What do you think?
Rate this book
Reisiromaan #1
Seitse maailma: reisiromaan
Autorid Berit Renser ja Terje Toomistu on seigelnud koos neljas maailmajaos, nende blogi avantyristid.blogspot.com on võitnud korduvalt Eesti aasta parima reisiblogi auhinna. Beriti ja Terje debüütromaan on inspireeritud rännakust Lõuna-Ameerikas. Paljaks röövitud tegelased on sunnitud leidma lahenduse reisi jätkamiseks. Sellele järgnev lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak ei vii ainult kõrbetühjusesse, džunglisügavustesse ja pöörasele paaditripile mööda Amazonast. Peruu kolme maagilise-psühhedeelilise taime vägi ja šamaanilaul lennutavad tulise jutiga ka sisekosmose kirkamatesse soppidesse, kust igaüks leiab oma maailma.
Selle raamatuga avab Petrone Print uue, reisiromaanide sarja, kus segamini on rännukogemused ja fantaasia.
Selle raamatuga avab Petrone Print uue, reisiromaanide sarja, kus segamini on rännukogemused ja fantaasia.
- GenresTravel
200 pages, Paperback
First published January 1, 2009
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
January 11, 2026
Ilmunud aastal 2009, mul riiulis “tähtsate raamatute” osakonnas, ehk et seal, kus on raamatud, mida korduvalt uuesti üle loen. Lihtsalt nii head on. Nüüd oli taas aeg seda lugeda, lisaks on ühelt autorilt ilmunud just uus raamat (Terje Toomistult “Minu San Francisco”) ja mul oli tahtmine “Seitse maailma” uuesti üle lugeda ja meelde tuletada ja Eestisse minnes kaasa haarata. Et lõpuks ometi ka autogrammi saada.
Seitse maailma… See raamat on alati nii põnev ja müstiline minu jaoks olnud. Ja kuigi olen üksjagu reisinud, ei ole kunagi julenud nii kreisisid asju ette võtta, kui raamatu autorid. Raamat algab sellega, kuidas neid Peruu rannas relvaähvardusel röövitakse, ning saagiks on muuhulgas arvuti ja märkmik. Seda ajastul, kui veel kõik ei olnud internetis leitav ega saadav. Kus arvuti oli su kõige-kõigem (käsi püsti, kellel on näiteks arvuti kokku jooksnud ja KÕIK pildid seal kaduma läinud? Mul on 2 või 3 korda. Ja elasin üle. Aga esimene ehmatus ja lein on korralik. Aga siiski, seda kõike kaitsvate koduseinte vahel. Mitte kuskil Peruu pärapõrgus, kus isegi suure õllekõhuga politsei silma teeb ja raha eest lubab, et äkki saab isegi su asjad tagasi… enne käiks näiteks spaas?) ja märkmik KÕIKIDE kontaktide salvestaja! Ometigi hakkab ajapikku raamatu lehtedelt selguma, et selline korralik asjade kaotamine on tegelikult hea. Saad vabaks. Saad vabaks turistitaagast. Saad vabaks maisetest asjadest. Saad olla ja kogeda kõike, mis elu sulle pakub! Nii et, kes tahab oma elus korralikku puhastust ja asjadest lahtilaskmise kunsti kogeda, alustagu sellest raamatust! Tsiteerin “mida vähem on sul asju, seda rohkem oskad rõõmu tunda kõige väiksematest.”
Lisaks on veel muidu elulisi teadmisi ja õpetusi, kohati oleks nagu kreisi eneseabiõpikuga tegu (sellepärast tulebki raamatuid korduvalt lugeda, iga kord avastad uusi asju). Näiteks, et Emakest maad ehk para pachamama´t tuleb austada ja talle alati oma joogist lonks anda (üldse on selles raamatus huvitavalt lahendatud võõrkeelsete sõnade tõlked). Kuidas baarmen peaks laimi lõikama (viga on jätta otsad lõikamata). Mis on Peruu 3 maagilist taime (san pedro, kokalehed ja ayahuasca). Kuidas andmine on surematutele ja saamine jääb surelike pärusmaaks. Kuidas mäkke ronides end motiveerida (kõik on psühholoogiline). Kuidas kirjanikuna peaks kõike kogema (hmm, ma vist kõike ei julge). Kuidas Sigmund Freud oli maailma esimene kuulus kokaiinisõltlane (ja sealt ilmselt paljud geniaalsed ideed tulidki). Kuidas kohalikud naised rasedust katkestavad (viis liitrit hästi kanget sidrunimahla tapab kõik). Kuidas ei tasu oma pastakat ära kaotada (eriti kui pastakas on vägi sees, tänu millele luuleread paberile ilmuvad). Kuidas on olemas hüpotees, et kui Kolumbus oma laevadega Ameerikasse jõudis, siis indiaanlased ei näinud neid (sest nad ei olnud varem sellise kujuga asju näinud). Kuidas inimene, kes kardab oma mõtteid, otsib alati seltskonda (see on NIIIII TARK mõte ja selgitab nii mõndagi). Kuidas Kuud peetakse naisjumalaks (Mama Killa). Kuidas taime tuleb austada (isegi kui sa ei oska kartulit ega peeti austada. Meenub nädal tagasi Facebookis tuline vestlus ühe veganiga, kes ei saa aru, kuidas ma sushit söön, igavene mõrvar. Ja mina ei saa aru, miks arvatakse, et taimed ei tunne valu. Palun väga, see “taime tuleb austada” suhtumine selgitab nii mõndagi).
Lõpuillustratsioonid on ka üliägedad, aga ärge neid enne vaadake! Nagunii ei saa nendest aru, kui pole raamatut läbi lugenud.
Seitse maailma… See raamat on alati nii põnev ja müstiline minu jaoks olnud. Ja kuigi olen üksjagu reisinud, ei ole kunagi julenud nii kreisisid asju ette võtta, kui raamatu autorid. Raamat algab sellega, kuidas neid Peruu rannas relvaähvardusel röövitakse, ning saagiks on muuhulgas arvuti ja märkmik. Seda ajastul, kui veel kõik ei olnud internetis leitav ega saadav. Kus arvuti oli su kõige-kõigem (käsi püsti, kellel on näiteks arvuti kokku jooksnud ja KÕIK pildid seal kaduma läinud? Mul on 2 või 3 korda. Ja elasin üle. Aga esimene ehmatus ja lein on korralik. Aga siiski, seda kõike kaitsvate koduseinte vahel. Mitte kuskil Peruu pärapõrgus, kus isegi suure õllekõhuga politsei silma teeb ja raha eest lubab, et äkki saab isegi su asjad tagasi… enne käiks näiteks spaas?) ja märkmik KÕIKIDE kontaktide salvestaja! Ometigi hakkab ajapikku raamatu lehtedelt selguma, et selline korralik asjade kaotamine on tegelikult hea. Saad vabaks. Saad vabaks turistitaagast. Saad vabaks maisetest asjadest. Saad olla ja kogeda kõike, mis elu sulle pakub! Nii et, kes tahab oma elus korralikku puhastust ja asjadest lahtilaskmise kunsti kogeda, alustagu sellest raamatust! Tsiteerin “mida vähem on sul asju, seda rohkem oskad rõõmu tunda kõige väiksematest.”
Lisaks on veel muidu elulisi teadmisi ja õpetusi, kohati oleks nagu kreisi eneseabiõpikuga tegu (sellepärast tulebki raamatuid korduvalt lugeda, iga kord avastad uusi asju). Näiteks, et Emakest maad ehk para pachamama´t tuleb austada ja talle alati oma joogist lonks anda (üldse on selles raamatus huvitavalt lahendatud võõrkeelsete sõnade tõlked). Kuidas baarmen peaks laimi lõikama (viga on jätta otsad lõikamata). Mis on Peruu 3 maagilist taime (san pedro, kokalehed ja ayahuasca). Kuidas andmine on surematutele ja saamine jääb surelike pärusmaaks. Kuidas mäkke ronides end motiveerida (kõik on psühholoogiline). Kuidas kirjanikuna peaks kõike kogema (hmm, ma vist kõike ei julge). Kuidas Sigmund Freud oli maailma esimene kuulus kokaiinisõltlane (ja sealt ilmselt paljud geniaalsed ideed tulidki). Kuidas kohalikud naised rasedust katkestavad (viis liitrit hästi kanget sidrunimahla tapab kõik). Kuidas ei tasu oma pastakat ära kaotada (eriti kui pastakas on vägi sees, tänu millele luuleread paberile ilmuvad). Kuidas on olemas hüpotees, et kui Kolumbus oma laevadega Ameerikasse jõudis, siis indiaanlased ei näinud neid (sest nad ei olnud varem sellise kujuga asju näinud). Kuidas inimene, kes kardab oma mõtteid, otsib alati seltskonda (see on NIIIII TARK mõte ja selgitab nii mõndagi). Kuidas Kuud peetakse naisjumalaks (Mama Killa). Kuidas taime tuleb austada (isegi kui sa ei oska kartulit ega peeti austada. Meenub nädal tagasi Facebookis tuline vestlus ühe veganiga, kes ei saa aru, kuidas ma sushit söön, igavene mõrvar. Ja mina ei saa aru, miks arvatakse, et taimed ei tunne valu. Palun väga, see “taime tuleb austada” suhtumine selgitab nii mõndagi).
Lõpuillustratsioonid on ka üliägedad, aga ärge neid enne vaadake! Nagunii ei saa nendest aru, kui pole raamatut läbi lugenud.
April 10, 2021
Kuidas see raamat minu jaoks alguse sai?
Ei, ma alustaksin veel eespoolt: kuidas Berit ja Terje mu ellu tulid? Sel ajal elasin USAs, vist 2006. aastal, kui sain kirja ühelt neist (ma tõesti ei tea, kummalt!): Tere, mina olen avantürist ja ma rändan maailmas koos oma sõbrannaga... Nad tahtsid tulla USAsse ja küsisid minu nõu. Ma natuke seda nõu siis jagasin ka, aga minu meelest ei jõudnud nad tookord USAsse. Jäin nende blogi lugema ja sain kaasa elada nende reisidele väga erinevatesse ilmakaartesse-maailmajagudesse.
Siis tahtsin ma mingil hetkel hakata meie kirjastuses tegema reisikirjade sarja, pakkusin Terjele (jah, see on meeles :) seda ideed, aga Terje teatas: jah, meil on küll reisikirju ka, aga tegelikult on meil peaaegu valmis reisiROMAAN.
Et siis mis mõttes romaan?
No niimoodi läbi kirjutatud, et see peaks olema romaan, seletas Terje mu vastas istudes ja temast õhkus imelist enesekindlust.
Ja nõnda jäigi, et ma olin läinud kokkusaamisele reisikirja-diili järele ja lahkusin sealt reisiromaani-diiliga. "Seal kõigepealt röövitakse peategelasi ja siis nad satuvad hipide juurde ja siis šamaanide juurde, ja kõik see tegevus on autentne, sest, noh, midagi ju juhtus päriselt ka..."
Ma pole kunagi küsinud, mis siis täpselt on päris ja mis mitte. Olles ise ka kirjutanud, ma tean, et sellele on raske vastata, kirjutajale on see kõik päris... Ja selle kohtumise peale me tegimegi reisikirjade sarja asemel hoopis reisiromaanide sarja, loodetavasti ikka šamaanide õnnistusel.
Igatahes lugesin ma saabunud käsikirjast esimese hooga läbi Esimese Maailma. Mäletan, et kõigepealt olin ma veel selle maailma kütkes ja sirvisin edasi, et kust küll läheb edasi see Esimeses Maailmas püsti pandud intriig - sest ühes korralikus kriminaalses romaanis röövitakse midagi ikkagi selleks, et see siis püssipaukude saatel tagasi saada!
Alles mitu päeva hiljem lugesin edasi, olles juba ette ära sirvinud, et mingist klassikalisest romaanist siin juttu pole ja ma ilmselt ei saagi rahuldust röövliga silm silma vastu stseeni lugedes :). Hoopis tuli Teine Maailm, ja siis Kolmas Maailm, ja ma sain tasapisi selle raamatu loogikale pihta...
Minu lemmik neist kõigist on (lisaks raamatu algusele) see Maailm, kus toimus pidev ootamine, et saaks jõe peal vana laevaga sõitma hakata, ja siis tegevus selles vanas laevas. Hull filmirežissöör, kes tahtis hakata kokaiiniparseldajaks, palju veini, katki saetud võrkkiiged ja kentsakas gay-kokk ja see lõunamaine atmosäär, kus kunagi ei tea, millal miski juhtub...
PS. Imelised illustratsioonid!
Ei, ma alustaksin veel eespoolt: kuidas Berit ja Terje mu ellu tulid? Sel ajal elasin USAs, vist 2006. aastal, kui sain kirja ühelt neist (ma tõesti ei tea, kummalt!): Tere, mina olen avantürist ja ma rändan maailmas koos oma sõbrannaga... Nad tahtsid tulla USAsse ja küsisid minu nõu. Ma natuke seda nõu siis jagasin ka, aga minu meelest ei jõudnud nad tookord USAsse. Jäin nende blogi lugema ja sain kaasa elada nende reisidele väga erinevatesse ilmakaartesse-maailmajagudesse.
Siis tahtsin ma mingil hetkel hakata meie kirjastuses tegema reisikirjade sarja, pakkusin Terjele (jah, see on meeles :) seda ideed, aga Terje teatas: jah, meil on küll reisikirju ka, aga tegelikult on meil peaaegu valmis reisiROMAAN.
Et siis mis mõttes romaan?
No niimoodi läbi kirjutatud, et see peaks olema romaan, seletas Terje mu vastas istudes ja temast õhkus imelist enesekindlust.
Ja nõnda jäigi, et ma olin läinud kokkusaamisele reisikirja-diili järele ja lahkusin sealt reisiromaani-diiliga. "Seal kõigepealt röövitakse peategelasi ja siis nad satuvad hipide juurde ja siis šamaanide juurde, ja kõik see tegevus on autentne, sest, noh, midagi ju juhtus päriselt ka..."
Ma pole kunagi küsinud, mis siis täpselt on päris ja mis mitte. Olles ise ka kirjutanud, ma tean, et sellele on raske vastata, kirjutajale on see kõik päris... Ja selle kohtumise peale me tegimegi reisikirjade sarja asemel hoopis reisiromaanide sarja, loodetavasti ikka šamaanide õnnistusel.
Igatahes lugesin ma saabunud käsikirjast esimese hooga läbi Esimese Maailma. Mäletan, et kõigepealt olin ma veel selle maailma kütkes ja sirvisin edasi, et kust küll läheb edasi see Esimeses Maailmas püsti pandud intriig - sest ühes korralikus kriminaalses romaanis röövitakse midagi ikkagi selleks, et see siis püssipaukude saatel tagasi saada!
Alles mitu päeva hiljem lugesin edasi, olles juba ette ära sirvinud, et mingist klassikalisest romaanist siin juttu pole ja ma ilmselt ei saagi rahuldust röövliga silm silma vastu stseeni lugedes :). Hoopis tuli Teine Maailm, ja siis Kolmas Maailm, ja ma sain tasapisi selle raamatu loogikale pihta...
Minu lemmik neist kõigist on (lisaks raamatu algusele) see Maailm, kus toimus pidev ootamine, et saaks jõe peal vana laevaga sõitma hakata, ja siis tegevus selles vanas laevas. Hull filmirežissöör, kes tahtis hakata kokaiiniparseldajaks, palju veini, katki saetud võrkkiiged ja kentsakas gay-kokk ja see lõunamaine atmosäär, kus kunagi ei tea, millal miski juhtub...
PS. Imelised illustratsioonid!
October 22, 2020
"Seitsmest maailmast" räägiti ilmumise järel päris palju. Küllap aitas raamatu märkamisele palju kaasa ka intensiivne elektroonilistes kanalites läbiviidav kampaania, isegi treiler oli olemas. Samuti teadsid paljud autorite haaravat reisiblogi.
Soetasin raamatu millalgi soodushinnaga, aga lugemiseni jõudsin muidugi alles tükk aega hiljem. Kui lõpuks jõudsin, siis ega ma ei pettunud, kaugel sellest. Tegemist on eesti kirjanduses tõenäoliselt enneolematul teemal, värske, igasugusest punnitamisest ja poosetamisest vaba ja teiste uute autoritega võrreldes ka harjumatult hästi ja ladusalt kirjutatud raamatuga.
Paljuski võis kirjelduste usutavuse ja ereduse põhjal oletada, et tegemist on isikliku, läbitunnetatud kogemusega. Nagu oleksid autorid lahkesti lugejaga jaganud oma vaimsel teel kulgemise seiklusi, vahetuid esoteeriliste tõdede reaalses praktikas järeleproovimise tulemusi (ehkki alguses tundusid nad üsna rumalad, paistis areng olema kiire; eks nad kasutasid natuke turbot ka ning küllap oli see kõik neis juba varem olemas, uinudes ja oodates vaid vabastamiseks sobivat hetke...) Teisalt on muidugi võimatu öelda, mis on tõde, mis väljamõeldis, võib-olla ei saa Renser ja Toomistu isegi midagi täie kindlusega väita.
Raamat oli huvitav, inspireeriv ja lõbus, karakterid põnevad. Keel oli elav ja kujundlik- lugedes elustusid paljud stseenid mu vaimusilmas. Ja ma sain aru, millest nad kirjutasid- küllap on seegi suur asi.
Kohati oli küll raske vältida kadedust selle üle, et miks mõnele kõik põnevad juhused nagu iseenesest sülle jooksevad, teisest küljest ei tule sellised asjad ju ise mulle koju kätte. Et midagi kogeda, pean ma kodust välja minema, sinna, kus need asjad on. Kõik on peas kinni. Istun endaloodud polsterdatud puuris. Vahel küll tundub, et ma olen tegelikult siiski vaba ja kõik on võimalik ning võib-olla ei peagi kogemuste hankimiseks ja valgustavatele järeldustele jõudmiseks teisele poole maakera reisima. Iga inimese tee on ju erinev.
Soetasin raamatu millalgi soodushinnaga, aga lugemiseni jõudsin muidugi alles tükk aega hiljem. Kui lõpuks jõudsin, siis ega ma ei pettunud, kaugel sellest. Tegemist on eesti kirjanduses tõenäoliselt enneolematul teemal, värske, igasugusest punnitamisest ja poosetamisest vaba ja teiste uute autoritega võrreldes ka harjumatult hästi ja ladusalt kirjutatud raamatuga.
Paljuski võis kirjelduste usutavuse ja ereduse põhjal oletada, et tegemist on isikliku, läbitunnetatud kogemusega. Nagu oleksid autorid lahkesti lugejaga jaganud oma vaimsel teel kulgemise seiklusi, vahetuid esoteeriliste tõdede reaalses praktikas järeleproovimise tulemusi (ehkki alguses tundusid nad üsna rumalad, paistis areng olema kiire; eks nad kasutasid natuke turbot ka ning küllap oli see kõik neis juba varem olemas, uinudes ja oodates vaid vabastamiseks sobivat hetke...) Teisalt on muidugi võimatu öelda, mis on tõde, mis väljamõeldis, võib-olla ei saa Renser ja Toomistu isegi midagi täie kindlusega väita.
Raamat oli huvitav, inspireeriv ja lõbus, karakterid põnevad. Keel oli elav ja kujundlik- lugedes elustusid paljud stseenid mu vaimusilmas. Ja ma sain aru, millest nad kirjutasid- küllap on seegi suur asi.
Kohati oli küll raske vältida kadedust selle üle, et miks mõnele kõik põnevad juhused nagu iseenesest sülle jooksevad, teisest küljest ei tule sellised asjad ju ise mulle koju kätte. Et midagi kogeda, pean ma kodust välja minema, sinna, kus need asjad on. Kõik on peas kinni. Istun endaloodud polsterdatud puuris. Vahel küll tundub, et ma olen tegelikult siiski vaba ja kõik on võimalik ning võib-olla ei peagi kogemuste hankimiseks ja valgustavatele järeldustele jõudmiseks teisele poole maakera reisima. Iga inimese tee on ju erinev.
Read
August 21, 2024Ärge laske end pealkirjast eksitada - tegemist pole kindlasti reisiromaaniga selle traditsioonilises tähenduses. Loo süžee on küll lühidalt üsna klassikaline: kaks noort seljakotirändajat Peruus seiklemas. Vaatamisväärsusi jms sellest raamatust aga ei leia. Jah, muidugi satuvad tegelased nii kõrbesse kui ka džunglisse ning puutuvad kohe teose alguses kokku seikadega, mille eest kõiki Peruud väisavaid turiste hoiatatakse. Teose kandva osa moodustavad aga siiski tegelaste enda reaalsuse-irreaalsuse piiril kombatavad maailmad, millele annavad hoogu juurde joint, san pedro kaktus, ayahuasca, chicza jne, hipist käsitöölised, kohalikud politseinikud, boheemist režissöör, šamaan, kohalikud erootilised noored mehed jne. Kindlasti pole tegemist aga mingi seosetu sonimisega. Lugu kulgeb ladusalt, pinge ja põnevus on alati olemas. Pidevalt tekib tunne, et kõik pole selline nagu näib; et vabadus ei pruugigi alati olla vabadus; et õnn on suhteline mõiste. Minu jaoks üks värvikamaid, reisi- ja ilukirjanduse piirimail balansseerivaid teoseid.
March 26, 2019
(“Seven Worlds”, in Estonian)
Travel novel in Peru by two Estonian girls. Having recently been there myself, and knowing one of the authors, I found the novel very amusing and myself in awe of the girls for their courage to live life. It was all about 10 years ago, now in their thirties I wonder if they have changed :)
“Seven Worlds” has been written from both girls' perspectives, taking turns describing events as they unfold. This often got really funny, as their styles and views of funny situations they got into and characters they met were often quite different.
[Spoilers] Roughly, the book has 4 parts where the girls girls were jewellery artisans, then adventuring in the desert near the oasis town Huacachinha, then living on a boat for a good week waiting for it to sail into Amazon, and lastly living with an ayahuasca shaman in the jungle.
The book can also be thought of as the beautifully described meetings of the 3 sacred plants of Peru: coca, san pedro and ayahuasca.
Travel novel in Peru by two Estonian girls. Having recently been there myself, and knowing one of the authors, I found the novel very amusing and myself in awe of the girls for their courage to live life. It was all about 10 years ago, now in their thirties I wonder if they have changed :)
“Seven Worlds” has been written from both girls' perspectives, taking turns describing events as they unfold. This often got really funny, as their styles and views of funny situations they got into and characters they met were often quite different.
[Spoilers] Roughly, the book has 4 parts where the girls girls were jewellery artisans, then adventuring in the desert near the oasis town Huacachinha, then living on a boat for a good week waiting for it to sail into Amazon, and lastly living with an ayahuasca shaman in the jungle.
The book can also be thought of as the beautifully described meetings of the 3 sacred plants of Peru: coca, san pedro and ayahuasca.
May 18, 2014
blogi meeldis mulle palju rohkem. aga üldiselt - olen saamas hipiromaanide üledoosi. illustratsioonid on viimase peal!
October 17, 2015
Don't do drugs, kids.
I loved the artwork in this.
I loved the artwork in this.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews