„Rohtaed” on ühe inimese teekonna – Juulius Kilimiti elutee – lugu. See on vaeslapse lugu, kelle koolitee jääb küll pooleli, kuid kes õpib terve elu ning saab teise põlve haritlaseks. Ühtlasi on see ka tema naise Emmi, selle õe Anna, kasulaste Liina ja Tiitus Valeeriuse lugu. See on lugu ühest kooliõpetajast, kes kirjutab luuletusi, järgib oma põhimõtteid ning armastab antiikkirjandust. Romaani tegevuspaik on 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmekümne aasta Tallinn ning tallinlastest haritlaste ehe elukeskkond ja mõtteilm. „Rohtaed“ on Karl Ristikivi Tallinna-triloogia kolmas raamat.
Selline sünnist surmani lugu siis. Esimene pool meenutas paljuski Jack Londoni "Martin Edenit", ideedest vaimustunud talupoeg püüdleb ideaalide poole, teine pool enam na kirgline polnd, aga saigi tiba rahulikumalt kaasa mõtelda. Et mis on hea ja mis paha ja kas elus tehtavat saab üldse nii skaalale panna ja kas peakski ja mis see mõte kõik on. No selline argine asi. Ei, täitsa tore tükk.
"Rohtaed" purustas eelarvamused, mis Ristikivist olid tekkinud ning andis tohutult inspiratsiooni. Tekkis vastupandamatu soov õige pea vähemalt püüda pea kogu kirjaniku looming läbi lugeda, seedida ja töötada. Ning eks siis näis, kas ja milleni see välja viib.
"Rohtaed" oli osa minu kirjanduse tunni lektüürist. Mulle ei meeldinud raamat, kuna peategelane peab end teistest õilsamaks ning ei leidu peatükki, kus ta oma naise intelligentsi küsimärgi alla ei paneks. Lisaks häiris mind ka see, kuidas Caesari tsitaati "Et tu, Brute!", peaaegu igas peatükis kohtas. Kindlasti pole ma mõni kirjandusteadlane, kelle kriitikat tõsiselt võtta, aga isiklikult seisukohalt ei pakkunud raamat mulle huvi.