Teose kollektiivseks peategelaseks on üks uuem linnaosa koos oma probleemidega. Me kohtume mitme inimesega, linnaosa rajajatest tema põhjakihini. Autor on püüdnud selle mudeli kaudu öelda oma sõna tänapäeva linnatsivilisatsiooni kohta.
Mati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Luuletaja peaks nagu ikka häbenema, et ta on ja et ta luuletab. Luulet hinnatakse küll, ja luulet ostetakse, ja ehk loetaksegi, aga üldiselt arvatakse, et kõike, mis pähe tuleb, ei maksa ka välja öelda, ja meest hinnatakse seltskonnas ikka vaikimise järele, luuletaja aga ei saa ju kunagi suud pidad, kirjutab kohe üles, teeb luuletuse... ma ei tea mulle lihtsalt meeldis see Eero mõtisklus.
Selle raamatu peategelaseks on linn nagu väga mitmetes teistes maailmakultuuri seisukohalt olulistes teostes (ja mitte ainult raamatutes). Või isegi täpsemalt Mustamäe ja seda ajal kui veelgi moodsamana valmib kõrval Õismäe ja Lasnamäe on oma järge ootamas. Ehk siis linn, kui inimest või lausa inimest kui niisugust muutev keskkond. Kuigi Unt on raamatusse pununud sisse ka positiivseid aspekte, on tema arvamus sellisest linnaplaneerimisest suhteliselt selge.
Teisalt on tegu mitmikromaaniga, kus ümbritsevat vaadeldakse erinevate (pea)tegelaste pilgu läbi. Ütlen spoilerina ette ära, et lõpuks saavad nad kõik kuidagi kokku ja see on meeletult kohmakas ja nõme a la 2004. aasta film "Crash", mis võitis küll parima filmi Oscari, kuid mida keegi enam kunagi meenutada ei taha.
Karakteriseeringus ja inimloomusesse kiikamises on Unt tabanud tõeliselt nauditavaid aspekte ja suudab meile pakkuda väga läbinägelikke tõdemusi, kuid millegi pärast soovib ta läbi tegelaste meiega .... ehk on õige sõna "moraliseerida"? ning valib selleks mingi totaalselt jubeda ja iga korraga üha närvidele käivama üleslugemise või entsoklüpedismi võtte, mis kohati muudab teose suhteliselt loetamatuks.
Ühesõnaga, soovitan lugeda ja usun, et võib paljudele meeldida, kuid vähemalt minu jaoks lõi mingid tõsised blokid ette. Oli nagu mingi stiililine ilulemine puhtalt selle pärast, et näidata, kui lahe kirjanik ta suudab olla. Aga jah, head kohad on HEAD kohad!
Mõnus laupäevaõhtune mõttemõlgutus Mati Untiga niivõrd igapäevastel teemadel.
Aga miks öelda inimestele, kelle vaadetega me ei nõustu "Käi kuu peale!"? Milline vastutustundetu sooviavaldus - mis küll toimuma hakkaks?!? Autori mõtisklus samal teemal: "Toidujäänustega taldrikuid ja õllepudeleid lendaks Maa poole. Orbiitidel tiirleks okset. Pätid murraksid Kuu küljest kamakaid. Lastele näidataks öösel kosmiliste jõudude heitlusi. Mehed Kuu peal - elu käib!"
Teos, mis pealtnäha räägib mittemillestki ning mille mittemiski peidab endas nii paljut.
kummalisel kombel ei saagi tihti aru, kui palju me lähedal elavate inimestega üksteist mõjutame, seoseid loome. organiseerume üksteisest niimoodi mööda, mõistmata situatsioonide tähtsust, mis määravad meid ja me elusid.
Kuigi raamat on ammu läbi loetud, siis ometi ei ole ma jõudnud sellest kirjutada. Raamat räägib Mustamäe elanikest, kellel igaühel on oma elu, kuid ometi viib elu neid kokku.
tore, humoorikas ja lihtne lugemine, samas undilikult palju detaile ja fakte. lõpplahendus oli okei.
"Kunst, kus tungitakse elu sisse, vaadatakse silma, karjutakse, muudetakse kuju, kaotakse ära, käiakse teises maailmas. Kus kunsti haardest ei pääse" !!!
"Luuletajad on ise lapselikud ega armasta seetõttu lapsi" "Arhidektid olid arhidektuurist nii tüdinenud, et eelistasid lagedaid välja ja ööbisid telkides"
See teos oli melanhoolselt kaunis. Nii lihtne, kuid samas võluv sisu. Realistliku igapäevaelu peegel. Mulle meeldis, millise terviku nende inimeste elud ja lookesed moodustasid. Tegelikult on ju päriselus ka nii, me ise lihtsalt ei mõtle sellele või ei pane seda tähele. Igatahes jääb kummitama.
Sügisball. Ma olin kaua tahtnud seda lugeda. Mu praegune eesmärk on lugeda läbi kõik raamatud, mille põhjal Veiko Õunpuu enda filme on teinud.
Sügisballi peategelaseks on Mustmäe. Huvitav oli lugeda sellest kui ''uuest linnaosast''. Raamatu ülesehitus on väga omapärane. Unt väljendab nõnda erinevaid isiksusi nii usutavalt, et leidsin kohe enda elust paralleele inimestega, keda tunnen. Vahepeal tundub nagu Unt proovib enda alteregosid ning nende huvisid selle raamatu kirjutamise kaudu läbi elada. Suur osa raamatust on hunnik suvalisi fakte, mis aitavad kaasa tegelaste mõttemaailma mõistmisele, kuid on vahepeal tüütud lugeda. Kõikide tegelaste loomuste vahel on suur kontrast - ainuke asi, mis neid ühendab, on alkohol.
Raamat väga eestipärane ning usun, et raamatu mõistmiseks peab eesti päritolu olema.
Ma armastan Undi raamatuid ja seda oli hea mõnus kerge lugeda, kuid see ei ole kindlasti tema lemmikteos.
“pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud. päeval segab pisiasjade küllus. öö on tähetund nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes.”
väga filosoofiline ja poeetiline, räägib erinevate inimeste elust mustamäel ja suudab nad kõik kuidagi lõpuks põimida. väga sügavamõtteline ja tänu sellele läheb kiiresti igavaks. ei loeks uuesti
see raamat oli poolteist aastat mu laual sisustuselement, sümbioosis ühe kunsttaime ja küünlaga üks päev avastasin, et see on EK6 lugemisvaras olemas ehk mõtlesin miks mitte, ju tuli nüüd siis see aeg mul on siiralt hea meel, et see aeg lõpuks tuli
Kui saada üle alguse tundest, et tegu on pretensioonika faktide loopimise ja teadmistega edvistamisega, siis selgub, et täitsa humoorikas raamat elust magalarajoonis 70ndatel.
Lugesin seda üle kahe kuu, sest tahtsin, et praegune aeg (sügis) läheks kokku sellega, mis raamatus. Võib-olla polnud sellel mõtet, aga omasuguse tunde andis küll.
Autor on andnud läbi absurdi edasi seda, kuidas ta linna ja sealseid elanikke tajub. Unt on kirjeldanud lihtsalt lihtsate inimeste igapäevaelu ja see lihtsus ajabki naerma. Kuigi tegelikult on kirjeldatu reaalsusele lähemal kui naljale. Minu jaoks tiirles raamat liblikaefekti idee ümber. Ühe lihtsa inimese pealtnäha tühine otsus mõjutab ka teisi elanikke ja nii moodustavad Mustamäe elanikud ühtse energia kogumi, mille liikumine sõltub kõigist asukatest, sõltumata sellest, kas tegu on arhitekti või kelneriga. Ja mu lemmikud read: „Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni – ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis vaid veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümbritses. Oli tarvis aknale minna.“
nüüd saan öelda, et olen mõnda eesti tähtteost lausa 2x lugenud!
unt nii oskuslikult suudab rääkida eimillestki ja kõigest nii täpse detailiga samal ajal. kui nüüd küsida minult ühe lausega, et millest ta siin rääkis, oleks mul raske mitte jääda pooleks tunniks lobisema (aga see probleem mul on suht iga raamatuga). tal on justkui läbinägelikkus elu kui sellise kirjutamisel, mis paneb sind inimesena, oled sa siis mustamäel elanud või mitte, selle mingil isiklikul tasemel oma hinges ära tundma ja paralleele leidma. ise tunnetan nüüd suurlinnas elades seda anonüümsust igapäevaselt, kuna olen suhteliselt väikesest linnast pärit, ja see rõhub kohati masendavalt. haripunkt ja lõpp, olles selle ise ära unustanud, oli samuti superpõhjalikult läbi mõeldud. tõepoolest üks linnakirjanduse tippteoseid, rääkimata tema mõjust eesti kirjandusklassikale.
// "Oleme tänulikud juba selle eest, et oleme aine. Juba seegi olevat suur õnn – koosneda molekulidest."