What do you think?
Rate this book
Minu Ameerika #1
Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003-2006
Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
238 pages, Paperback
First published January 1, 2007
65 people want to read
About the author
Epp Petrone
93 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
June 11, 2020
Esimene "Minu..." sarja raamat läheb kindlasti paremate hulka nende seas. Lugemine läks väga kiiresti, kui poleks unevajadust vahele tulnud, siis oleks raamat loetud ühe päevaga.
Huvitav oli lugeda raamatut, mis räägib üsna lähiminevikust, mis ometi toimus pea 20 aastat tagasi. Mina olin nendel aastatel just lõpetamas põhikooli (2004) ja alustamas gümnaasiumi. Uudishimu oli suur. Arvestades praegust olukorda USAs, oli väga huvitav lugeda, kuidas olid asjad siis; mis on muutunud, mis on samaks jäänud, mis on vahepeal muutunud ja siis jälle tagasi vanasse auku kukkunud.
Endale jäid ehk kõige rohkem meelde kohad, kus kirjeldati ameeriklaste puritaanlikke vaateid mõnede asjade suhtes (minust väiksena tehtud beebipildid oleks sealmaal puhas porno), üldist jalakäijaid mittesoosimist (sama on märkinud ka Bill Bryson raamatus "A Walk In the Woods" ) ning raamatu viimased peatükid, mis rääkisid 11. septembrist (õppisin siis 7. klassis, oli teisipäev, konkreetset tundi ei mäleta, aga koolis ma igatahes olin ning õpetajatel polnud väga aega õpetamisega tegeleda - käis pidev jooksmine õpetajatetuppa, et telekasse pilk heita ja uut infot hankida).
Huvitav oli lugeda raamatut, mis räägib üsna lähiminevikust, mis ometi toimus pea 20 aastat tagasi. Mina olin nendel aastatel just lõpetamas põhikooli (2004) ja alustamas gümnaasiumi. Uudishimu oli suur. Arvestades praegust olukorda USAs, oli väga huvitav lugeda, kuidas olid asjad siis; mis on muutunud, mis on samaks jäänud, mis on vahepeal muutunud ja siis jälle tagasi vanasse auku kukkunud.
Endale jäid ehk kõige rohkem meelde kohad, kus kirjeldati ameeriklaste puritaanlikke vaateid mõnede asjade suhtes (minust väiksena tehtud beebipildid oleks sealmaal puhas porno), üldist jalakäijaid mittesoosimist (sama on märkinud ka Bill Bryson raamatus "A Walk In the Woods" ) ning raamatu viimased peatükid, mis rääkisid 11. septembrist (õppisin siis 7. klassis, oli teisipäev, konkreetset tundi ei mäleta, aga koolis ma igatahes olin ning õpetajatel polnud väga aega õpetamisega tegeleda - käis pidev jooksmine õpetajatetuppa, et telekasse pilk heita ja uut infot hankida).
June 28, 2024
Mult on lugejatega kohtumisel palju küsitud, kuidas siis ikkagi täpselt tekkis see plaan, niisugune eristuva tugeva nimega raamatusari tekitada.
Tagantjärgi analüüsides näen ma mõningaid hetki, kus pealtnäha juhuslikult-intuitiivselt
tabasin ära olulise asja.
Oli näiteks kord selle sajandi alguses üks õhtupoolik hämarduvas New Yorgi lähistel Port Jeffersonis, meie toonase korteri akna peal kõõludes, kus vaatasin merepiiri ja tundsin alt
hispaania restoranist tulevaid lõhnu. Olin mõni aeg tagasi otsustanud, et kirjutan oma USA
eluperioodist raamatu, polnud küll veel korralikult peatükkigi selle jaoks kirjutanud, aga juba
mitu nädalat mängisin mõttes pealkirjadega. Sildistasin selle otsingu käigus nii iseennast kui
ka Ameerikat, ja tol hetkel tabas mind äratundmine: mitte mingeid silte pole vaja, las see olla
"Minu Ameerika". See on just see minu perspektiiv, mismoodi mina siin täna asju kogen ja
kirjeldan.
Niimoodi sõnastatud raamatunimes oli väge ja omamoodi vastuolu: ühest küljest võis seda
tõlgendada väga tagasihoidlikult (see on ju vaid minu vaatenurk, ärge pange pahaks), teisalt
aga võis väita, et see on just ääretult pretensioonikas (Ameerika kuulub minule!) Olin selle
lihtsa ja julge pealkirjaleiuga nii rahul, et hakkasingi raamatu jaoks märkmeid tegema, peagi
hakkasin blogi pidama, tulevase raamatu plaan tagataskus, ja nii see läks...
See raamat, sarja esimene, on eklektiline. Siin on koos nii meedias ilmunud lookesed kui mu toonane netipäevik. Sama eklektiline on "Minu Ameerika 2", alles 3. osa on spetsiaalselt sarja jaoks kirjutatud.
Ma ei tea, kas keegi on märganud, aga ütlen nüüd ära, mille järgi ma omal ajal jagasin osa lugusid "Minu Ameerika 1" ja teised "Minu Ameerika 2" portsu. Aastaaegade järgi! Esimeses osas on kevad ja suvi, teises osas sügis ja talv.
Arvan, et tabasin tooona nende kirjutistega ajastu vaimu. Ja arvan, et see kirjutamine aitas mul Ameerikast elu ja tervisega tagasi tulla. Sellesama ameerikaliku vaimuga ma ju selle raamatu ka kirjutasin ja sarja käima lükkasin panna. Ameerikas on nii head kui halba ja ma loodan, et suutsin selle lugejateni tuua...
Vahepeal on möödunud ligi kakskümmend aastat sellest hetkest, kui ma seal akna peal istusin ja see pealkiri minu juurde tuli. Olen loendamatu arv kordi jutustanud raamatukogudele ja koolidele neid jutte, kuidas teised kirjastused ei uskunud, et selline "segane žanr" trükkimist vääriks: polnud see ei memuaarid, ei reisikiri, ei esseistika, ei kolumnid... See oli "üksikult üldisele" loo jutustamine, võtsin näiteks pisikese tüdruku bikiinid ja jõudsin Ameerika tabudeni, võtsin lastesaate tegelase ja jõudsin ameeriklaste kasvatusprobleemideni... Olen jutustanud, kuidas tabasin ära, et vaba aja saabudes läks palju eestlasi lendu ja tekkis potentsiaal kirjutada selliseid "Minu..." lugusid kust iganes planeedi otsast, enamvähem igale poole oli sattunud kirjutada tahtvaid eestlasi... Ja koju maha oli jäänud (reeglina vanem põlvkond, aga ka nooremad kasvajad) ootajaid, kes soovisid neid lugusid lugeda.
Kui ma seal akna peal istusin ja soovisin oma lugu jutustada, siis ei osanud ma muidugi ettegi kujutada, et see raamat(usari) saab koolides kohustuslikuks kirjanduseks. Mulle tegelikult ei meeldi see fraas, "kohustuslik kirjandus", ja selle sarjaga ongi nii, et õpetajad, kes on selle omale õppekavasse valinud, annavad võimaluse ka õpilastel valida: praeguseks on sarja ilmunud ligi kakssadda erinevat maad ja linna, üle ilma ja ka Eestis. Olen väga tänulik, et tabasin ära midagi, mis eesti lugejaile vajalikuks ja harivaks osutus.
Tagantjärgi analüüsides näen ma mõningaid hetki, kus pealtnäha juhuslikult-intuitiivselt
tabasin ära olulise asja.
Oli näiteks kord selle sajandi alguses üks õhtupoolik hämarduvas New Yorgi lähistel Port Jeffersonis, meie toonase korteri akna peal kõõludes, kus vaatasin merepiiri ja tundsin alt
hispaania restoranist tulevaid lõhnu. Olin mõni aeg tagasi otsustanud, et kirjutan oma USA
eluperioodist raamatu, polnud küll veel korralikult peatükkigi selle jaoks kirjutanud, aga juba
mitu nädalat mängisin mõttes pealkirjadega. Sildistasin selle otsingu käigus nii iseennast kui
ka Ameerikat, ja tol hetkel tabas mind äratundmine: mitte mingeid silte pole vaja, las see olla
"Minu Ameerika". See on just see minu perspektiiv, mismoodi mina siin täna asju kogen ja
kirjeldan.
Niimoodi sõnastatud raamatunimes oli väge ja omamoodi vastuolu: ühest küljest võis seda
tõlgendada väga tagasihoidlikult (see on ju vaid minu vaatenurk, ärge pange pahaks), teisalt
aga võis väita, et see on just ääretult pretensioonikas (Ameerika kuulub minule!) Olin selle
lihtsa ja julge pealkirjaleiuga nii rahul, et hakkasingi raamatu jaoks märkmeid tegema, peagi
hakkasin blogi pidama, tulevase raamatu plaan tagataskus, ja nii see läks...
See raamat, sarja esimene, on eklektiline. Siin on koos nii meedias ilmunud lookesed kui mu toonane netipäevik. Sama eklektiline on "Minu Ameerika 2", alles 3. osa on spetsiaalselt sarja jaoks kirjutatud.
Ma ei tea, kas keegi on märganud, aga ütlen nüüd ära, mille järgi ma omal ajal jagasin osa lugusid "Minu Ameerika 1" ja teised "Minu Ameerika 2" portsu. Aastaaegade järgi! Esimeses osas on kevad ja suvi, teises osas sügis ja talv.
Arvan, et tabasin tooona nende kirjutistega ajastu vaimu. Ja arvan, et see kirjutamine aitas mul Ameerikast elu ja tervisega tagasi tulla. Sellesama ameerikaliku vaimuga ma ju selle raamatu ka kirjutasin ja sarja käima lükkasin panna. Ameerikas on nii head kui halba ja ma loodan, et suutsin selle lugejateni tuua...
Vahepeal on möödunud ligi kakskümmend aastat sellest hetkest, kui ma seal akna peal istusin ja see pealkiri minu juurde tuli. Olen loendamatu arv kordi jutustanud raamatukogudele ja koolidele neid jutte, kuidas teised kirjastused ei uskunud, et selline "segane žanr" trükkimist vääriks: polnud see ei memuaarid, ei reisikiri, ei esseistika, ei kolumnid... See oli "üksikult üldisele" loo jutustamine, võtsin näiteks pisikese tüdruku bikiinid ja jõudsin Ameerika tabudeni, võtsin lastesaate tegelase ja jõudsin ameeriklaste kasvatusprobleemideni... Olen jutustanud, kuidas tabasin ära, et vaba aja saabudes läks palju eestlasi lendu ja tekkis potentsiaal kirjutada selliseid "Minu..." lugusid kust iganes planeedi otsast, enamvähem igale poole oli sattunud kirjutada tahtvaid eestlasi... Ja koju maha oli jäänud (reeglina vanem põlvkond, aga ka nooremad kasvajad) ootajaid, kes soovisid neid lugusid lugeda.
Kui ma seal akna peal istusin ja soovisin oma lugu jutustada, siis ei osanud ma muidugi ettegi kujutada, et see raamat(usari) saab koolides kohustuslikuks kirjanduseks. Mulle tegelikult ei meeldi see fraas, "kohustuslik kirjandus", ja selle sarjaga ongi nii, et õpetajad, kes on selle omale õppekavasse valinud, annavad võimaluse ka õpilastel valida: praeguseks on sarja ilmunud ligi kakssadda erinevat maad ja linna, üle ilma ja ka Eestis. Olen väga tänulik, et tabasin ära midagi, mis eesti lugejaile vajalikuks ja harivaks osutus.
July 11, 2019
See oli esimene raamat, mis ma lugesin eesti keeles. Olen USAst ja on huvitav lugeda, mis Epp Petrone mõtlesin sellest. Ma ei lugenud viimane 30 lehekülgi sest mul ei olnud aeg, aga oli tore raamat!
January 28, 2020
See polnud esimene kord Petrone "Minu Ameerikat" lugeda aga nüüd, elades ise USAs, lugesin raamatut hoopis uue pilguga. Väga palju oli selliseid tähelepanekuid, millele kaasa noogutada. No näiteks see, millise kirega televisioonis kõike kajastatakse. Nunnudest kassipoegadest räägitakse täpselt sellise tooniga nagu lendaks planeet Maa kohe õhku. Vahet pole, mis teemal uudisreportaaž on, see kõlab alati katastroofina, milleks peaks valmis olema. Kui olla harjunud telekat taustamürana kasutama, siis siin see eriti ei toimi.
Seda, kui palju on reklaame ja reklaamidest omakorda ravimireklaame ning advokaaditeenuseid pakkuvaid reklaame, ei ole mõtet mainidagi. Kõik koos on üheks põhjuseks, miks ma ei vaata USAs telekat. Eelistan striimimisteenuseid ning kui pean midagi telekast vaatama, siis järelvaatamisega, nii et saan reklaamipahna lihtsalt edasi kerida.
Pikemalt kirjutasin blogis: https://tudengiraport.wordpress.com/2...
Seda, kui palju on reklaame ja reklaamidest omakorda ravimireklaame ning advokaaditeenuseid pakkuvaid reklaame, ei ole mõtet mainidagi. Kõik koos on üheks põhjuseks, miks ma ei vaata USAs telekat. Eelistan striimimisteenuseid ning kui pean midagi telekast vaatama, siis järelvaatamisega, nii et saan reklaamipahna lihtsalt edasi kerida.
Pikemalt kirjutasin blogis: https://tudengiraport.wordpress.com/2...
January 18, 2016
Epp Petrone "Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003 - 2006" jätab endast pisut tõsisema mulje. Käsitletakse red tape'i, süvenetakse populaarsematesse dieetidesse ning peatutakse põgusalt ülesöömise probleemil. Juttu on ka ameeriklaste surmahirmust ning hirmust surma ees.
Hea raamat. Ootan "Minu Ameerika 3."
By the way, rumors are that Epp Petrone plans to write about her American life and experiences in English also one day. :-)
Hea raamat. Ootan "Minu Ameerika 3."
By the way, rumors are that Epp Petrone plans to write about her American life and experiences in English also one day. :-)
October 23, 2015
väga mõnusalt ja haaravalt kirjutatud. Äratundmisrõõm nii mõningatest kohtadest, kus käinud ja lisaks uut infot lisaks.
January 21, 2024
Suurim miinus selle raamatu juures on ilmselt see, et olin juba enne raamatu lugemist teadlik mitmetest ameeriklaste „veidrustest” – kasvõi see tervisekindlustuse teema, nii et ma ei leidnud kaante vahelt kahjuks nii palju uut teavet, nagu lootsin.
See tundub huvitav fenomen, et telekanalid edastavad uudiseid hirmutoonides, justkui kujutaks iga teema rahvale otsest ja tõsist ohtu. Okei, „huvitav” pole vist päris õige sõna siinkohal, ma kujutan ette, et ise ei suudaks ma küll igapäevaselt niimoodi uudiseid jälgida. Stress ja/või paranoia oleks ilmselt järgmised sammud. :o
Seekord köitis raamatus minu-pool Ameerika-poolest enam, kuna jah, eks sellest Ameerika-elust olin siin-seal ikka kuulnud. Päris raamatu lõpus kajastatud seik tuletõrjeredelitega oli eriti põnev.
See tundub huvitav fenomen, et telekanalid edastavad uudiseid hirmutoonides, justkui kujutaks iga teema rahvale otsest ja tõsist ohtu. Okei, „huvitav” pole vist päris õige sõna siinkohal, ma kujutan ette, et ise ei suudaks ma küll igapäevaselt niimoodi uudiseid jälgida. Stress ja/või paranoia oleks ilmselt järgmised sammud. :o
Seekord köitis raamatus minu-pool Ameerika-poolest enam, kuna jah, eks sellest Ameerika-elust olin siin-seal ikka kuulnud. Päris raamatu lõpus kajastatud seik tuletõrjeredelitega oli eriti põnev.
May 3, 2021
Oli vajalik lugemine enne Ameerika reisi.
January 13, 2015
Natuke häiris, et ta suutis vaid negatiivset välja tuua. Kirjutada oskab ta muidugi kaasakiskuvalt ja see pool oli väga hea.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews