Rändaja õnn

by Mehis Heinsaar

Eesti proosakirjanike noorema põlvkonna ühe omapärasema ja auhinnatuma autori novellikogu sisaldab uute novellide kõrval ka varem ilmunud ja Tuglase novelliauhinnaga pärjatud novelli "Ilus Armin". Kolm Hommikujutud, Keskpäevajutud ja Õhtujutud on ka kujunduslikult eristatavad.

136 pages, Hardcover

First published January 1, 2007

Reviews

[Katri-Helena Allas · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldib Heinsaar oma maagilise realismiga lihtsalt nii väga. Uskumatu fantaasia abil saavad tavaliste Eesti (enamikus maainimeste) eludest midagi hoopistükkis erilisemat.

[Helin-Mari Arder · Rating 5 out of 5]

Lugedes on tunne, nagu oleksidki kandunud kusagile teise aega - kus rohi oli rohelisem, õhk lõhnavam, sõnad lopsakamad. Jah, sõnad. Need annaksid nagu midagi sellist edasi, mis kunagi oli ja võib-olla on veelgi, kusagil sügavamal meie sees ja meie ümber. See võib olla ilus või kole või midagi muud, aga ta on ehtsam, olemasolevam kui pinnapealne elu, millesse on igapäevatoimetuste voolus lihtne suubuda. See on nagu unistus, mis vahel harva korraks kusagil unenäos endast märku annab... nagu Naatani unistus loos "Teekond maailma lõppu".

Sellised, tihti mingitest ürgsetest kutsetest, ehk ka rahvajuttudest või mälestustest sündinud lood, mis igaüks puudutavad oma kandi pealt. Heas, koduselt vanamoodsas, tuttavlikus, rikkas keeles.

[Anete · Rating 4 out of 5]

Esimest korda kohtusin härra Heinsaare loominguga mullu kirjanduse tunnis, kui käsitlesime maagilist realismi. Kuigi kirjanduslikult tuttav võte, tundus selle mõiste mulle kuidagi täiesti uue ja enneolematuna. Mäletan, et hakkasin peale seda tundi ka muid ilukirjandustekste lugedes salamahti neist peidetud maagilisi elemente otsima. Isegi siis, kui raamat ei pidanudki olema maagilise realismi žanris. See tundus lihtsalt nii põnev! Mida kõike läbi maagilise realismi otsida, leida ja avastada ei saa! See ongi lõpmatu!

Lisaks leidsin, et Mehis Heinsaarel on väga omapärane ja äratuntav käekiri. Selle tõestuseks lugesin mõnda aega tagasi üht teist antoloogiat, milles juhuslikult ka Heinsaare lugu sees oli. No ja täitsa naljakas: üks lugu kohe nagu hüppas esile teiste seast oma kirjastiili poolest, nii et teised hetkeks kohe päris varju jäid. Naljakas seepärast, et ega selles loos nagu justkui öeldud suuremat ju polnudki... Aga sõnad olid vägevad! Vot nii tundsingi ära Heinsaare loomingu.

„Rändaja õnn" oli esimene päris autori enda jutukogu, mida temalt lugesin. Ootustele vastavalt sain sealt täpselt seda, mida otsisin. See on nii hämmastav, kuidas autor leiab nii lihtsad olukorrad, täiesti tavalised ja igavad isegi ja pöörab nad täiesti pööraseks! Minu vaieldamatu lemmik oli „Suur hooaeg", kus üks kohvikuluuletaja nii kaua ühe tooli peal luuletuse sündi ootas, et ise tooliga kokku sulas. See oli nii armas ja süütu, kuid samal ajal nii nipsakas ja pilkav jutt, et lugesin seda rõõmu pärast vist koguni kaks korda!

Ma arvan tegelikult, et Heinsaare äratuntav käekiri on talle korraga nii õnn kui õnnetus, nagu iga väljapaistev asi siin maailmas nagunii on. Enamasti on siis inimesed, kellele tema looming väga meeldib ja teised, kellele üldse ei meeldi. Vahepealseid palju pole, arvan. Minulegi käib kohati ehk pisut rohkem vastukarva mõni jutt, kus autor on sõna otseses mõttes rõvedalt detailselt teatud sündmusi kirjeldanud. Sellest jutukogust näiteks „Ilus Armin" ja „Vihmategija Aspendal". Nendes juttudes muutub tema stiil kuidagi kraadi võrra madalamaks, mulle tundub. Aga samas, „Härra Pauli kroonikates" see liigdetailne kirjeldus mind jälle ei häirinud. Ehk oli mul lihtsalt selline tuju praegu.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....

[Erkki Toht · Rating 3 out of 5]

Eesti maagiline realism. Juttude tegevustik leiab aset Eestis, mis mulle üldiselt meeldis. Paremad lood minu jaoks olid „Teekond maailma lõppu“, „Toomas ja rotipüüdjad“ ning „Hingus“.

[Liisbet Linntamm · Rating 4 out of 5]

Sürrealistlik, aga ka tore lugemine. Lühijutud.