Tõestisündinud lugu tüdrukust, kes sündis enneaegsena. Hoolimata arstide kinnitusest, et kõik on korras, leiti tüdruku kaheaastaseks saamisel, et ta on täiesti kurt. Miks see varem välja ei tulnud? Vanematel, eriti isal olid tekkinud küll kahtlused, kuid kuna laps oli aktiivne, lalises ja tunnetas liikumise võnkeid, arvati kõik korras olevat.
Raamat on jutustatud läbi Fiona silmade, kes oli perre väga oodatud kolmas laps. Väga soojalt räägitakse ema ja isa kohtumise loost ja kogu juudipäritolu suguvõsast, kes hoidsid/hoiavad kokku ja toetavad üksteist.
Tüdrukuga tegeleti palju, abi saadi spetsialistidelt. Raamatust selgub, et vaegkuulmise korral õpetatakse kas viipekeelt või hoopis õpetatakse huultelt lugemist ja kõneaparaadi kasutamist. Fiona pere valis teise variandi.
Tüdruk sündis 1983. Pärast probleemi avastamist kasutas ta aparaati, millega kuulis üksikuid helisid ja ta õpetati rääkima (algul saksa, siis inglise keeles). 16-aastaselt lasi ta paigutada elektroonilise proteesi ühte kõrva, viis aastat hiljem teise.
Kuuljana ei tule selle pealegi, mis meile tegelikult antud on. Raamatu lõpus on põhjalikumalt kirjutatud vaegkuuljate probleemidest ja võimalustest. Näiteks selle proteesi paigaldamine pole üldse lihtne protseduur - üldnarkoos, koljuluusse freesitakse augud, kanalid. Paigaldamisega kaasneb oht näo halvatuseks ja maitsemeele kadumine.
See on raamat lugemiseks, et tunda rõõmu meele eest, mis on meist paljudele loomulik elu osa/nii tavapärane.