oleme maailma õnnetuim rahvas. Üks itk ja äng ja ebaõnnestumine. Siinsedki novellidki kõik valdavalt nii minoorsed, et täitsa vihastasin kohe - no kas on siis raske kirjutada nii, et midagi oleks ka hästi?!? Et ei ole üks joomine, peksmine, viltu vedamine kogu aeg?!? Kasvasin samal ajal üles ja veetsin kõik suved Hiiumaal "Rahu Eest" kolhoosis ning viimase keskkooliaasta saarel - minu mälestused on küll helged, mitte üks lõputu hädaorg.
Displaying 1 - 30 of 45 reviews